17.06.2010, 00:00
Meil nagu on arstiabi ja ei ole ka
Väikesaarte elanikud peavad olema kas hulljulged või surmapõlglikud, sest raske õnnetuse puhul võib kuluda tunde, enne kui mõni arst kohale jõuab. Ja siis võib olla juba lootusetult hilja.
FOTO:
Põline kihnlane Ahto Piisang ei tea siiani, kas tema abikaasa surm üksteist kuud tagasi oli saatus, õnnetu juhus või arstiabi puudusest tingitud tragöödia. Aga mees pole unustanud, mida arstid toona ütlesid. “Just esimesed tunnid on väga olulised – kui kiiresti abi kohale jõuab,” kostsid tohtrid. Aga Ahto Piisangu 24aastase naise loos oli asi kiirusest kaugel. Kui sama õnnetus oleks tabanud mõnda suuremas kohas elanud perekonda, oleks kiirabi võinud kohale jõuda isegi veerand tunniga. Aga Piisangu pereemal kulus perearsti ootamiseks, Ahto paarimehe paadiga üle mere Munalaiu sadamasse jõudmiseks ja sinna kohale rutanud Pärnu kiirabiga haiglasse sõitmiseks mitu tundi. “Koomast ta enam välja ei tulnudki ja suri kaks nädalat hiljem,” kostab Ahto Piisang. “Ma ei tea, miks see juhtus. Ta oli ju täiesti terve naine.”