Mika Orava: Soomlased on “meie” ja eestlased “mina”
Soomlane Mika Orava on Eestimaal võrdlemisi erandlik nähtus. Sündinud ja koolis käinud Soomes, tegelnud seal muinsuskaitsega, on ta oma kuuekümnest eluaastast viimased kakskümmend Eestis elanud, külastades Soomet vaid harva. Eestis on ta sedavõrd kodunenud, et nimetab end kodustatud põdraks.
Mika on Eestiski tegelnud muinsuskaitsega, mõjutas muinsuskaitse ümarlaua esimehena siin hoiakuid ja suhtumisi muinsuskaitsesse. Rõõmsameelne ja naeruhimuline, on tema sirgjoonelised arvamused siiski kõike muud kui diplomaatilised.
Näeb Eesti riigi ja ühiskonna puudusi, kuid sellegipoolest tahab siia jääda.
Ta ostis Tallinnas Pärnu maanteel paar lammutamisele minevat vana puumaja, et neid mujal kasulikus funktsioonis üles panna. Asi ebaõnnestus bürokraatliku asjaajamise tõttu. Ostis Harjumaal Anija vallas tagasihoidliku hooletusse jäetud Pikva mõisa ning tegeleb selle restaureerimise ja väljaehitamisega.
Orava viis mõisaparki Magdaleena haigla õuel hävimisohtu sattunud vana kabeli, on selle restaureerinud ja uuele elule äratanud. Ehitas kabeli juurde kellatorni.
Peab plaani kohaliku filmifestivali loomiseks. Ajasime juttu Pikva mõisas.
* * *
Millal ja mis asjaoludel sa Eestisse tulid? (Sinatame, sest soomlastel on nii kombeks.)
Tulin Eestisse, kuna üks hea taanlasest sõber kutsus mind siia pooleks aastaks endale appi. Poolest aastast on saanud kakskümmend aastat.
Eesti oli mulle siiski ka varasemast tuttav – mu isa oli oma tööga siin seotud juba 1970. aasta algusest.
Külastasin Eestit esimest korda 1972, see oli Viru hotelli avamise ajal. Isa tegeles ka autode müügiga. Pärast isa surma jäid need asjad minu kaela ja see oligi põhjus, miks ma siia jäin.
Tulin 1992 ja olen siin tänini elanud.
Kuidas sa muinsuskaitse juurde jõudsid?
Tänu Pikvale. Kui sa puutud kokku mingi asjaga, siis näed seal nii palju jaburust, et pead selle asjaga tegelema hakkama.
Sa olid kolm aastat muinsuskaitse ümarlaua esimees, aga siis loobusid sellest.
Töö oli tehtud. Minu suhtumine mingi asjaga tegelemisse on see, et oma osa tuleb ära teha. Ei ole vaja mingi indulgentsi alusel terveks eluks jääda sinna rippuma.
Muinsuskaitse ümarlaua esimehe koht ei ole eluaegne koht. See on koht, kus tuleb üks asi korda ajada, ja kui see on korras, siis on aeg hakata tegelema mõne muu asjaga.
Kas Eesti muinsuskaitsealused objektid on nüüd paremas korras, kui nad varem olid?
Ei. Selle ajaga, mis mina ümarlaua eesotsas olin, sai palju murettekitavat välja öeldud, nende inimeste ringi suurendatud, kes probleemi teadvustavad, ka muinsuskaitsetalgute läbi, ja võeti vastu uusi muinsuskaitsealaseid õigusakte, mis võimaldaksid muinsuskaitseobjekte kergemini korrastada. Niikaua kui seadusi ei muudeta ja riik muinsuskaitse tegevuse vastu huvi ei tunne, pole siin paranemise lootust.
Sa ostsid Pärnu maanteel paar vana lammutamisele kuuluvat maja. Mis neist edasi sai?
Linn pakkus võimalust need uuesti üles ehitada, meie eesmärk oli teha sellest eakate inimeste elukoht.
Meile leiti krunt presidendi kantselei haldusalas Kadriorus ja nemad olid algul nõus sellest alast loobuma.
Ajapikku presidendi kantselei seisukoht muutus. Siis leidis linn meile krundi Koplis. Kuid see linna asjaajamine võttis nii kaua aega, et nõnda pikalt ei saa ühe maja materjali ladustada.
Nüüd on 80–90 protsenti sellest materjalist eri kohtades taaskasutuses. See materjal ei lähe raisku, aga hea ilus projekt läks vett vedama.
Kuidas sa leidsid Pikva mõisa? Kas otsisid kaua?
