Mika Keränen: Tartust ei lahku ma enam kunagi

Soomes roosipeenarde vahelt endale eesti piiga naiseks noppinud Mika Keränenist sai 17 aastat tagasi Eesti mees. "Et tõestada naisele, ma pole mingi heaolu­ühiskonnas üles kasvanud saiasööja."

Nii et päris soomlane?

Kõige ehtsam. Kodakondsus, pass ja puha.

Tartlane ka?

Tartlane veel rohkem.

Lisaks veel meie haridusministeeriumi kõrge ametnik.

Mitte eriti kõrge. Täpsemalt - Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeeriumi välissuhete talituse nõunik.

Justkui eestlasi sinna ei jätkuks.

Selles süüdista Euroopa Liitu. See tekitabki võimalusi ühe riigi kodanikel teise riigi ametites töötada. Päris nii muidugi need asjad ei käi. Enne seda töötasin neli ja pool aastat Eesti kultuuriministeeriumi juures, olin Helsingis Eesti Instituudi juhataja.

Teie soomlust võib veel mõneti aktsendist aimata, kuid eesti keele grammatika on küll perfektne. Kust teie estofiilia üldse alguse sai?

Kui täpne olla, siis roosipeenarde vahelt. Õppisin Ida-Soomes aiandust, see on üks eriline kant. Rahvuselt peangi end karjalaseks, minu kodumurdest ei saaks ükski eestlane aru. (Toob kuuldavale paar lauset, millest ükski eestlane aru ei saa. - J. A.) Soome kirjakeelest erineb see umbes nagu võru keel eesti
keelest.

Aga estofiilia?

Pea nüüd väheke. Enne seda tuli armastus. Seal aiakoolis õppis üks eesti tüdruk - Eva. Ja kus on veel parem paik armumiseks kui roosiaed.

Mida see Eva praegu teeb?

Ma ei tea täpselt, mida ta praegu teeb, aga muidu on ta mu naine. Minu kahe lapse ema ka.

Tunnen mitut soomlast, kes Eesti Evade pärast küll meie keelt pole ära õppinud.

Mina tunnen ka. Seda enam et Eva oskas juba siis soome keelt. Aga hakkas mind justkui õrritama. Et Eestis küll minusugune vennike hakkama ei saaks. Et heaoluühiskonnas üles kasvanud, selline... saiasööja. Eks tal oli õigus nii rääkida ka. Kogu Soome arvas endast niiviisi. Meil on isegi selline kõnekäänd: On lotovõit sündida Soome.

Mina raiusin Evale vastu, et saan hakkama küll.

Millal see kõik juhtus?

Roosiaias jalutasime 1992. aastal, järgmisel tulime Eestisse, EPAsse õppima, noh, sinna, mis on praegu maaülikool. Mina metsandust, Eva aiandust.

Kas Eesti keel oli siis juba selge?

Sai selgeks esimese aastaga. Vähe sellest - tärkas huvi keele vastu. Jätsingi EPA pooleli ja läksin ülikooli eesti keelt õppima.

Üks asi sai siin Tartus veel selgeks - sellest linnast mina enam ei lahku.

Soomes siis kodu enam polegi?

Isa-ema kodu ikka on. Ja lastele käin sageli Soomet näitamas. Soome on mu teine kodumaa.

Mis keelt te lastega räägite?

Soome keelt. Aga nad valdavad mõlemat.

Eriti vahva on kuulata, kui üks neist, Emma, soome keeles ütleb: en mä oo suomalainen, mä oon virolainen. Kodune keel on meil ikka eesti keel.

Soome-Eesti jalgpallivõistlustel on teil vist üsna raske istuda?

Vastupidi. Üks omadest võidab niikuinii. Raske on siis, kui mäng viiki jääb.

Aga kui tuleks otsustada - unistada ju võib -, kumb maa MM-võistlustele pääseb?

Siis viskan kulli või kirja.

Loodetavasti mitte soome keeles...

On sul ikka naljad.

Lähme tõsisemaks. Kuidas lõpetaksite lause: "Ma loodan, et..."

...et ükski inimene ei peaks oma maad maha jätma...

