Loenguid pidades on ta oma kuulajailt küsinud, kes neist on puude või taimedega suhelnud. Seda on teinud kaks kolmandikku tema auditooriumidest. “Me ainult ei söanda sellest tänapäeval otse rääkida, kardame, et keegi peab imelikuks,” ütleb Sarv.

Klassikaraadios alanud saatesarjaga “Tuule tuba” tahab ta tehiskeskkonda kinni jäänud eestlastele üle rääkida lihtsaid asju kooselust loodusega.

Esimene saade näitas, et vanade muistendite katkeidki ei serveeri ta kui kunagist, meist kaugele jäävat omausku, vaid see on miski, mis praegugi võib olemas olla. Ärge vilistage toas, sest tänapäevagi tuul võib seda võtta kui kutset!

Turvalised paigad maastikus

Kujund “tuule tuba” on pärit vanast regilaulust, kus vaenelaps, kel pole kusagile mujale minna, läheb lõpuks tuule tuppa. Seal on “vesi palgid veeretanud ja sadu seinad sammaldanud”... Mikk Sarv ütleb, et selle kujundi võtme sai ta tänapäeva kogemuse pinnalt.

Me Eesti maastikus olevat nimelt erilisi paikasid, kus inimene tunneb end eriti turvaliselt. Ta on seal nii hoitud, et näiteks tund aega 15kraadises külmas ei tekita mingitki külmatunnet.

“Tuule tuba” sai Mikk Sarve jaoks täpsema tähenduse, kui ta nägi, kuidas meelerännu koolituselt tulnud inimene suutis tema kodu lähedalt kümne minutiga sellise paiga üles leida. “Niisugune kummaline side on me maastiku ja inimeste vahel.”

Ta räägib ka lugusid, kuidas tänapäeval on samamoodi nagu minevikuski halba ilma ilusaks keeratud: “Eriti esimestel kordadel, kui söandad uskuda, see tõesti ka läheb nii...”

Mikk Sarv ise on hakanud ses vallas usaldama ilmaportaali algatajat Gennadi Skromnovi.

Ükskord sõitnud ta Õie Arusooga Värska gümnaasiumisse tegema “Osooni” saate välivõtteid, kuid sadas katkematult. “Poolel teel helistasime Gennadile ja ütlesime, et tunni aja pärast oleks hädasti vaja päikesepaistet. Sellise helistamise peale ta tavaliselt nuriseb, et tuleks ikka vähemalt üks päev ette teatada. Aga kui jõudsime Värskasse, oli päike väljas.”

Kui nad omadega valmis said ja uuesti bussi istusid, sadu jätkus.

Sarv rõhutab, et nähtamatu ilmaga saab suhelda inimene, kes sellesse suhtlemisse usub.

Ostis Läänemerd

Looduse kõnetamist nimetab ta kõige lihtsamaks kahjaks. Peale selle on päris kahjamine, millegi pooleks jagamine ehk ohverdamine.

“Jagan selle pooleks, mis mul on. Annan pool ära ja sõlmin lepingu enda ümber oleva tolle ilmaga, et mulle kahju ei sünniks,” seletab Mikk Sarv.

Ehedaimat tänapäevast kahjamist oli ta näinud viisteist aastat tagasi, kui koos Koola saamidega sõitis üle mere Helsingisse.

“Nägin, kuidas üks memm viskas hõbedase rublase mündi vette. Küsisin, miks ta nii tegi, ja tema vastas, et ostis Läänemere ära. Neil olevat alati tavaks enne vee peale minekut niimoodi veega sõprust teha, et õnnetusi ei juhtuks.”

Sama naine olevat vabaõhumuuseumis ostnud nii ära ka Eesti maa, ent maakahjaks sobivat saamide tava järgi vasksed mündid ehk kopikad.

“Sedasama olen palju oma loengutel õpetanud, et on tähtis, kui inimesel on otseside mingi osaga keskkonnast,” räägib Sarv. “Tajume seda näiteks uut mobiiltelefoni ostes – kui palju ta aega röövib, et kõikidest funktsioonidest aru saada! Aga nii on ka mis tahes paigaga su ümber, et ta on su partner, ja see on partnerlus, millega peaks arvestama.”

Kui sa tuult ei küsi, siis sa teda ka ei saa. Kui tuult on vaja, lähed värava peale ja vilistad. Või lihtsalt räägid, et tule, tuul. Või laulad, mis on veel kõige mõjusam... Muidugi peab siis sellesse uskuma ja seda tuult peab siis ka tegelikult vaja olema.

Üksteist toetades

“Tuule toa” esimeses saates, mis oligi pühendatud tuulele, õhule, vaimule, rääkis Mikk Sarv lugu, kuidas üks tüdruk ei saanud kuidagi kangast üles seatud. Lõpuks läks õue ja kaebas oma häda. Siis kuulis häält, mis teda õpetas, et mingu tagasi ja öelgu tondile, kes teda kiusab, et teine tont on soo peal hädas ja vajab abi.

Kui tüdruk selle ära tegi, tõusnud kanganiiete vahelt nagu mingi tuulehoog üles ja pärast seda sai ta oma töö tehtud.

“See on näide, kuidas me oleme siin ilmas, et üksteist aidata ja toetada. Tüdrukule tuli isegi tont appi, kui nägi, et teine tont läheb liiale,” ütleb Mikk Sarv.

Samamoodi on šamaane, eesti keeles nõidasid, kutsutud tervendajateks, parandajateks, igal juhul aitajateks. “Kuri nõid kujundina on võõrmõjutus hilisest ajast. Meie nõid on ikka olnud see, kes aitab ja kes oskab tolle ilmaga otsekontakte luua.”

Küsimusele, miks ta oma esimeses saates rõhutas, et inimesed peaksid hädade kurtmise asemel rohkem rääkima oma edulugusid, vastab Mikk Sarv ütlemisega, et maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega.

“Kui räägime ainult kaotuselugusid, siis need saavad tõeks. Peaksime hoopis seda, millesse usume, endas rohkem esile tooma, sest just sellest tuleb järgmine kasvamine.”

Kuigi peaminister Andrus Ansipit on ka arvustatud selle eest, et ta on kõigutamatult optimistlik Eesti tuleviku ja oleviku suhtes, on peaministri suhtumine Mikk Sarve meelest just see, millest Eestile kasu võib tulla.

“Pole mõtet aina ägada me 700aastasest orjapõlvest,” ütleb ta. “Aga sellest võiksime küll rohkem rääkida, kuidas oleme tuhandete aastate vältel siin niimoodi oma ümbritseva keskkonnaga kokku kasvanud, et räägime loodusega kui vennaga.”