Jah, ma otsisin üheksakümnendate aastate algusest saadik. Mul oli kaks nõuet: et see objekt ei oleks nii suur, et ei saa hakkama, ja et seal ümber ei oleks nõukogudeaegseid ehitisi. Kuid ma ei leidnud sellist. Juhuslikult siinkandis liikudes viis tollane vallavanem mind Pikva mõisat vaatama ja siis ma sain aru väljendist “armastus esimesest pilgust”.
Kunagi kuuekümnendatel oli siin olnud kool, seejärel traktoribaas, aga kui mina selle sain, oli ta seitse aastat tühi olnud. Ja see oli tõesti nii tühi, et ülakorruse lagedelt oli saepurugi veetud loomadele. Isegi nii tühi, et vahelagesid oli osaliselt kasutatud kütteks. Ja nii tühi, et aknad olid viidud kasvuhoonele. Ainus, mis seal sees oli, olid küla postkastid.
Nüüd oleme siin tasapisi tegutsenud umbes kümme aastat. Esimestel aastatel korjasime vanarauda, siin oli vana traktoribaas. Emex käis kaks korda vanaraua järel.
Kuidas sa ennast siin praegu tunned?
Ahistatuna.
Miks?
Sellepärast, et kui niisuguse objektiga tegeled ja mõtled, et mina ei ole seda kelleltki röövinud, ma olen selle ostnud; mina ei ole seda sundvõõrandanud, ma olen selle erastanud – ja kui seda ei tunnistata, ei aktsepteerita seda, et sa siin mälestisi korrastad, siis tunnedki ennast ahistatuna.
Võiks ju kujutleda, et omavalitsusel on rõõm sellisest tegevusest – no kahjuks mitte! Mulle tundub, et omavalitsused – mitte ainult siin – ei ole aru saanud oma funktsioonist. Elatakse veel nagu mingis sovhoosiajas. Omavalitsusest on saanud sovhoosikontor.
Kas sul on olnud kontakti mõisa eelmiste omanike või nende järeltulijatega?
Jah, nad käisid siin. Mõisa omanikule Thürmannile oli jäetud alles mõisasüda, kuna ta oli osalenud Vabadussõjas. Nad lahkusid siit 1939. aastal.
Mõisate jaoks on olnud kaks halba ajavahemikku: 1918–1919, kui mõisamaad riigistati ja mõisasüdamed jaotati Vabadussõjas osalenute vahel, ning 1990. aastate algus, kui mõisate hooned jaotati inimeste vahel.
Ka Pikvas – hooned said eri inimeste eraomandiks. Olen püüdnud neid osta, aga eriti pole see õnnestunud, kuigi inimesed ise ka nendega midagi ei tee.
Mõned kõrvalhooned mul siiski on. Sauna tegime elamise, nii et olen “saunik-mõisaomanik”. Peahoone teisel korrusel on ka neli tuba elamiskõlblikuks tehtud.
Elame naisega tegelikult Tallinnas, siin oleme suviti. Tahame peahoone teise korruse niimoodi korda teha, et seal võiks ka talvel elada, siis hakkame aasta ringi siin olema.
On sul Eestis palju sõpru?
Ütleme niimoodi: tohutult palju tuttavaid, vähe sõpru. On ka selliseid sõpru, kellega julgeks luurele minna...
Kas sa oskaksid võrrelda eestlase ja soomlase iseloomu?
Jah! Soomlased on “meie” ja eestlased “mina”. Inimesi ja olukordi kirjeldavad hästi anekdoodid ja vanasõnad. Üks selline anekdoot seletab eestlase ja soomlase iseloomu nii: eestlane on kade ja soomlane on ka kade.
See kadedus on selline: kui eestlane näeb, et naabril on lehm, siis ta tahab, et naabri lehm sureks ära. Selle tagajärjel pole ei tal endal ega naabril enam lehma.
Soomlane näeb, et naabril on lehm, ja tahab endale kaht lehma. Tulemuseks on kolm lehma. See ongi see vahe. Eestlased on tohutult enesessetõmbunud.
Kas Soomes oleks sul olnud võimalik mõni mõis osta?
Ma tegelesin Soomes ka muinsuskaitsemälestistega, see ei ole mulle uus asi. Aga Soomes ei ole kindlasti inimesel võimalust selliseid mälestisi osta, sest nii halvas seisus nii suuri ehitisi Soomes ei ole.
Kas sa Soome televisiooni vaatad?
Ikka. Mul on lemmiksaated Soome televisioonis ja Eesti televisioonis: need on Riigikogu infotund Eestis ja Riigikogu infotund Soomes, vaatan neid paralleelselt.