Teie ju jätsite?

Sa ei lasknud mul lõpetada...sunniviisil. Olen Eesti ajalooga üsna tuttav.

Nõukogude ajal oli (põhja)eest­lastel Soome kohta ütlus: lähemal kui Paide. Tegelikult oli Soome kaugemal kui Sahhalin. Enamiku jaoks luku taga. Seetõttu salapärane. Juba see teie sõna sisu on üks avastamata asi. Mina ei saa teist küll täiesti aru.

Ma ise ka ei saa. Soome ongi salapärane. Oma küla inimesi mõistan veel kuidagi, naaberkülaga läheb juba raskeks. Seal võib olla teine keelepruuk, teised kombed, võid naljast valesti aru saada, või mis hullem - saavad nemad valesti aru.

Kui üks eesti hull siiski soomlase sisust aru tahaks saada, kust peaks alustama?

Kas sa tead, kes on Vello Orumets?

Üsna hästi!

Kas sa tead, kes on Tapio Rautavaara?

Vähem!

Tapio Rautavaara oli Soome kõige velloorumetsalikum laulja. Praeguseks küll juba lahkunud mees. Kui tema oleks laupäevaõhtul pärast sauna trepil ümisema hakanud, oleks sealt see arusaamine oma alguse võinud saada.

Üsna keeruline algus.

Ei arvagi, et lihtne. Soome on väga maaga seotud, õigemini metsaga. Isegi Soome linnainimesel on suhe või juur maa ja metsaga alles jäänud. Mujal maades on see harvanähtav. Eriti nähtavaks muutub suhe siis, kui põhja poole sõidad, üle
susiraja...

Hundipiiri?

Jah, nii on meil kombeks öelda. Seal on inimesed hoopis teistsugused, jässakamad, tõmmumad, vaikivamad, saamidega segunenud, teiste naljadega.

Olete vist saamidele väheke liiga ka teinud?

Ei tea täpselt öelda. Rootsis on kuuldavasti küll midagi korda saadetud, mida praegu häbeneda võiks. Aga eks meilgi ole omad patud. Oli aegu, kus kodumurdes kõnelemine keelatud oli, lapsed said koolis selle eest karistada. Meil ju nii palju eri keelepruuke. Soome on suur maa.

Suurem kui Inglismaa...

Just. Eestiski on murdeid palju.

Eesti on suurem kui Belgia, Hiiumaa on suurem kui Malta.

Jah. Aga kui keelesarnasus kõrvale jätta, siis tundub, et geneetiliselt me päris ühest emast pärit ei ole.

Te olete rohkem sakslaste või rootslaste moodi. Soomlane on väheke teistsugune, õieti - mitmesugune. Ma arvan, et tõeliselt tegi Soome ühtseks riigiks alles Talvesõda. Oli vaja ühist vaenlast. Seal oli Soome küll nagu üks mees oma maa eest hakkamas.

Talvesõjast meenub mulle esimesena raudsõrmuste lugu. Riik kutsus üles oma kodanikke kuldsõrmuseid ära andma, et nende eest leiba ja relvi saaks osta. Asemele pakkus raudsõrmuseid. Ja millise uhkusega soomlased neid sõrmuseid kandsid. Minu meelest maailma ilusaimad ordenid.

Mis sa hädaga teed...

Aga tagasi su isamaa patustuste juurde.

No näiteks, Koivisto vaikimine oli küll igati taunitav. Mõtlen aega, mil Eesti nii ärevalt oma iseseisvuse tunnustamist ootas. Ei ole minul küll ühtegi tuttavat, kes Soome tolleaegset poliitikat pisut hukka ei mõistaks. Ju kartis see mees idanaabrit vihastada.

Nagu Kekkonengi. Väga hea ja osav poliitik. Pidas ülikooli aulas kena kõne, pani üle lahe laevaliikluse käima, aga oli sunnitud ära keelama Soome organisatsioonide suhtlemise väliseestlastega. Sinnani käisid Soome estofiilid Stockholmis eesti keelt õppimas. Süüdistada on üldse lihtne. Eks kõik õpi vigadest.

