Mees, kes maadles kuldsetele medalitele

 (4)

August Englas
90aastane August Englas noorele August Englasele õlale patsutamas.Foto: Sven Arbet

Täna lahkus meie seast kahekordne maadluse maailmameister August Englas. Taasavaldame sel puhul Tiit Lääne kirjutatud portreeloo, mis ilmus 15. jaanuaril 2015. aastal.

Kui tulevane kahekordne maadluse maailmameister August Englas Eesti korpuse tagavarapolgu sõdurina sügispäeval 1944 Narva jõudis, ennustas mustlastüdruk: “Te elate 82 aastat vanaks.”

Aga mustlanna eksis – Eesti spordiajaloo suurmehel täitub 15. jaanuaril 90. eluaasta.

Pühajärvelt pärit August Englas jõudis esimese Eesti sportlasena klassikalisel olümpiaalal kahe individuaalse MM-tiitli võitmiseni. Pealegi tuli ta sellega toime pärast Teises maailmasõjas idarindel võitlemist ja kaks korda haavata saamist. Englase saavutus on jäänudki Eesti maadluses ainukordseks. Selleni võib jõuda küll Englase kunagise õpilase Tiit Madalvee juures maadlustreeningutega alustanud Heiki Nabi, ent ühes jääb Englas vist ületamatuks: võita MM-kullad nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluses.

Kuus aastat maailmas poolraskekaalus valitsenud Englase suurkarjäär algas 30. mail 1949, mil ta võitis Bakuus NSV Liidu meistrivõistlustel vabamaadluses kuldmedali.

Englase võituderohke ja kirgas sporditee sarnaneb mitmeski mõttes kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusalu omaga. Mõlemad hakkasid maadlema 21aastaselt. Mõlemad saavutasid oma suurvõidud eri maadlusviisides ja mõlema sporditee katkestas õnnetu vigastus.

Seotud lood:

Rindevõitleja katsumused

“Mu elus on olnud kõike,” ütleb spordisangar. “Õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, paljud asjad on läinud kehvasti minust mitteolenevatel põhjustel. Lapsepõlv ei olnud kerge, kuid tulevaseks eluks andis see kindlasti karastuse. Nooruse katkestas sõda. Paljud plaanid ja unistused jäid sinna. Võib-olla oleks nii mõnigi asi veel hullemaks osutunud, kuid leidsin teeotsa spordi kaudu.”

Aga enne seda paiskas saatus ta lahinguväljale. Saksa ajal õppis August Englas Vidrikel külasepa juures selgeks rehepeksu garnituuri ja temast sai õppinud masinist. 1944. aasta hilissuvel jäi ta pärast külasepa rindeleminekut üksi viljapeksu peale.

“Tundsin ennast päris sõiduvees olevat, sest tööd ja tegevust oli palju. Mobilisatsioonid mind esialgu ei puudutanud, sest olin noore tugeva mehena külas ainuke tööjõud. Aga olukord muutus. Venelased tulid sisse ja kohe varsti saabus kutse sõjaväeteenistuse kogunemispunkti Laatres,” räägib Englas.

Siiski tundis ta end turvaliselt. Mõtles, et käib korra ära. Vallast anti komandantuuri jaoks isegi kiri kaasa, et viljapeksumasinisti mitte püssi alla kutsuda.

“Astusin uksest sisse ja näitasin oma kutset ning vallast antud kirja,” meenutab Englas. “Laua taga istus eestlasest ohvitser. Too luges ja vaatas mulle tõsiselt otsa: “Sinusugust meest meil vaja ongi! Võta oma asjad ja mine tahatuppa.”.”

Kõik. Sellega oli ilus maaelu, vabadus ja masinatöö lõppenud. Koju enam ei saanudki. Laatrest viis teekond juba Petserisse. Kuni oktoobri esimestel päevadel oli ta rindeleminekuks valmis.

Lahinguristsed sai August Englas Saaremaal Salme küla juures, kuhu jõuti järgmisel päeval pärast kurikuulsat Tehumardi lahingut.

“Hommikul tuli kohe käsk, et meie jagu peab minema eesliinile. See oli üks väike männitukk, kuhu liikusime. Mina vedasin oma suurt kuulipildujat. Olime vaevalt metsa alla jõudnud, kui terve meie jagu lendas miini otsa. Üks killu saba jagus mullegi. Lõi pooleks labidavarre, tuli läbi kiivrist ja kopsti pähe. Korraks läks vist pilt eest ära, sest mingi mäluauk on sees. Siis hakkasin nägema, hirmus hea tunne oli, et olin siiski elus,” kirjeldab Englas esimest haavatasaamist.

Haavatuna andis ta endale esmaabi ja jõudis lõpuks roomata ühe mahajäetud saksa dzoti juurde, kus pimeduses ja külmas saatis mööda järgnenud öö.
Alles hommikul tulid väeosast hobusemehed. Korjasid surnud kokku, aitasid haavatuid. Augustil olid jalad terved ja kõndis, pea katki, vankri järel medpunkti. Seal seoti haav korralikult kinni ja anti mehele süüa.

Tallinnas Juhkentali tänava haiglas Augustit opereeriti. Ja kui eluvaim oli tagasi antud, viis sõjatee teda Kuramaale.

“Meie väeosa ülesandeks oli kohaliku raudteejaama vallutamine,” meenutab Englas, kes taas lahingus haavata sai.

Sõja lõpp ei tähendanud noorele mehele siiski veel mundri nurkaviskamist. Tallinna jõudes algas sapööriõpe. Tulemuseks oli see, et kolm suve – 1946–1948 – möödusid miiniväljadel. “Auvere, Krivasoo, Vaivara, Soldino – kogu see Sinimägede kant. Üks kehvemaid töid, mida olen elus pidanud tegema. Öeldakse ju, et sapöör eksib elus kaks korda: kui ameti valib ja kui õhku lendab. Rohkem võimalusi polegi,” räägib Englas.

Käekõrval maadlustreeningule

Kuid just sapööriroodus algas maadlusega tegelemine. Rakkest pärit Ernst Haiba oli see mees, kes Augusti 1946. aasta detsembris esimest korda maadlustreeningule viis. Peaaegu 22aastase mehe. Ent kui maatööga tugev põhi all, siis pole väga suurt vahet, millal alustad.

“Haiba võttis mind käekõrvale, pistis kotti ka sõdurirätiku ja tüki seepi ning astusime Pärnu maantee Kalevi spordimaja poole. Seal andis ta mind Edgar Puusepale üle. “Ma tõin ühe sõduri ka trenni. Kas tahaksid ta oma hoole alla võta?” küsis Haiba Puusepa käest.”

Englas meenutab, et parim oli pärast rassimist matil sooja duši all ennast pesta. “Palju sõduril siis pesemisvõimalusi oli. Paari nädala tagant sai sauna, muidu tuli parimal juhul kraanikausist külma vett kehale loopida. Aga duši all pesemine oli tõeline nauding.”

Õppetund Kotka Juhanilt

Juba järgmisel suvel sai Englas käe valgeks Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Moskvas. Uustulnukale kuulus poolraskekaalus 15. koht. Seda kreeka-rooma maadlusviisis, kuid füüsiliselt tugevale ja kiirele Englasele polnud suurt vahet, millises maadlusviisis matile minna.
Tänu Johannes Kotka eestkostele pääses ta Moskvasse võistlema. Sai matil kaks korda haledalt lüüa.

Järgmisel aastal tuli aga esimene Eesti meistri tiitel ja maikuus toimunud liidu vabamaadluse meistrivõistlustel oli ta esimene, kes medalita jäi. Finaalringi ehk nelja tugevama hulka jõudsid veel Euroopa meister Nikolai Belov, Euroopa meister ja hilisem olümpiapronks (1952) Pjotr Markov ning “Venemaa hirmuks” hüütud, Gruusia eest võistelnud armeenlane Vargašak Matškaljan.

“Mind ootasid ees kohtumised Matškaljani ja Markoviga. Mõtlesin siis endamisi, et Matškaljanist ma niikuinii jagu ei saa, võidan parem Markovi ära ning olen medalil, isegi hõbedal. See aga oleks tähendanud ilusa kopika raha, mida mul hädasti tarvis läks,” meenutab Englas.

“Usaldasin oma kavala salaplaani ka Kotkale. Ta kuulas veidi aega, kargas siis püsti ja haaras mul rinnust kinni: “Kuradi poisike! Me toome su siia maadlema ja sina hakkad juba haltuurat tegema. Lähed maadlema ja võidad kõigepealt Matškaljani ja siis ka Markovi ära!”

Matškaljaniga oli Englasel väga võrdne matš.

Nüüdki ütleb Englas, et tookord Moskvas tundus Kotka Juhan küll hirmus karm olevat, kuid sellest õppetunnist oli kasu. Võit Matškaljani üle tuli järgmisel aastal ja Englasest sai liidu meister.

Valitsemisaja lõpetas vigastus

Nii tõusis August Englas 1949. aastal poolraskekaalu valitsejaks NSV Liidus ja tegelikult kogu maailmas. Seda kinnitasid seitse kuldmedalit liidu meistrivõistlustelt, seejuures 1951. aastal kuldne duubel. Võit nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluses. Lisaks kolm kulda ülemaailmsetelt üliõpilas- ja noorsoomängudelt ning lõpetuseks kaks MMi kulda.

“Pärast seda, kui 1949. aastal liidu meistriks tulin, tehti ettepanek hakata treenima ja õppima Leningradis. See oli Leningradi kõrgem treenerite kool, mis asus armee kehalise kasvatuse instituudis. Tegelikult saadeti mind sinna õppima käsu korras. Minu spordiühinguks sai järgmiseks neljaks aastaks Relvajõud.”

“Englast iseloomustab poolraskekaallase kohta väga kiire reaktsioon, või – nagu harilikult temast kõneldes öeldakse – ta “plahvatavat” jõudu, mis lubab vajaduse korral end kindlalt kaitsta, võistluse otsustavas faasis aga ülekaalu saavutada ja tehnilist punkti võtta,” ütles tema kohta maadleja ja treener Edgar Puusepp.

Matil plahvatavat Englast kartsid kõik konkurendid, sest alati oli ta ettearvamatu. See ei tulenenud juhuslikkusest, vaid peensusteni läbi mõeldud taktikast, millega ta ikka ja jälle oma vastaseid üllatas.

Englas võitis sisuliselt kõik, mis talle võita antud oli. Peale ühe erandi – olümpiamängud. Põrumist oma ainsal olümpial, 1952. aastal Helsingis − mida see neljas koht maailma parimale muud ikka tähendas −, ei andesta Englas endale siiani. Kuuletumine suure koondise treeneritele, kes olümpia eel sportlasi konveiermeetodil juhendasid, läks talle kalliks maksma.

“Minu võidetud medalid ega maailmameistritiitlid ei leevenda kunagi olümpiakullast ilma jäämist. Viiekümne teisel aastal pärast Helsingit ma sellest veel nii aru ei saanud, sest olümpiast räägiti meile kui vaid tavalistest mängudest. Aga mida aasta edasi, seda rohkem see kriibib...”
Englas võinuks 1955. aastal Saksamaal võita ilmselt ka kolmanda järjestikuse MM-kulla, kuid viisaka inimese suuremeelsusena loovutas ta viimasel hetkel oma koha Valentin Nikolajevile, kes krooniti uueks maailmameistriks.

“Jalutasime temaga Berliinis ühel õhtul ringi ja ta hakkas vaikselt masseerima: “Sina, August, oled teenekas maadleja, liidu meister, kahekordne maailmameister, aga mina ei ole tšempion. Sina pääsed igale poole suurtele võistlustele. Mis sa arvad, kas mina ei tuleks siis maailmameistriks?” Kui nii räägitakse, siis mis sa ütled? Lohutad. Korraga annad eneselegi ootamatult järele ja ütled, et teeme siis nii, et seekord lähed sina koondise eest välja. Ja ma lasksin ennast tookord ära rääkida, olin liiga pehme. Otsustasime omavahel, et maadlema läheb
Nikolajev.”

August Englas valmistus uueks olümpiavõimaluseks, kuid käevigastus 1955. aastal katkestas üleöö tema särava sporditee. Maailmameister pidi maadlusmatilt taanduma võitmatuna, nagu ka paarkümmend aastat varem Kristjan Palusalu.

“Kui Palusalu tabas saatuslik trauma treeningul, siis mul läks veelgi õnnetumalt: sain vigastuse treeningsaalis treeningut tegemata...” tõdeb Englas mõtlikult. “Kuid tänu maadlusele sain lugupeetud inimeseks. Kasvatasin vaimu ja tahtejõudu, õppisin tundma ennast ja teisi. Omandasin elukutse.”

Raul Rebane tõdeb oma viimatises raamatus “Võimalik!”, et sportlasest teevad kangelase mitte tema kullad ja rekordid, vaid käitumine. Just see on teinud ka August Englasest meie spordiajaloo ühe kangelase.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare