Korra oleme üheskoos perega heisanud lipu puude istutamise auks. Korra ilusa ilma tänuks. Iga päev me seda ei heiska.

24.veebruar on minu jaoks tähtis päev. Tähtsam kui mu sünnipäev. Ka eesti laul on tähtis ja eestimaa inimesed ka.

Mina hoian 24.veebruari südames sügaval. Sellel päeval raadiost kõlavad laulud - mustast leivast, koidust ja teineteise kuulamisest toovad silmanurka pisara.

Sellel päeval tänan mina oma armsaid pereliikmeid tänumedali ja teenetemärgiga. Selle eest, mis mulle aasta jooksul silma on hakanud, mille saavutamisega on nad minu arvates eriliselt vaeva näinud. Nii saab poeg teenetemärgi teooria-praktika; ootuse-sobivuse; katsetamise ja maailma avastamise eest. Isikliku õnne, sishikindluse, edasipüüdlikuse ja jonnakuse tänuordeni saab minu tütar. Ema on ära teeninud eneseületamise, tervise trotsimise ja teiste abistamise daamilindi ning tööd rabamise eest saab oma teise medali mu oma abikaasa.

Tähtis on see, et kõik, kes meie peres (14) terve aasta usinasti toimetanud on, saavad tunnustatud, keegi ei jää ilma.

Perenaisena korraldan punasel vaibal piduliku vastuvõtu ja pakun ka sünnipäevale kohaseid suupisteid.

Menüüs on näiteks:

kliidega koduleib kilu ja munaga
hapukurk ja seened
heeringas ja kartul

või siis:
aganakakk vürtsika rahvuskala - anšoovisega munamuffinis
piimhappekääritatud ühesuurused noored kurgid ja mükoloogia hõrgutis
läänemere räim ja maavitsa perekonna mugul.

Kirjutas Pille Alonov. Loe pikemalt tema blogist Linnast maale.