Metsatöllu must maja

Marko Atso: “Iga eestlane võiks tükikese Eestimaast korda teha.”

Metsatöllu järgmise plaadi ideed küpsevad tänavu bändilaagris, mida töllud peavad trummar Marko Atso mullu suvel valminud suvemajas Võrumaal Harglas. Hevimehele sobilikult on nii palkmaja kui ait musta värvi, sama karva on ka arhailiselt viltu vajunud kemmerg puude vilus...

“Mul oli vaja kohta, kuhu ma saan niimoodi ära minna, et lülitan telefoni välja ja lihtsalt puhkan,” põhjendab Atso majaostu. Et muusikutel teatavasti raha just jalaga segada pole, jäi valikusõelale maja, mida esmapilgul võinuks peaaegu ahervaremeks pidada. Kuid et Atso on aastaid ehitamisega leiba teeninud ja käed on tal kuldsed, siis see oli küll kõige väiksem takistus.

“Mõtlesin, et iga eestlane võiks mingi tükikese Eestimaast korda teha. Algul oli kogu see krunt nagu peldikuauk. Majas polnudki väga hull, aga kui uksest välja läksid, tekkis selline masendus, et tahtsid tuppa tagasi minna ning õues mitte midagi teha. Kõik puha soo ja vesi. Alguses oli plaan, et teen maja korda, siis vaatan, et kui raha jääb üle, võtan hoovi ette. Aga kuna masendus oli ümberringi nii suur, et ei saanud seda vaadatagi, siis helistasin ja tellisin kopa ning panin tööle.”

Pinnast on Atso sõnul tõstetud mõnes paigas terve meetri jagu. Maja oli pisut kõrgema koha peal, selle järgi sai tulevase õuemuru kõrgus paika pandud. “Lähikonnas kaevati parajasti tiiki, sealt tuli pinnas niikuinii kuhugi ära sokutada,” räägib mees vedamisest, kuidas peaaegu poolmuidu sadakond autokoormatäit mulda tema õuele sõitis. Et aga paiguti maa ikka veel madal tundus, tuli ka oma hoovis kaevata – nii tekkis parajalt suur ja mõnusalt sügav tiik, mis nüüd kaldale sauna ootab.

Kasutatud mootoriõli majaseintel

Saun ongi ainus asi, mis Atsol veel ehitada jäänud. Elumaja ja külalistemajaks kohendatud ait on valmis mis valmis. Samuti 300-meetrine lippaed ümber krundi. Atso sõnul läks hoovi kergitamine ja aia ehitamine maksma sama palju kui kõik ülejäänud tööd majas ja aidas kokku. “Enamus oli ju renoveerimine, põhiline oli töövaev. Aga kui aialippide arve tuli, siis see tõmbas ikka hinge kinni,” tunnistab mees. Aed valmis see-eest ruttu – kuue päevaga panid appi tulnud töömehed lipid paika. “Mul endal oli vaja maja teha ning kohalikel meestel oli jälle raha vaja,” naerab Atso.

Kohalike abi kasutas Atso ka katuste juures. “Katused on vanad, vaatasin, et kuskilt pole midagi läbi sadanud. Kaks meest kraapisid majakatuse käsitsi terasharjaga puhtaks, tundus liiga nüri töö, aidakatuse tegime survepritsiga. Siis värv peale. On üks eterniidivärv, mis täidab kõik praod kenasti ära. Ja ma olen hevimees, mis tähendas, et muidugi tuli must katus, mitte mingi roheline ega punane. Vaimusilmas olidki need majad mul kogu aeg tumedad, musta värvi.”

Millega saab maja mustaks? Selgub, et taaskasutus rokib – väga sobilik viimistlusvahend hevimehe majaseintele on kasutatud mootoriõli. Kokku kulus maja ja aida renoveerimiseks kaks kuud. Atso tänab ehitamisel abiks olnud sõpra Danel Kanterit: “Üksinda ma poleks sellist tulemust saavutanud. Eelmisel suvel kohe pärast Rabarocki juuni keskel alustasime ja 8. augustil lõpetasime, iga päev tegime viisteist tundi tööd.”

Kõige hullem oli algus. “Juba maja ostma minnes nägin, et elumaja vundament tuleb ära vahetada ja osa alumisi palke samuti ning hoone tuleb ühest nurgast tungraudadega uuesti loodi tõsta. Kaevasime alt lahti, betoonist vundament läks valuga alla, siis ladusime Fibo plokid mädade palkide asemele. Mul jäi natuke kripeldama, et oleks pidanud ikka palgid ka ära vahetama, aga ma ei teadnud alguses ju üldse, mis taseme peale seda maja ajama hakata. Et kas teha nii, et vahet ei ole, kuidas, või ikka korralikult. Kui need palgid välja arvata, siis lõpuks läks ikka nii, nagu alati. No ei oska lohakalt ehitada,” naerab Atso.

