Meego Remmel: Pööningult kõrgemale. Mis juhtus uskmatu Toomasega?

 (1)
Meego Remmel: Pööningult kõrgemale. Mis juhtus uskmatu Toomasega?
Uskumatu Toomas ja Jeesus.

Sel pühapäeval on õigeusklikel ülestõusmispühad: Hristos voskres! Teised eestimaalased näikse need pühad juba ammu unustanud. Argielu läheb edasi.

Meego Remmel Foto: erakogu

Ülestõusmispühadele järgnevat aega peetakse aga kirikuaastas väga eriliseks. Nii on sel pühapäeval isegi omaette nimi: quasimodogeniti. Nimetus ise tuleb aga päevakohasest pühakirjalugemisest (1Pt 2:2 ladina k ’nagu äsjasündinud lapsed’).

Kes ei mäletaks Quasimodo nimelist kirjandustegelast Victor Hugo romaanist „Jumalaema kirik Pariisis“?

Temast aga vaevalt sel pühapäeval tolles või mis tahes kirikus loetakse. Kui ehk just mitte mõne pühadejutluse illustratsioonina, näiteks, kujundloona Lunastajast, kes „oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast; ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid; meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks.“ .

Seotud lood:

Pigem loetakse sel pühapäeval kirikurahvale Johannese evangeeliumi jutustust, kuidas Jeesus kaheksandal päeval pärast surnuist ülestõusmist oma jüngritele ilmus. Eriti vajaliku ja veenvana umbusklikule Toomale, kes kahelnud Jeesuse surnuist ülestõusmise tõesuses.

Kel huvi, leiab antud tervikloo piibliraamatust või piibel.net veebilehelt.

Uks inimliku ja jumaliku maailma vahel

Maailmakuulus kirjanik C. S. Lewis on saanud tuntuks oma romaaniga „Lõvi, nõid ja riidekapp”. Rääkimata raamatust ja filmist, lavastatud on seda ka „Vanemuise“ teatris. Lugu ise räägib lastest, kes avastavad ühel päeval, et pööningul seisev vana riidekapp on tegelikult uks teise maailma. Vana-vana riidekapp, mida tavainimene võis näha pelgalt oma aja ära elanud mööblitükina, osutub silmaganähtavast enamale avatud laste jaoks korraga sissepääsuks teise tegelikkusemõõtmesse.

Tõsi, esialgu tundub too teine maailm lastele liigagi muinasjutulisena. Ent seda tõsisemalt tundma õppides hakkavad selguma kahe maailma vahelised seosed — hea ja kurja vahelisel pingeväljal. Korraga leiavad lapsed end keset isikulise Hea ja Kurja võimuvõitlust, kristusliku Lõvi ja saatanliku Nõia vaimu- ja võimumaailma piirialadel käivat võitlustandrit.

Seal toimuv mõjutab tahes-tahtmatult ka „päris“ maailma, asjalikku täiskasvanumaailma.

Kujundlikus tähenduses võiks öelda, et taoline riidekapp asub tegelikult meie igaühe pööningul. Mitte siis niivõrd sinu ja minu kodumaja pööningul, kuivõrd meie mitmekordse mõtlemisvõime ja kõiksuguseid keerdtreppe mööda aina ülespoole viiva usulise maailmatunnetustee kõige ülemisel korrusel.

Oled sa kunagi oma elu kõrgeimas katusealuses mõtlemisruumis ringi vaadanud? Oled sa märganud seda ammu-ununenud ja nii mõnegi jaoks kasutuna seisvat ning vanamoeliseks peetuna tolmuma jäetud minevikusuurust?

Võib-olla on just möödunud ülestõusmispühad või neile järgnev pühapäev selleks, et veel korra lapselikult tolle vanaaegse kapi ust paotada ning oma südant ka sellele avada, mis on kõrgemal kui meie kõigi inimlike mõtlemis- ja uskumisruumide pööning? Uks inimliku ja jumaliku maailma vahel on tõepoolest lahtikäiv?

Söandaksime seda ust paotada?

Muide, Lewis teeb oma raamatus tähendusliku järelduse: mitte alati ei avane selle kapi ukse tagant teispoolsuse tee. Vahel on seal lihtsalt kapp, niisama vana mööblitükk ja selles rippuvad vanamoodsad kasukad. Siin- ja sealpoolse ukse avanemine sõltub veel millestki või kellestki peale meie enda. Seda enam viidatakse võimalikele hetkedele, mil meiegi pööningul saaks tõeluseks avanemine võimalusele näha enamat vanamoelisest riidekapist — avastada ja avada uks kohtumiseks üle meie kõrguvaga, inimlikku võimu- ja vaimumaailma ületava jumalikuga.

Tooma uks ja meie usk

Kaheksandal päeval pärast Jeesuse surnuist ülestõusmist olid vähemalt Tooma jaoks kõik uksed selle reaalsusega kokkupuutumiseks kinni.

„Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!” kinnitas ta kaaslastele, kes olid asjatult püüdnud teda veenda, et Jeesus elab.

Võib-olla oli ka Toomas see, kes oli pannud jüngrite selja tagant kõik uksed lukku, et keegi ootamatult siseneda ei saaks. Igatahes ütleb evangeelium, et „uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!““

On’s sel tähendust, et „uksed olid lukus, aga Jeesus tuli“?

Ei mingisugust, kui see sündis vaid ühe(teistkümne) mehe ettekujutuses. Ent kui see tõepoolest aset leidis, omandab kõik suurima võimaliku tähenduse.

Loe veel

Keegi on võimeline meie ellu astuma vaatamata lukus ustele — olgu Toomase või meie endi sees ja ümber? Oleks raske üle hinnata taoliselt lõimuvate realiteetide sünergia mõju.

Evangeelium (kr ’rõõmusõnum’) ütleb, et Jeesus kinnitas tema ülestõusmise reaalsuses kahelnud Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi,” ja lisas: „Pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!“

Julgen kahelda, et kõik Jeesuse surnuist ülestõusmises veendunud inimesed tema elusu(uru)st samamoodi kogenud oleksid. Siiski on inimolend — homo sapiens — läbi aegade ühel või teisel viisil ikka ja jälle aru saanud kellegi-millegi kõrgema ilmumisest keset omaenese elumaailma, teisisõnu tabanud teatud paradigmanihke esilekutsuja tulekut omaenda peaga mõtlemise „pööningukapis“, kusagil „ülemises toas“ — ainiti talle eksistentsiaalselt omasel moel avanenud ukse lävel. Ja pärast seda ollakse pigem „usklik“, mitte enam „uskmatu“.

Olen ka ise midagi niisugust kogenud. Aga sina?

Tooma jaoks läksid korraga kõik uksed enneolematult valla. Vana riidekapi taoliselt suletud ruumist oli ühtäkki saanud otsekui avatud taevas. Toomas oli keset seda taevalikku reaalsust nagu surma ja elu üle kõrguva Kõigekõrgema enese audientsil.

„Minu Issand ja minu Jumal!” hüüatas ta. Evangelist, kes näikse sellest kirjutades ka ise hämmingus olevat, unustab isegi mainida, kas Toomas üleüldse enam Jeesuse haavaarme puudutama hakkaski. Võib-olla polnud seda enam tarviski? Jeesuse ilmumine oli liiga selge, et selles kahelda?

„Minu Issand ja minu Jumal!“ Muud polnudki Toomal enam vajagi. Uks oli liiga lahti, et selle avatust järele proovida.

Kas ja mis võiks meid täna samamoodi veenda?

Jeesuse Issandaks tunnistamise ja tema ülestõusmise tunnistajate vastu väe ja võimuga võidelnud Saulus, kes ka ise aastaid hiljem midagi taolist koges, hakkas apostel Paulusena sedasama usku tunnistama ja üle omaaegse Rooma impeeriumi tuntuks tegema. Ta kirjutas aastaid hiljem oma kirjas roomlastele: „See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse.”

Südameuksed avanevad hingede poole?

Jeesusel oli siiski veel midagi Toomale lisada. Ja see midagi sai elunägemuslikuks mitte ainuüksi Tooma, vaid kogu Jeesust ülestõusnud Issandaks tunnistanud kristlaskonna jaoks. Nimelt kinnitas Jeesus: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!”

Üle aegade ukseks usulisse maailma on osutunud siis mitte niivõrd kellegi ülemaise füüsiline ilmumine lukustatud uste taha sulgunud inimaailma elutoas, vaid usk ja usaldus inimesest kõrgema, Kõigekõrgema enese kohalolu tõeluse suhtes isegi siis, kui meie füüsilise elu ruumis midagi ei liigu ega näha pole.

Vastasel juhul saanuks kristlusest pigem mingi müstilis-gnostiline ilmutuse-usk, mitte suurima usundina üle maailma levinud usuline veendumus Jeesuses, kes võib ka olla „minu Issand ja minu Jumal“ sõltumata uutest ilmutustest.

Jeesus on korra juba ilmunud, tunnistab kristlaskond, sellest piisab. Nüüd on meie kord oma südameuks valla päästa. Usalduseukse käepide inimliku ja jumaliku vahel pole kellegi teise kui meie endi kätes?

Betti Alver on poeetiliselt öelnud, et südameuksed avanevad hingede poole. C. S. Lewis lisab, et põrguuksed on suletud seestpoolt. Kui meie ja Jeesuse Issandaks tunnistamise vahel asub uks, millel on link meie hingede, meie südame poolel, siis mida me selle ukse ees seisatudes võiksime mõelda, otsustada, teha?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare