Mihkel Mutt: vaimuinimesed on utopistid, kes ei taha endale tunnistada, kuidas riik päriselt toimib
Mihkel Mutt ilmutas hiljuti uue paksu põlvkonnaromaani “Kooparahvas läheb ajalukku”, tema käe all valmis ajakirja Looming tuhandes number, veebruaris saab ta kuuekümneseks. Jälgib kriitiliselt, aga ka nukralt me kaduvat aega ja maailma.
Kas teil on algamas uus Tartu periood, kõpitsete seal oma lapsepõlvekodus?
Ega kõike ei jõua kõpitseda. Ma käin seal loomulikult, püüan entroopiale vastu seista. Aga ei ole lihtne seda mitmes linnas korraga teha... Teisel pool teed elab Mihkel Kunnus (tuntud ühiskonna- ja kirjanduskriitik – toim). Kirjandus-Mihklite tihedus hektaril on Eesti kõrgeim!
Tartu on üldse põnev linn: kesklinnas on paaril ruutkilomeetril tohutult elu nagu mõnes Euroopa keskuses, aga kõnnid Riia mäest üles ja hakkavad Võru tänavas pikalt nood tsaariaegsed puitbarakid ... hoopis teine maailm!
Aga kolima te sinna ei hakka?
Ei. Praegu ei saa Tartu majas aasta ringi elada. Kordategemine nõuaks palju ressursse, aga minust ei ole praegu selleks asja – mul Haapsalu kodu niikuinii olemas. Seal ma elan aprillist, kuni ilm kannatab. Mis saab pensionipõlves, seda ei oska öelda. Tartu tõmme on tugev.
Haapsalu on vist kaotanud väga palju inimesi?
Haapsalu on väike Eesti mudel. Tasapisi just nagu hangub. Ma olen seda nüüd näinud kakskümmend aastat. Mis on peaasi: inimestel pole tööd. Kõik algab sellest. See tuletab meelde suurt mesipuud, kus mesilasema on surnud. Elu käib justkui edasi, aga see pole tegelikult jätkusuutlik. Praegu on kõik piiri peal.
Ma ei näe kuskil mingit suurt visiooni, kuidas Eesti peaks sellest välja tulema, mida siin pihta hakata. Kliima ei ole selline... Tööjõud on haritud küll, aga tahab ka raha saada. Ei ole nii nagu hiinlased, kuigi ka nemad tahavad juba iga päev liha süüa. Eesti inimene tahab hästi elada, aga mida on tal praegu sinna Euroopasse müüa? Polegi midagi.
See kõik on üks nõiaring. Ja huvitav on see, et mitte keegi ikkagi ei kaalu tõsiselt võimalust, et see kõik ei pruugi hästi lõppeda. Peale Kaplinski, kes hirmutab.
See võimalus tuleb meeles hoida: mitte kuskil kosmilistes raamatutes, kui neid üldse saab ette kujutada, ei ole kirjas, et inimkond peab õnnelikult edasi kestma. Inimkonna tekkimine on juhus ja see võib sama lihtsalt kaduda. Veel rohkem kehtib see Eesti kohta: selles, et me peaksime edasi kestma, ei ole midagi tõsikindlat.
Me võime praegu olla tunnistajad sellele, kuidas tasa, märkamatult, sadakonna aasta jooksul üks süsteem, mis on siiamaani sisemise vastupanujõu mõjul – olgu see vastupanu sakslastele, venelastele, võõrale usule – koos seisnud.
Kuni on sisemine vastupanu, seisab vedru vinnas. Me kestame, see toimub! Aga niipea, kui meie seesmine vedru ei ole enam vinnas, algab paratamatult vaikne allakäik. See kestab märkamatult, kaua aega.
Hans H. Luik ütles möödunud aastal Maalehe 25. sünnipäeva peol – muidugi teatud huumoriga –, et Maaleht kajastab toda Eesti elu väljasuremist maal ilma suurema hüsteeriata, seda õhutamata...
Mina usun täiesti sellist asja nagu “isetäituv ennustus”. Nii et tegelikult ei peaks sellest väljasuremisest väga rääkima. Aga vähemasti mõtlevate inimeste ja juurdlevate vaimude seas peaks siiski teadvustama seda võimalust rohkem. See võib kõik lõppeda haledalt.
Suhtute veidi skeptiliselt ka Eesti poliitika uuenenud diskussioonivormi. Kõik hartad ja demonstratsioonid, selle taga on nähtud lausa hiilivat revolutsiooni.