Meil olid omal ajal kukil sakslased, teil rootslased. Nendega vist siiani väike nagin käimas. Igatahes kui Rootsis miskit ootamatut juhtub - kas kaob mõni jalgratas ära või on liiga tugev tuul -, siis on neil ütlus: en finne igen - jälle mingi soomlane (süüdi).

Eks teil ju ka sõna saks tule sakslasest. Vaat mina suhtun ka rootslastesse justkui mingitesse sakstesse.

Filoloogina tean muidugi, et nii nagu eesti keele grammatika tegid sakslased, nii panid soome keele ajaloo paika rootslased. Pealegi elab Soomeski arvestatav hulk nende järeltulijaid. Erinevalt Eestist oleme ju kakskeelne maa.

Ja kui aus olla, siis mulle need soomerootslaste privileegid ei meeldi.

On need siis olemas?

On ikka küll. Ei tahaks siin küll jeesustella...

Oot, nüüd lipsas üks soome sõna vahele...

Noh, õigust kuulutada. Kas teadsid, et meie rootsi partei ei ole oma arvulisele vähesusele vaatamata kunagi opositsioonis olnud, ikka otsapidi valitsuses sees.

On selline väljend meil - pakko-ruotsi -, see tähendab sundrootsi keele nõue. Selle tõttu ei ole hulk andekaid soome noori põhikoolist kaugemale jõudnudki - ei saa rootsi keelt selgeks, õigemini - ei taha saada.

Oli see teie Sibelius siis finnere või finlandere? Soomlane või soomemaalane?

Pole aimugi.

Muuseas, tal endal polnud ka selle kohta aimu. Ärritus alati, kui seda talt küsiti.

Õige ka. Ega kakskeelsusel ju midagi viga pole. Mu tütredki mõlemad sellised. Ja minu esimene võõrkeel oligi just rootsi keel.

Vägivald selle juures teeb tuska. Usu, ma olen Tallinnas restoranis kelneriga õiendama läinud, kui see mulle enesestmõistetavalt toob soomekeelse menüü.

Mine siis K-Rauta poodi ka õiendama.

Mnjah, selle peale vist minu hammas ei hakka. Mine ise.

Tuleme heade asjade juurde tagasi. Tead kui hea oli Nõukogude ajal Soome hümni mõnel sõpruskohtumisel kuulata. Ja meie parteimölakad pidid sel ajal püsti seisma.

Tead kui hea on meil mõnel spordivõistlusel Eesti hümni kuulata. Üks kommentaator lausa ütles kord, kui eestlane esimeseks tuli, et medalit küll meile ei tulnud, aga hümn tuli ikka.

Peale Sibeliuse on Soome sünnitanud veel vähemalt ühe maailmanime - Mannerheimi. Mina arvan küll nii.

Peale sinu arvab kogu Soome nii.

Kas peale minu mõistatab kogu Soome ka, miks marssalist vabahärrat pärast sõda kinni ei pandud? Tolleaegne pea- ja välisminister pisteti puuri, aga Mannerheimi Stalin ei puutunud. Siin ei saa ju Moskva-poolse eetikaga tegu olla. Stalin oli üsna moraalitu tõbras. Mannerheim sai hiljem presidendikski.

See on üks paras mõistatus küll. Ehk oli neil lihtsalt mingi... diil. Mannerheim ju blokaadis Leningradi ei pommitanud... Äkki saame kunagi sellele vastuse ajalooürikutest.

Kuidas meie kahel - Eesti ja Soome riigil - läheb? On ka ju... diil?

Suhted on sõbralikud. Kultuurivahetust võiks edendada jõulisemalt. Õnneks on rahvaste üle lahe pendeldamine nii mastaapne, et teeb laias laastus ise selle töö ära. See on ikka midagi rohkemat kui lihtsalt turism, toimib lausa rohujuure tasandil. Igal eestlasel on oma soomlane, igal soomlasel oma eestlane. Ei ole meil nii palju sõpru Rootsist ega teil Lätimaalt.

Mille pagana pärast siis meie lollikari teid põtradeks kutsub?

Ei mina tea. Ehk on neid poro'sid meil liiga palju, teil ainult loomaaias.