Kõrged laed õnneliku juhuse läbi

Kui vundament tehtud, läks edasi juba lihtsamalt. “Kõigepealt lammutasime. Tõmbasime kangiga kõik maha, mis lahti tuli, tegime suure jaanitule, iga päev oli jaanituli mingi kaks nädalat. Aknaraamid läksid samuti tulle – need olid nii läbi. Aknaruudud olid ka nii väikesed, et uute akendega sai ikka kõvasti valgust juurde.” Uued täispuidust aknad tellis Atso Fensterist.

Et võimsatele palkidele toetuvad laed on majas sedavõrd kõrged, on tegelikult õnnelik juhus. “Üks uks oli nii läbi, et seda ei saanud kätte. Tuli mõte, et teeks palgist uksepiida. Tegime ukseava standardmõõdu järgi valmis. Kui hakkasime piidapalki paika panema, oli vaja köögiseina kivide tagasiladumiseks üks laelaud ära võtta. Siis tuligi see lagi välja. Muidu ma poleks julgenud lage puudutadagi, mõtlesin, et see on pealt liiva täis. Tavaliselt pannakse ju laetäidis pööningupõranda ja lae vahele. Aga ei olnud viitsitud panna, lauad olid löödud altpoolt palkidele ning liiv üles pööningule otsa visatud. Vaatasimegi siis, et ohoo, laevahe tühi ja suured ilusad palgid! Tunni ajaga tõmbasime kõik laed maha, nii suur hasart tuli sisse. Vot siis tuligi otsus: ei ole siin midagi, et natuke kohendame ja värvime, et nüüd tuleb viia tase ikka 100% peale.”

Kõigepealt pandi maha uued põrandad ning siis telliti relka otsa 140 puhastamisketast ja tehti puhtaks iga ruutsentimeeter palki majas. Atso arvab, et seal, kus praegu on elutuba, oli kunagi kaks väiksemat tuba, aga nii vahesein kui ka ahi olid lammutatud juba enne teda.

Pliit seevastu oli kenasti töökorras. Ümber tuli laduda vaid köögitaguses toas olev leso – koht, kus on mõnus istuda ja selga soojendada. “Nummerdasime kivid ära, võtsime lahti ja panime pärast täpselt samasse kohta tagasi. Soemüür oli okei, aga leso oli täiesti pudi, see tuli uuesti laduda.” Kuna Atso tahtis, et leso ja soemüür läigiksid, võõpas ta need emailvärviga üle.

Vanade müüridega sobib hundinuiakrohv

Vastukaaluks on pliiti ja osaliselt suure toa soemüüri kattev hundinuiakrohv vägagi öko. “Alati, kui on kuskil mõni vana müür, siis on kindel, et krohvi alt tuleb lahe asi välja. Seegi kord ei läinud teisiti. Vanasti laoti müüri nii, et ah, nagunii krohvime üle, ja siis jäi, nagu jäi,” räägib Atso telliskiviseinast, kus üks kivi märksa sügavamal kui teine ning kolmas kipuks nagu müürist välja. Ka kivide värvivarjundid väärivad vaatlemist. “Kui veel altpoolt valgus peale lasta, siis jääb selline eriti iivõl...”

Hundinuiakrohvi seina mätsimine on algajalegi ehitajale lihtne töö. “Tegime soemüüri terasharjaga puhtaks ja katsime koledad kohad hundinuiakrohviga. See on savi-krohv, kus hundinuia kiud sees. Täiesti looduslik värk,” on Atso uhke. “Krohvisin pinna kõigepealt siledaks, vuugid täis, et kallist ökokrohvi liiga palju ei kuluks. Siis tõmbasin pahtlilabidaga 5–6-sentimeetrise kihi hundinuiakrohvi peale. Seda ei tohi lakkida, nii nagu ära kuivab, nii ongi hea.”

Sama lugu olevat vana telliskivimüüriga, mida lakkida soovitatavat, et tolmu ei ajaks. “Pole seal mingit tolmu, ainult vuugivahed tuleb korda teha. Kivi on kivi – orgaaniline, tahab hingata. Kõige parem tulemus on, kui puhastad kivi ära ja nii, nagu ta on, nii jääb. Nii kui sa laki peale tõmbad, läheb teist tooni, pole enam ehe.”

Savikrohvi sakilised servad toa soemüüril on kunstiline taotlus. “Pliiatsiga sodisime ette, kustsaadik täpselt krohvime, et jääks selline võimalikult jüriarrakulik värk,” naerab mees. Jüri Arrakuga on Metsatöllul nimelt tugev side – on ju kunstnik kujundanud terve rea bändi plaate ning koostöö jätkuvat ka edaspidi.

Suures toas on teisigi asju, mis ahhetama panevad. Kui kuidagi õnnestub pilk mustaks õlitatud põrandast lahti rebida, jääb see kohe uuesti kinni palk-riiulitesse.

Täismahus saate artiklit lugeda Maakodu juulinumbrist (2009).