Raamatupoed on laeni täis nii neid töid, mis kinnitavad, et kirjaoskamatus on Eestis tõesti likvideeritud, aga seal on ka väga palju väärtkirjandust. Teatripileteid pole kerge saada, kuigi teatreid on juurde tulnud. Rõõmustan hullupööra Artise kino üle, kus üks väärtfilm järgneb teisele.

Kirjutasin Maalehe esimeses numbris Põlva neiust Õnnelast. Tean, et temaga on praegu kõik hästi, tal on tööd, ta elab siiani Põlvas oma ilusas kodus. Õnnela tütar Lota õpib viitele, on käinud matemaatika ja inglise keele aineolümpiaadidel ning muusikakoolis läheb ka viiulimäng hästi.

10aastasena küsis Lota emalt, mida ta saaks teha, et vanaisa ja vanaema ei sureks. Õnnela vastas tütrele, et surma vastu ei saa keegi, aga kui ta aitab vanaisa ja vanaema ning on nendega lahke, siis koos oldud ilusat aega ei saa surmgi võtta.

Olen täna veel kindlam kui 25 aastat tagasi, et pole paremat maailma parandamise teed, kui luua kodu, kus üksteisest tõeliselt hoolitakse.

Nagu Maaleht on hoolinud lugejast. Oma joone juurde jäämine on nõudnud kindlasti meelekindlust. Veel viisteist aastat tagasi oli trendikas muutuda teistsuguseks, mängulisemaks, mis võis tähendada tühise tähtsaks kuulutamist, argielu ignoreerimist. Sõna andmist neile, kes polnud midagi ära teinud ja kellel ei olnud lugejale midagi öelda.

Mida ma tookord, 25 aastat tagasi, mitte mingil juhul ette ei näinud? Seda, et viiendik Eesti lapsi elab absoluutses vaesuses. Kui keegi oleks mulle 1987. aastal öelnud, et Eesti Vabariigis midagi niisugust juhtub, oleksin tal silmad peast välja kraapinud.

Aga nüüd teatatakse seda ajalehtedes lihtsalt kui fakti ja korraldatakse ümarlaudu, samas ei võeta midagi otsustavat ette laste leivalaua heaks. Selle peale tuleks öelda kadunud Aino Järvesoo sõnadega: “See on uskumatu, kui ükskõikne võidakse olla oma tuleviku suhtes. Kui tuim! Ilma huvita!”

Ka ei näinud ma ette tühjenevat küla. Sõitsin sügisel Viljandi kandist kõrvalisemaid teid pidi Võrumaale. Tunni jooksul tuli ainult üks auto vastu. Hääletu sügis, võiks olukorda iseloomustada. Paljudel peredel Lõuna-Eestis on nii palju valikut, et kas läheb mees Soome tööle või ei ole midagi. Kui mees tahab nädalalõppudel kodus käia, siis viimane laev jõuab Helsingist Tallinna enne keskööd. Tartu buss on sellel vastas. Aga mida peaks tegema näiteks Leevaku mees talveööl kell pool kolm Tartus?

Ime siis, et lõpuks minnakse kogu perega Soome. Aga mis saab Eestist, kui “me latse, nagu essind linnu / kik ilmalaanen laiali”. Kui tööpuudus ja noorte perede äraminek pole probleem, mis siis veel on?

Turri ajavad jutud, et koolis peab eeskätt tore olema, et see peaks pigem päevaklubi meelde tuletama. Eesti kooli demokraatlikkus on läbi aegade aga just selles seisnenud, et õppetöösse suhtutakse tõsiselt, et igast lapsest loodetakse asja saada.

Kas te tahaksite oma lapsele arsti, kes on operatsioonil lihtsalt tore inimene? Või nagu anekdoot räägib, et kui kirurg halvasti lõikab, siis kriipsutab skalpelliga vale koha läbi ja teeb lõike teise kohta.

Loodan, et Eesti muutub selliseks, kus kedagi päris hätta ei jäeta. Tingimata mitte ühtegi last.