Kuidas teie meid kutsute?

Ma ei tea.

Ärge nüüd nii poliitiliselt korrektne ka olge, Eesti Vabariigi soomlasest haridusametnik.

Ma tõesti ei tea. Seda on mult varem ka eestlased küsinud. Ja mina soomlastelt pärinud. No ei ole teil meie maal mingit hüüd- ega sõimunime. Võiks muidugi olla. See poliitiline korrektsus olekski kõige hullem, mis naabrite vahel tekkida saaks.

Contral on üks luuletus, kus mingi naaber tema kaevu kuseb. Ja et ta selle naabriga tegelikult rahul on, et see ongi tore. Sest mis naaber see muidu on, kes su kaevu ei kuse...

Kui jutt juba selle peale läks (mõtlen luulet, mitte kaevu), siis on poodides olnud müügil üks lasteraamat pealkirjaga "Varastatud oranž jalgratas", autoriks Mika Keränen.

See olen mina. Varsti tuleb ka teine: "Peidetud hõbedane aardelaegas". Samuti lastele. Mõlemad nii-öelda lastekrimkad. Aga ilma mõrvadeta. Minu meelest on see nišš eesti lastekirjanduses üsna hõre. Õhtuti lugesin lastele igasugu jutte ette. Kui need otsa said, lasksin peast edasi ja need minu enda omad meeldisid tüdrukutele kõige rohkem. Nii see kõik alguse saigi. Luuletanud olen ka. Aga teise nime all.

Mis nime all siis?

Mihkel Kera.

No leidsite ikka pseudonüümi endale - Mihkel Kera. Lugege palun üks enda luuletus. Veel parem, kirjutage paberile. Mina sel ajal küsin edasi.

Kohe.

Et oletegi siis justkui kirjanik?

Jah, mina pean end küll kirjanikuks, muide, eesti kirjanikuks. Ma olen Tartu NAKi (Noorte Autorite Koondis - toim) liige ka.

Mis ajast te siis end kirjanikuks peate?

Sellest ajast, kui hakkasin kirjaniku moodi mõtlema.

Kuidas see veel käib?

Et iga argist mõtet, iga asja saab kasutada loominguks.

Kuulge, Mika-Mihkel! Kui antaks valida, kuhu te uuesti sündida tahaks - Soome või Eestisse?

Raske valik. Arvatavasti küll kuhugi Soome kõrvalisse kohta, kus on palju järvi ja metsa... Ja seal natukene elades leiaks varsti, et see on siiski pisut külm... ja rändaks lõuna poole, soojemasse kohta, edasi oleks juba lihtsam.

Aga kui teie roosiaia-armastus Eva olnuks lätlanna? Kas oleksite läinud Lätimaale?

Oleksin läinud... aga vist mitte jäänud. Näe, luuletus sai valmis. See on ühest mu tsüklist, Tartu bussidest. Pealkiri on 4. Ma olen kõik Tartu bussiliinid läbi sõitnud. Veel vanasti, kui siin kollased Ikarused tossutasid. Talvel olid bussiaknad paksult jääs, pidid peatuste arvu lugema, et õiges kohas maha minna. Oli ilus aeg.

Soome busside aknad olid siis ammu juba klaarid.

Minule on Soome liiga heaolu ühiskond.

Soomlaste endi ehitatud, Talvesõja hinnaga ehk?

Nõus. Aga ta on minule juba valmis, liiga valmis. Ma kuulun ju sellesse põlvkonda, kes sündis siis, kui Soome juba valmis oli. Eelmiste tehtud. Minusuguste asi oli seda ainult korras hoida. Aga midagi uut luua...? Ausalt öeldes polnud tahtmistki. Ma olingi Soomes liiga laisk.

Laisast soome aednikust on saanud usin eesti kirjanik. Muide, kus Eestimaa sinu jaoks alguse saab?

Aa, selleks tuleb minna Tallinna. Siis ronida Toompeal Pika Hermanni tippu ja vaadata selge ilmaga lõuna poole. See, mis tornist enam ei paista, sealt algab minu Eestimaa.