Mida ma hiinlastele Eestist rääkisin
Ei paista, et Eesti oleks täis kullakaevandusi või et siin oleks tohutu viljakad põllumaad või et päike paistaks
ööd ja päevad otsa.
On rahvusvaheliste suhete aeg! Tänavu suvel tuli mul Tartu Ülikooli nimel pidada eesti kultuuri loenguid Shanghai Ülikooli tudengite rühmale.
Esialgu ajas Kalevipoja, Alveri, Pärdi, Priit Pärna, Õllesummeri, Baruto ning Tiigrihüppe, Skype’i ja Tehnopoli kombinatsioon mind üsna ähmi täis, ent siis hakkasin tööle, liigutasin oma ajusid akadeemiliselt ja viimaks tundsin asjast täit mõnu.
Rikas pärand
Minu meelest pole suurt mõtet tõlgendada kultuuri üksnes kõrgkultuurina. 10 000 aastat ei olnud meil seda kõrgkraami mingilgi määral, kuid loomulikult olid meil oma laulud ja luule.
Mida see “kõrg-” siin üldse tähendab? Kas raamatuid, CDsid ja DVDsid raamatukogu kõige kõrgemal riiulil?
Kõigil nüüdisaja rahvastel on palju kultuure ja Eesti pole erand.
Meil on oma rahvakultuur (rahvalaulud, -tantsud, -rõivad), hariduskultuur (582 kooli, 20 rakenduskõrgkooli, 7 ülikooli, Teaduste Akadeemia, 245 muuseumi, rahvaülikoolid, harrastusseltsid), veebikultuur, mida toidab edasipüüdlik Tiigrihüppe projekt (eestlased on ühed usinamad arvutikasutajad Euroopa Liidus).
Meil on oma ärikultuur (millel teie arvamusest põrmugi hoolimata on maailmas oivaline maine), poliitikakultuur (lähme nüüd kähku edasi), suuline, kirjandus-, muusika-, filmi- ja teatrikultuur, maali-, skulptuuri- ja arhitektuurikultuur, spordi- ja kokanduskultuur ning nende rahvusvähemuste kultuur, keda me siin majutame.
On alles rikas pärand!
Tuhat korda suurem
Eesti Vabariigi ja Hiina Rahvavabariigi ametlikud suhted algasid 11. septembril 1991, mil äsja taasiseseisvunud Eestit külastas asevälisminister Tian Zengpei.
Meil on sõlmitud koostöölepingud teaduse ja tehnika, kaubanduse, kultuuri ja hariduse, maksunduse, äri ja transpordi alal.
Eesti tähistab päris suurelt Hiina uut aastat (eriti meeldisid mu tudengitele hiinapärased jääskulptuurid Tallinnas ja
Tartus).
Meie jalgpallikoondise kauaaegne kapten Raio Piiroja mängib praegu Hiina esiliiga klubis Chengdu Blades. Edela-Hiina Sichuani provintsi pealinnas Chengdus on üle 7 miljoni elaniku.
Teineteisel on külas käinud Saku ja Põhja-Hiina linna Tianjini (13 miljonit) lastekoorid, meil siin on näha ja kuulda Hiina filme ja muusikat ning neil seal on Shanghais peetud Eesti filmide festival. Niisamuti Shanghais imetleti 2010. aasta maailmanäitusel Eesti (rahvalikult triibulist) paviljoni ning nauditi meie laulukoore.
Eesti ülikoolides õpetatakse Hiina keeli (neid on vähemalt seitse) ja kultuuri ning Pekingi Välisõpingute Ülikoolis eesti keelt. 2010 avati Tallinna Ülikoolis Konfutsiuse Instituut.
Ja lõpetuseks: Eesti ja Hiina Teaduste Akadeemiad on sõlminud teadusalase koostöö memorandumi.
Maailma suurima rahvaarvuga Hiina (1,36 miljardit) on kõva tuhat korda kogukam kui 151. kohal asuv Eesti (1,29 miljonit), kuid vaatamata meie erinevusele suuruses – kultuuris ja poliitikas on nood tavapärased suhted minu meelest kõik-me-oleme-inimesed-sööme-magame-leiame-ja-kaotame-armastuse-ja-käime-kempsus sorti tasandil vägagi väärt.
Shanghai üliõpilased ilmutasid meie mineviku tõttu hämmingut ja küsisid, mis hea pärast on meid sajandite jooksul nii palju igasugu valitsejaid vallutamas käinud. Ei paista ju, et Eesti oleks täis kullakaevandusi või et siin oleks tohutu viljakad põllumaad või et päike paistaks ööd ja päevad otsa.