Soovitan kõigile: see annab selge pildi ühiskonna erinevusest. Soome Riigikogu infotunnil Riigikogu on täis, Eesti Riigikogu infotunnil see on tühi. Soome Riigikogus ministrid vastavad viisakalt, Eesti Riigikogus mitte.
Kas poliitika ei tõmba sind?
Erakonnapoliitika ei tõmba. Ainus, mis tõmbab, on see, et saaks ühiskonna ja riigi paremasse korda. Ühiste asjade edasiviimine ongi poliitika.
Tõid siia Magdaleena haigla õuelt hooletusse jäetud kabeli, restaureerisid ja ehitasid talle eraldiseisva kellatorni. Eelmise aasta ülestõusmispühade ajal näidati kabelis Mel Gibsoni filmi “Kristuse kannatused”. Kas kabel ongi mingil moel ka kultuurikeskuseks?
Ei. See on küll puhtalt suunatud sakraalfunktsioonile, meil käib jutlusi pidamas Kose kirikuõpetaja Mare Palgi. Meil on olnud paar kontserti ja jumalateenistuste asemel on paar korda olnud filmiõhtud, oleme valinud kristliku teemaga filme.
* * *
Läheme koos Mika Oravaga mõisa territooriumile tutvumiskäigule. Park ja hooned on inimtühjad. Vaatame sauna, peahoonet, puutöökoda, kabelit ja kellatorni.
Restaureeritud ja väljaehitatud saun asub suures maakividest hoones, teise korruse otsaseinas on avarad aknad. Sauna ühes küljes on õueala ümbritsetud kõrge müüriga, sees pirakas tünn saunast tulijatele ja mõnus istumispaik. Müüriehitamise loa saamiseks tuli kohale kutsuda muinsuskaitseinspektor – mõisakompleks on muinsuskaitse all.
Kuigi mõisa peahoone ei näi väljast eriti imposantne, on sees ruume siiski palju. Siin on käsil restaureerimine.
Ühe ruumi lagi on restaureeritud sellisena, nagu ta oli varem, teise oma on renoveerimisel – tuleb uuesti luua. Kaks kiviahju on samuti pooleldi restaureeritud. Suviti on Pikva mõis olnud kunstiakadeemia õppebaasiks, tudengid käivad siin restaureerimas, abiks käivad ka Tartu kunstikooli õpilased.
Peahoone kordategemise eesseisev töömaht on aukartustäratav. Ühe mõisa restaureerimine ja kordategemine võib inimesele missiooniks ja elutööks olla küll.
Puutöökoda asub endises suures aidas. See on pikk avar ruum, kuhu ostetud mitu tööpinki.
Siinsamas on valmistatud mõisa jaoks mööblit, aknaid ja muud. Pargis tuleb harvendusraiet teha, mahavõetud puudest mööbel valmibki.
2005. aastal Pikvasse toodud Püha Miikaeli kabelis on altar, altaripilt, kantsel, kapp-orel ja kaunid vanad pingid.
Kabel on ehitatud 1892, ühelt Rootsi väikesaarelt toodud pingid on kaks aastat vanemad. Kristust kujutava altaripildi raam on aastast 1700, altarimaal ise pärineb aastast 2006, autoriks Lauri Sillak.
Rakveres tehtud kapp-orel on aastast 1856, sellel mängib jutluste ajal Kose kiriku organist. Kellatornist (ehitatud aastal 2011) avaneb ümbrusele mõjuv vaade.
Filmifestivalil, mida Mika koos Indrek Lehe, Mikk Ranna, Mikk Sarve ja teiste kohalike tegusate inimestega plaanib teha 2014. aastal, tuleksid näitamisele näiteks varemtehtud, ajalooga seotud filmid.
Erkki Ilkka Mikael Orava
- Sündinud 21. juulil 1952 Helsingis.
Töö (valik ameteid)
-Puutarhamestarit Oy, 1975−1991.
- A/S Moustfood, 1992−1993.
- OÜ Oscar Kaubandus, 1998−1999.
- Balti Otsepostituse AS, 2001−2002.
- AS EEMG, 2004−
- Seeniori Majad OÜ, 2007−
- Teinud koolitusi ja andnud tunde Soomes Överby aianduskoolis ning kõrgema tehnikaülikooli haljastusarhitektuuri osakonnas.
Ühiskondlikud ülesanded
- Chaine des Rotisseurs Eesti juhatuse liige.
- 2008− 2011 Eesti Muinsuskaitse Ümarlaua esimees.
- Pikva mõisa taastaja Anija vallas.
