Mida me täna tähistame?
Vabadussõda ei olnud veel kaugeltki lõppenud, kuid just selle võiduga olid eestlased ületanud tõsise psüühilise barjääri vaenlase ees.
23. juunil 1919 andis kindralmajor Ernst Põdder oma päevakäsuga korralduse, et sel päeval "saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid toime pandud."
16. veebruaril 1934 otsustas Riigikogu muuta 23. juuni riiklikuks pühaks. Võidupüha tähistati peamiselt kohalike pidudega, erandiks oli vabariigi 20. juubeliaasta 1938, kui Tallinnas võidupüha ja XI üldlaulupeo puhul pühitsemine suurejooneliselt ette võeti. Vabaduse väljakul toimunud paraadil osalesid kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred, kokku 16 000 inimest.
Pärast 50aastast vaheaega tähistati taas Võidupüha Eesti muinsuskaitse seltsi eestvedamisel, kui 1989. aastal sõideti 23.-25. juunis Tallinnast erirongiga ligi 300 inimesega Vabadussõja lahinguväljadele.
1992. aasta Võidupühal oli kaitseväelastest pidulik rivistus Kadrioru lossi aias. Eesti Vabariigi 75. aastapäeva ja Võidupüha tähistamise raames toimus Eesti kaitsejõudude pidulik rivistus 1993. aastal kõigepealt Tallinnas, kus õnnistati ja anti üle lipud kaitseväe üksustele.
Edasi sõitis vabariigi president koos kaaskonnaga Tartusse, kus Raekoja platsile olid üles rivistatud kaitsejõudude üksused. Lennart Meri pidas kõne, kus muuhulgas märkis: „Tegin kaitsejõudude juhatajale kindralmajor Aleksander Einselnile ülesandeks neid suviseid jaanipäevaeelseid paraade korraldada vaheldumisi kõigis Eesti linnades ning alustada seda demokraatliku Euroopa traditsiooni Tartust, Eesti nooruse linnast, kellele tänapäev võlgneb meie poliitiliste traditsioonide sünni.”
Alates 2000. aastast korraldab võidupüha paraadi Kaitseliit.