Kole targad tudengid
Ma olin lootnud meie jubedast ajaloost üle libiseda, viidates sellele, et nüüdisaja Eesti maa-alal on elatud viimasest jääajast saadik (enam kui 10 000 aastat) ja et kõigest hädine 6–7% sellest ajast ehk 700 aastat on kulunud mõne impeeriumi kolooniasse kuuludes.
See ei mõjunud. Tudengid olid kaugelt liiga targad. Hm.
Kuulutasin kibekähku välja kohvipausi ja pidasin nõu oma õppematerjalidega. Tuli välja, et vastus on lihtne.
Võtsin kaardikepiks seitsmeaastase sugulase (vanaonu pojatütrepoja) sünnipäevaks ostetud mõõga, mis juhtumisi oli mul seljakotis kaasas, ja näitasin ekraanile projitseeritud maailmakaardil, kuidas Eesti on Hansa Liidu ja Novgorodi linna esilekerkimisest saadik kogu aeg olnud jalus hea ja parema trääni kusagile mujale vedajatel.
Sakslased tahtsid läbipääsu Novgorodi, mis oli viikingite ja Kreeka vahelise tee ning Siiditee (jah, just Hiinasse!) ühenduskoht.
Peeter I tahtis akent Euroopasse, et vedada Venemaa, kes küll kõigest väest vastu tõrkus, XVIII sajandisse.
Nüüdsel ajal arendab Eesti Logistikaklaster Kanada Halifaxi sadama ja Tallinna sadama vahele transpordikoridori, mis ühendaks USA ja Kanada tagamaad Venemaa, SRÜ, Kesk-Aasia, Afganistani ja Põhja-Hiinaga.
Sellal kui meie oma igapäevast eluringi veeretame või voodis põõname, kulgevad Eesti raudteel ja maanteel üle ilma igasse kaugesse kanti konteinerid, täis kangaid, riideid, jalanõusid ja muud kergetööstuse toodangut, paberi- ja metallitööstuse toorainet, masinaid ja elektriseadmeid, naftatankeritest rääkimata.
Teine kohtumine suure laia maailmaga toimus mul Tartu Lõunakeskuse liuväljal, kus esines Aleksei Mišini iluuisutamise suvekool.
Iluuisutamine meeldib mulle, sest 1) see on balleti lähisugulane ja 2) ma imetlen inimesi, kes oskavad asju, millega mina hakkama ei saa.
Ehkki suutsin seal enam-vähem püsti püsida, kummitab mind vaatepilt, kuidas ma mööda jääd libisedes viimaks põrutan vastu Maxilla plakatit barjääril…
Aleksei Mišin on Venemaa iluuisutamistreener, kes 1969 võitis NSV Liidu meistritiitli ning MMi hõbemedali – mõlemad koos Tamara Moskvinaga.
Suure hulga edukate uisutajate seas on ta treeninud ka kolmekordset maailmameistrit Jevgeni Pljuštšenkot Venemaalt ning maailmameistrit Stéphane Lambieli ja Euroopa meistrit Sarah Meierit Šveitsist.
Suitsu parafraas
Koos šveitslastega esinesid Lõunakeskuses neiud ja noorukid Lätist, Lõuna-Aafrikast, Saksamaalt. Austriast, Rootsist, Serbiast, Venemaalt, Hollandist, Prantsusmaalt, Belgiast ning Eestist. Kõige noorem oli tilluke kolmeaastane tüdruk, kelle esinemise ajal jätsid isegi ettekandjad ja müüjad töö pooleli, et teda ergutada.
Esinejate tase oli nii kõrge, et kahtlemata kuuleb maailm veel mõnestki noorest talendist, keda Tartus esinemas nähti…
Lõpetan seekord (võttes presidentliku poosi, samal ajal kui kass Jelli minust välja tegemata suvepäikese käes magab) ühe meie suurima kultuuritegelase Gustav Suitsu üleskutse parafraasiga: “Olgem eestlased, aga saagem ka maailmakodanikeks!”
Elame, näeme.
Tõlkinud MATI SOOMRE
LUGUDE SARI
Elame, näeme
- Kirjanik, tõlkija ning toimetaja Hilary Bird heidab kord kuus sise- ja välisvaatleja värvika pilgu Eesti elule.