See ei saa olla hiiliv revolutsioon. Harta sõnastuses see üks punkt, kus oli juttu alternatiivsest võimuorganist, no siin on ikka tegu vist kiirustamisest sündinud keelevääratusega. Ma ei suuda uskuda, et need inimesed, kes alla kirjutasid – ja kellest mõnestki pean väga lugu –,
võiksid sekundikski mõelda, et kuskil koguneb mingi seltskond, kes hakkab parlamendile dikteerima. See oleks võimalik ehk Prantsuse revolutsiooni päevil, aga mitte meil Eestis.
Harta on ka juba veidi minevik. Aga kui seda vaadata: üks väike algatus, mis polegi väga massiline – kui suure tähelepanu see pälvis! Pimedate maal on ühesilmaline kuningas.
Tuli kokku üks seltskond inimesi ja ütles, et valitsus peaks rahvaga rohkem kontaktis olema; et asi on meil sarvestunud ja jäigastunud. See on ometi väga loomulik väljaütlemine, sarnaseid toimub normaalses ühiskonnas pidevalt. Aga meil tundus see nagu revolutsiooni väljakuulutus!
Kas ongi nii, et kõik tegelevad nende väikeste, põhimõtteliselt eetikaküsimustega, aga eksistentsiaalne säilimisküsimus on unustatud?
Vaimuinimeste ülesanne ongi sellega tegelda. Ei saa ju nii, et peaminister kuulutab valitsuse istungil päevakorrapunktiks rahvusliku säilimise või parlament tuleb kokku ja võtab vastu eelnõu Eesti olemusmõtte kohta. Siin on tegu pikaajalise strateegiaga, mida peavad aitama luua visionäärid. Aga meie ühiskonnas loovinimesed eriti ei tegele sellega. Kuigi, mis see ka aitaks...
Millega siis vaimuinimesed tegelevad?
Nad peaksid mõtestama olemist. Eluallikaid. Aga nad nokitsevad natuke poliitika kallal, kuid ei saa sellest alati hästi aru. Nad on utopistid ja ei taha endale tunnistada, kuidas riik päriselt toimib. Nemad lähtuvad tunnetest, aga riiki kosutab mõistus ja hool. Nende aade on vabadus, aga riik on paratamatult ka sund. See konservatiivsus on riigis vajalik. Vaja ka vaimuinimestepoolset urgitsemist ja piitsutamist, et vältida stagnat.
Teiseks on vaimuinimene praegu meelelahutaja. Vaimurahvas nagu näärisokurahvas või mardisandirahvas. Meil on vaimurahva seast ka prominente! Vaatame, mida kirjarahvas ka mõtleb!
Ma kirjutasin mingi artikli ja siis keegi ütles: “Kirjanikuhärra võib arvata mida tahes.” Kirjanikuhärra on selline ullike, kas niimoodi oleks võinud öelda rahvusliku ärkamise ajal?
Krossile või Merile näiteks.
Aga kus nad on, need praegused Merid ja Krossid?
Kas aeg soosib seda?
Aga mis tähendab, “aeg ei soosi”? Miks aeg ei soosi? Meil on vabadus, või kuidas?
Selle töövõime ja mastaabiga autoreid on olemas küll.
Aga kas on praegu teoseid, mis puudutaks, et näe, see on meie aeg, siin oleme meie, see räägib meie probleemidest. Kunst ei ole praegu ühiskonna sees, vaid oma nišis.
Kas mitte kõik eluvaldkonnad pole praegu oma nišis? Ongi raske neid hõlmata...
Ajaloos on olnud küllalt hetki, kus kunst on olnud ühiskonnas väga tähtsal kohal laiemalt, sümboliks, selle mõtted ja kujundid tiivustavad kõiki.
Romaan “Kooparahvas läheb ajalukku” puudutabki seda kunstiinimese positsiooni muutumist.
See kujutab seda, mis oli, ja miks kõik muutus. Ühtlasi on see paratamatuse tunne. Ma ei saa ka öelda, kuidas võinuks teisiti minna.
Kogu maailmas on samamoodi läinud: Eesti pole maailmast lahus. Ta oli lihtsalt karantiinis, kunstlikus olukorras.
Minusuguses vanas idealistis oli “õnneootus”, et kuna meil olid need Koidulad ja Juhan Liivid ja Runnelid ja Kaplinskid kõik nii tähtsad, äkki meil mingi ime läbi ei lähe päris nii, et kõik hakkavad meelelahutajateks. Praegune olukord mõjub igatahes kainestavalt.
Too kooparahvas, vaimuinimeste seltskond: see praegu poleks võimalik?
Muidugi ei oleks. Pole ju seda ühte asja, mille ümber koonduda. Vabaduses on kõik võimalik. Siis oli ainult vastupanu ja allesjäämine ja vabaks saamine. Aga praegu: mille pärast vabaks, mida priiusega peale hakata? See tõmbabki kõik laiali.
Alati, igas ühiskonnas, iga režiimiga on grupp selliseid aktiivsemaid inimesi, kes pürib esile, võtab liidrikoha. See võib tunduda kõrvalt moraalitu ja isegi inetu, aga nii see on. Ka vabariigi taastamise järel jäid paljud “endised” aktiivselt tegutsema. See peletas omakorda minema kaunishingi või korralikke inimesi. See on alati olnud džentelmenide suurim nõrkus praktilises elus, nad ootavad, et teised käituvad samamoodi. Nad ootasid, et endised ei läheks päris juhtkohtadele.
Mis “Kooparahvas” ka välja tuleb, on see, et leidub liik inimesi, kes mõtlevad peaasjalikult karjäärile, elus edasi jõudmisele, hakkama saamisele süsteemi sees...
Iga inimene mõtleb sellele. Sellepärast ei ole ma näiteks nõus Viivi Luigega, kes ütleb, et 1960ndad on häbiväärne aeg, kuna tollal juurdus meil sotsialism. Juurdus küll, aga ei saa kõikidele inimestele, kogu Eesti rahvale seepärast näpuga näidata. Inimene tahab elada. See on tema põhiline tunnus.
On ju öeldud, et karjäärikommuniste ei tohiks lasta võimu juurde või valitsusse.
Oleneb kuhu. Ei saa mõõta kõiki ühtmoodi. Näiteks Eesti järgmise presidendi valimise puhul. Tuleb arvestada, kas komparteilisus tema endises elus oli möödapääsmatu, ametikohaga kaasas käiv paratamatus, või oli see vabatahtlik valik.
See, et Arnold Rüütel oli, nagu oli, see on paratamatus, tema kohta ei hakkaks ma kunagi midagi ütlema. Aga kui kirjanik astus kommunistiks ... no selleks polnud küll mingit otsest kohustust.
Korralikku endist parteilast, kui ta on tubli inimene, tuleb muidugi igal ajal rakendada. Meid on lihtsalt liiga vähe, et kedagi üle parda lükata, ligi kümnendik eestlastest oli ju parteis... Maailm ei ole mustvalge.
Mind üllatab aga, et ükski kriitik, kes on “Kooparahvast” kirjutanud, ei ole sellest karjerismi liinist midagi arvanud. Ma hakkan juba mõtlema, et kuskilt parteist on tulnud mingi ringkiri, et seda teemat mitte puudutada – kes meil praegu ongi see Eesti Vabariigi ideoloogiasekretär? Kui “Kooparahvast” üldse mainida – aga parem mitte mainida! –, siis järjekordset kõrtsikammimist, ajas relevantsuse kaotanud boheemlaskonna kujutamist.
Aga tõsiselt, kas meenub mõni teos, kus on kirjutatud “värvi vahetamisest”? Ometi on see olnud üks tähtsamaid asju eestlase kollektiivses hingeelus. Kummaline, isegi nõukogude ajal oli sellest rohkem juttu. Kuigi mitte otse. Aga südametunnistuse aspektis tegelevad sellega kas või Kuusbergi romaanid.
Seal ikka juureldakse, kui vihmapiisad katusele krabisevad, et “kas ma tegin ikka õigesti või ei teinud”. Südametunnistus justkui näriks. Praegu näritakse end ... Euroopasse!
Muidugi, kui kõik sellest mõtleks, aga see oleks veel hullem, et keegi ei mõtle. Kuid see, et keegi ei mõtle, on ka ebanormaalne. Mind häirib, kui mingi teema on kirjandusest täiesti puudu. Pole mõtet loota, et keegi tunneks praegu mineviku pärast süümepiinu, et see oleks üldse kellelegi psühholoogiline probleem.
Muidugi võib öelda, et tegu on väikerahva hingelise enesekaitsega, haavu lahti kiskudes määrame end kiiremini hukule. Aga ma ei nõua ju kellegi süüdimõistmist, ei taha kedagi ahju ajada. Lihtsalt mälu tuleb jätkata.
Mingis mõttes olete ka ärimees Mutt, täpsemini kirjastaja Mutt.
Jah, kõik oma selle aastatuhande raamatud olen ise välja andnud. Tüli on sellega muidugi palju, aga õpib ära. Hea, et mul on kunstnik-kujundaja elukaaslane (Tiina Tammetalu), kuulub n-ö loomingulisse tandemisse. Mõnd asja saab ajada üle ukse hõigates.
