Mees, kelle juhtimisel parandati 650 000 hektarit maad ning koristati 42 miljonit kantmeetrit kive
Jõhvist pärit Jüri Kriis on suurema osa oma elust maaparandusega seotud olnud. Pärast EPA lõpetamist sai temast Karksi-Nuia masina-traktorijaamas töökoja kontrollmehaanik, seejärel peainsener. MTJide likvideerimise järel jätkus töö remondi-tehnikajaamas.
Kui Karksi-Nuia lähedal hakati kuivenduskraavi tõmbama, käis Kriis seda vaatamas ning asi hakkas teda huvitama. Et kuidas säherdune vesine maa muudetakse selliseks, et seal hakkab vili kasvama.
Üks ja ainus eesmärk
Lisaks ametialasele stardipaigale on Karksi-Nuia Jüri Kriisile õnnelik paik muuski mõttes. Siit leidis ta endale elukaaslase Laine, kellega koos on varsti juba pool sajandit elanud.
Maaparanduse alal said esimesed sammud astutud siis, kui Jüri Kriis toodi Karksi-Nuiast 1963. aastal EPT Maaparanduse ja Turbatootmise Valitsuse juhatajaks, paar aastat hiljem edutati ta Eesti Põllumajandustehnika ehk EPT esimehe asetäitjaks.
Kahekümne tööaasta jooksul parandati ja kuivendati tema juhtimisel 650 000 ha maad ja koristati 42 miljonit kantmeetrit kive.
Jüri Kriis oli mees, kes kabinetis istumist eriti ei armastanud. “Igal kevadel tegin tiiru ümber Eesti, et oma silmaga näha, kas on mehed tehnikaga väljas või mitte. Aga kokku pidas maaparandaja ametit Eestis 12 500 meest.”
Oma töö algaastate maaparandustehnika kohta ütleb Jüri Kriis ühe sõna: jama. “Algul olid vaid labidamehed, kraaviadrad hakkasid tulema hiljem. Tehnikat sai Moskvast riiklikust plaanikomiteest. Selle nimel käisin igal suvel seal asju ajamas, lausa elasin kuu aega Moskvas.”
Tehnikat niisama lihtsalt ei saanud. Moskva ametnikud tahtsid näha rehkendusi, mis näitaks, et Eestis on ühte või teist tõesti vaja. Maaparandusprojekti projekteerijad olid Kriisi sõnul vahvad mehed, tegid analüüsi paari päevaga valmis ning tema võis need siis Moskva ametnike lauale panna.
10 000–15 000 kilomeetrit maaparandusobjektide teid tuli kogu aeg remontida. Igal majandil oleks selleks pidanud olema väike Belaruss-ekskavaator. Aga niisuguseid eraldati Eestile ainult kümme masinat aastas.
Kriis mäletab, et ükskord läks ta Moskvasse sooviga, et traktorite arvu tõstetaks vähemalt 25-le, aga kui riikliku plaanikomitee kabinetist välja tuli, selgus, et paberile oli märgitud lausa 150!
EPT esimehe asetäitjana töötas Jüri Kriis ühtejutti kakskümmend aastat – 1963–1983. “Ma polnud karjäärimees, olin rohkem töömees. Mul oli üks ja ainus eesmärk – teha oma ametis eesti rahvale head. Moskva raha, masinate ja kõige muuga.”
Praegu on kahjuks põhjust kõige selle hiigeltöö tulemuste pärast muret tunda. Drenaažiga tehtud kuivendus peab vastu 40–60 aastat. Siis tuleb seda sättima hakata. Veehoidlad ja igasugu hüdrotehnilised ehitised peavad kauem vastu.
Esimesed miljonid kuldrublad
Jüri Kriisi käsi oli mängus ka turbatootmises. Tol ajal olid olemas Tootsi ja Ellamaa turbatööstusettevõtted. Aga majandites oli üle Eesti turvast vaja. “Mina olin veendunud, et olgu igas rajoonis oma turbatootmine,” ütleb Kriis. “Allapanuks loomadele ning aianduse jaoks. 82 rabas sai selle jaoks baas loodud – kokku 68 000 hektaril.”
Paides olid tööl esimesed Saksa pressid, millega turvas pressiti ja seejärel välismaale saadeti. Nii teeniti esimesed miljonid kuldrublad. Sinna rappa ehitati Kriisi sõnul turba väljaveoks koguni asfalttee.
Korraga oli vaja toota rohkem ka briketti. Nii kerkis Orule briketitööstus. Kriis ütleb, et ajas hinge täis küll, kui erastamistuhinas see võileivahinna eest maha müüdi, kogu tehnika utiili läks ning tehas maha lammutati.
Talle meenub ka riigimetsades kuivendatud 350 000 hektarit. “Algul ei saanud selle jaoks ainsatki ekskavaatorit. Siis võtsime need maaparanduse arvelt. Nii imelik kui ka pole, moodustas see 350 000 hektarit neljandiku kogu NSV Liidus aasta jooksul tehtud metsakuivendustööst!”
Muidugi ei saa Kriisi elutööst rääkides mööda Tallinna linna toorveemajanduse rekonstrueerimisest ja uue ehitamisest. Seitsmekümnendate keskpaiku nimelt ilmutas Ülemiste kuivamise märke – kuivade ja kuumade suvede, aga ka pealinna veeasjade halva seisu tõttu üldse. Ja jälle toodi platsi Kriis.
Kriis räägib, et betoonitöid tegid seal kolm Ernesaksa koori meest. Soomlased käisid vaatamas, millise kvaliteediga on töö tehtud ja küsisid, et kas soomlased käisid tegemas. Kriis vastu, et ei, hoopis Ernesaksa
lauljad.
“Kord käis meie juures Läti maaparandusministri asetäitja oma prouaga,” jutustab Kriis. “Ja siis need mehed laulsid mitmehäälselt. Lätlased küsisid, et kes need on. Mina vastu, et betoonitöömehed. Aga ministriproua märkas ühe mehe pintsakul RAMi märki. “Ära valeta,” ütles ta seepeale. “Te olete toonud siia Ernesaksa mehed.”.”
Oma meestega pidi Kriis väljas olema igal ajal, olgu suvi või talv. “Kui pead need sajad miljonid dreenitorud panema maa sisse, iga toru 33 sentimeetrit pikk... Kõik need kilomeetrid nende torudega mässamist – see on ikka tohutu töö. Hakkasime Võrus selleks spetsiaalriietust tootma. Käisin ise Moskvas selle jaoks presenti muretsemas – 12 500 mehele. Uurisin pidevalt, kui palju teenivad KEKi mehed. Tegutsesin selle nimel, et minu mehed igal juhul rohkem teeniks.”
Kriis ütleb, et kaadrivoolavust maaparandajate seas peaaegu ei olnudki. “Karksi-Nuias ehitasime maaparandajatele koguni terve linnaosa. Igale poole sai rajatud lasteaiad. Kui ikka mehed tulid, siis nad ka jäid. Nende palgad olid kõvasti üle Eesti keskmise. Me olime osanikud ka kuulsas Pärnu sanatooriumis Tervis.”
Meele teeb mõruks
Oma elutöö saatuse kohta praeguses Eestis ütleb Jüri Kriis, et kui on lahtised kraavid, tuleb nende säilitamiseks sealt settinud muld eemaldada. “Dreenitorude puhul tekib sete ühenduskaevudes, mida tuleb puhastada. Torud ise võivad olla väga vastupidavad. Vaidas võtsime omal ajal välja 120 aastat tagasi sinna pandud torusid.”
Praegune pilt Eesti põllumajanduses võtab vana maaparandaja meele mõruks. “1,1 miljonist põllumaa hektarist seisab 300 000 kasutamata. Kasvatab metsa ja võsa.”
Siiamaani on Jüri Kriisil südamel üks täitmata plaan – panna Põltsamaal üles suur kivi, kus oleks peal kiri “maaparandus”. “See on mul hinge peal, aga ma teen selle ära."
KOMMENTAAR
ANTO RAUKAS
akadeemik,
Jüri Kriisi sõber
Maaparandustöödel pinnase teisaldamise ning turba, fosforiidi ja põlevkivi kaevandamise käigus on Anto Juske hinnangul Eestis ümber kuhjatud 3,4 miljardit kuupmeetrit kivimmaterjali, millega saaks Hiiumaa katta 3,4 m paksuse pinnasekihiga. Kokku oleks seda üle 1300 üksteisele lükatud Cheopsi püramiidi.
Kuid selles tohutus settemassis pole arvestatud maanteede ja sadamate ehitamise ning veeliikluse korraldamisega teisaldatud pinnast, mis kõik kokku on Eestimaad üsna tugevasti muutnud ja kirglike roheliste arvates tekitanud keskkonnale korvamatut kahju. Tähendas ju ülisuurte parandatud väljade loomine loodusliku mitmekesisuse vähendamist, monokultuurset põllustrateegiat ja ajalooliselt kujunenud külaelu lõhkumist.
Looduse ümberkujundamise kampaania käigus süvendati ja õgvendati mõnikord asjatult jõgesid ja ojasid, likvideeriti vesiveskeid koos paisjärvedega, suurfarmide söödabaasi laiendati ka väheviljakatele ja tuuleohtlikele aladele.
Loomulikult ei saa selles süüdistada ainult meie head sõpra Jüri Kriisi, kuid ometi on tema osa maaparandustööde juhtimisel aastail 1963–1983 olnud paljuski määrav. Kuid kindlasti tegi Jüri Eesti loodusele palju head, ja kui vahel ka midagi halba juhtus, siis püüdis ta seda hiljem korvata ENSV Riikliku Looduskaitse Inspektsiooni juhatajana ja EV Keskkonnaministeeriumi tehnokeskuse direktorina.
Ja kui me võrdleme Eestit nn arenenud riikidega, siis tekib tahtmatult küsimus, miks on Eestis tänapäevani säilinud palju rohkem looduslikus või looduslähedases seisus alasid ja veekogusid, kui ainult kapitalistlikku arenguteed käinud Lääne-Euroopa riikides. Võtkem kas või Belgia, mille pealinnast tuleb meile alatasa “ülitarku” suuniseid.
Kõiki neid suuniseid ei tule täita ja omal ajal päästiski meid see, et Jüri Kriis ja tema juhitud mehed Moskvast tulnud rumalaid suuniseid ignoreerisid.
