Mida inimesed vanasti sõid, et neil hambad nii terved olid?

Raamatulettidel on meetrite viisi teoseid, mis õpetavad meid sööma. Soovitusi, mida, millal ja kui palju süüa, leiab tuhandetest blogidest. Ülemaailmsete toidukettide kiuste on viimastel aastatel hakatud propageerima värsket omakasvatatud kraami.

Potipõllundus Tartu ja Tallinna magalate rõdudel, puitrajoonides ja mujalgi õitseb. Kõik kokkavad. Ühesõnaga, toidul on meie elus tähtis roll. Me ei söö üksnes selleks, et ellu jääda, vaid toit on osa meie enesemääratlusest, meie kultuurist, kirjutab arheoloog Mari Tõrv Eesti Rahva Muuseumi blogis.

Kukruse memme matus

2009. aasta novembris rauges ehitajate hoog Tallinn-Narva maanteel kaheks kuuks – õues paukus pakane ja peagi olid hanged meetrised. Kukrusel asendusid teetöölised õnneliku juhuse – kopajuhi leitud pronksplekiga kaunistatud noatuppp, mis viis kalmistu avastamiseni – tahtel arheoloogidega.

Enne lume saabumist üles saadud telk ja sinna paigaldatud generaatorid tegid võimalikuks pea võimatuna näiva: ühe hilisrauaaegse ehk 12.–13. sajandi kalmistu kaevamise talvistes tingimustes. Tee-ehitusele ette jäänud ligi 50 inimese matused säilivad nüüd Tartu Ülikoolis. Üks neist – Kukruse memmeks ristitu - leiab oma koha ERMi uuel püsinäitusel.

Liha ja taimed minevikuinimese toidulaual

Tavapäraselt uuritakse mineviku kogukondade toitumisharjumusi asulakohtadest leitud loomaluude põhjal. Leitud luufragmentide liigilise määramisega selgitatakse välja peamised saakloomad ja nende osakaal toidus. Selline lähenemine jätab õhku rea küsimusi.

Nii ei saa me teada, kui suurel osal kogukonnast oli tegelikult juurdepääs lihale, kas liha oli toidulaual periooditi või kuulus igapäevamenüüsse. Ühtlasi ei pruugi väiksemate loomade luud säilida, mis omakorda moonutab saadavat pilti toitumistavadest.

Sama problemaatiline on makrofossiilsete taimejäänuste uurimine, mida on arheoloogilises aineses üldse võrdlemisi vähe säilinud. Kuigi loomaluud ja taimejäänused annavad teatava ülevaate sellest, mida inimesed tarbisid, jäävad üles mitmed vastuseta küsimused. Selline lähenemine meid ühe indiviidi toitumistavadele lähemale ei vii.

Söögipoole köögipool

„Kadestamisväärsed hambad!“, „Millised hambad!“. Nii reageerisid pea kõik, kes „memme“ monoliiti nägid. Ise kompisid keelega oma hambaid, loendades mõttes plomme. Tõsi ta on. Ei ühtegi plommi! Kaariesest ja hambakivist puutumata hambad. Vaid tugevalt kulunud.

Kuidas siis selgitada, mida inimesed sajandeid tagasi sõid ja miks nende hambad nii terved olid, sellest loe pikemalt ERMi blogist.