Mina muidugi soovitaks kõigile ise kirjastada, ka majanduslikus mõttes, aga paistab, et enamik peab praktilist tegevust oma seisule vähe väärikaks. Tunnen vahel ise alaväärsust, et mina saan hakkama – järelikult ei ole ma piisavalt abitu ega mitte õige vaimuinimene.
Aga ärimees Mutt?
Äri tegemine võib ka olla kunst, aga mind ei tõmba. Raha on vahend. Mul on kahju inimestest, kes surevad oma rahakoti otsa. Keegi on öelnud, et kõik raha, mis sust surres üle jääb, on amoraalne. Päris nii see ka pole, tuleb ikka järeltulijate peale mõelda ja kõiksugu fondid on olemas, aga võib-olla isiklikul arvel tõesti ei pea eriti midagi olema.
Loomingul tuli just tuhandes number välja. Olete rahul, kuidas seda märgati, kuidas number õnnestus?
Hea, et seda üldse ise märkasime meeles pidada. Oleks võinud mööda lipsata. Korraks oligi juba tunne, et see on juhtunud. Tegime erinumbri spetsiaalse kujundusega.
Mulle meeldib Loomingus töötada. Mujal on peatoimetajate roll suurem, Looming on suurel määral peegel. Me võime vahel ka jutte või luuletusi tellida nagu nüüd juubelinumbrisse; helistasin Kivirähkile: “Vaata, Andrus, meil on sihuke värk, kas sa ei kirjutaks?”. See on pigem erand kui reegel. Ma ei saa öelda, et nt algupärase proosa tase igas numbris mind rahuldaks, aga see on objektiivne pilt. Ja veel: nii tundub mulle praegu.
Aeg on veider asi. Ta loob üliperspektiivi. Minevik tõmbub kokku ja kiireneb. Seetõttu paistab vahel, et küll nõukaajal oli palju head kirjandust. Ent võtame mõne aastakäigu ja vaatame. Muidugi oli ka head, praeguste klassikute tekste, ent rohkem oli ka siis ikkagi keskpärast. Või lausa andestamatut rämpsu.
Kuidas Loomingu loetavust suurendada?
Vaat sellega on nii, et haritud inimene jõuab elus lugeda ca 3000 raamatut. Lisaks ilukirjandusele on nii palju põnevat, kogu ajalookirjandus, mis nüüd kättesaadav. Ise loen ka rohkem muid asju. Aga tippilukirjandus on muidugi üle kõige, see käsitleb inimest üldiselt, tervikuna.
Aga Looming ... positsioone ei tohi käest anda. Peamine: ajakiri peab olema kättesaadav. Raamatupoe vaateaken tänavanurgal on üks võimsamaid reklaame. Looming peaks e-ajakirjana olema muidugi tasuta üleval. See oleks riigile nii väike lisakulu... Kuigi tarbijal on tasuta asja suhtes vist eelarvamus.
Kirjanikud aga peaksid julgelt mõtisklema ja kirjutama, aga mitte muretsema, kas neid saja aasta pärast loetakse. Sest kui nemad ei kirjuta nii, nagu kõik kestaks igavesti, siis võib-olla kõik ei kestagi igavesti.
ELUKÄIK
Mihkel Mutt
- Sündinud 18. veebruaril 1953 Tartus.
- Abielus kunstnik Tiina Tammetaluga, eelmisest abielust kaks poega.
Haridus
-Tartu 8. Keskkooli kirjanduse eriklass 1971.
- Õppis Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat
ja ajakirjandust 1971–1976.
Töö
- Toimetaja kirjastuses Eesti Raamat
1976–1977.
- Loomingu kirjandusteaduse ja kriitika, hiljem luule ja lühiproosa toimetaja
1977–1986.
- Noorsooteatri kirjandusala juhataja 1988–1990.
- Eesti välisministeeriumi informatsioonibüroo juhataja 1990–1991.
- 1991–1993 töötas ajalehtedes Eesti Ekspress, Eesti Aeg ja Hommikuleht.
- Kultuurilehe Sirp peatoimetaja 1997–2005.
- Aastast 2005 ajakirja Looming peatoimetaja.
Valik teoseid
- “Fabiani õpilane“, 1980.
- “Hiired tuules“, 1982.
- “Keerukuju“, 1984.
- “Kallid generatsioonid“, 1986.
- “Pingviin ja raisakass“, 1992.
- “Rahvusvaheline mees“, 1994.
- “Eestlusest“, 2002.
- “Kõrtsikammija“, 2005.
- “Siseemigrant“, 2007.
- “Mälestused“ I−V, 2007−2011.
- “Kooparahvas läheb ajalukku“, 2012.
