Meil on ID-kaart – kõik pangaasjad saab internetis aetud ja lepingud elektrooniliselt allkirjastatud – ei pea füüsiliselt Eestis kohal olemagi.

Meil on riik, mis austab religiooni asemel teaduslikku maailmavaadet.

Meil on puutumata loodus, mida saab tegelikult puudutada.

Meil on piisavalt must huumor ja oskus iseenda üle naerda.

Meil on inimesed, kellega ei pea rääkima juttu, mis tegelikult ei ole oluline. Meil on omad jutud ja oma jutustiil, mis on täpselt parajad.

Meil on inimese nutikus, teod ja püsivus olulisemad kui vanus, päritolu või settinud hierarhiad. Seda, kes oma asja hingega ajab, austatakse.

Meil on inimesed, kes ei protesteeri/avalda meelt tänavatel iga asja peale ega pärsi sellega majandust, vaid panevad pead kokku ja teevad tegusid.

Meil on laulupidu ja tantsupidu, kus on, mida uhkusega laulda ning mille taktis tantsida!

Meil on inimesed juba harjunud, et igas hotellis, sööklas ja bensiinijaamas on olemas tasuta traadita internet.

Meil on moes isetegemine – käsitöö, kingituste, remondi, mööbli, riiete, kunsti, ehete, leiva jms tegemine! Eestlane on nutikas ja osav!

Meil on kõige parem ellujäämiskoolitus. Kui lihtne eestlane suudab ellu jääda oma pisikese sissetulekuga, siis saab ta igal pool maailmas hakkama!

Meil on ilusad naised!

Meil on väike riik – igasuguse probleemi lahendamiseks või vajaduse täitmiseks on alati varnast võtta tuttav või tuttava tuttav, kes on asjatundja.

Meil on riik, mis pole teistele võlgu. Riik, kelle esindajad võivad rahvusvahelistel aruteludel hoida küürutajate vahel sirget selga.

Meil on emapalk ja maavanaemad. Inimesed julgevad metsas mustikaid korjata ja õhtul linnatänavail käia. On veel usu- ja sõnavabadus ja arenguruum.

Meil on vanemapalk, mis võimaldab noortel vanematel vahetult näha beebi kiiret kasvamist ja arenemst juba iseseisvalt ringi toimetavaks põngerjaks.

Meil on inimesed, kes on siiralt uhked oma riigi üle ning on valmis igas maailma nurgas oma väikest kodumaad tutvustama.

Meil on suur ja võimas tahe kaitsta oma riiki ka suurima vaenlase ees. Tänu sellele meie riik püsib nüüd ja igavesti.

Meil on eestikeelne sõna “kodu”, millel on vaid üks tähendus – paljudes keeltes on aga kodu sünonüümiks maja…

Meil on saadaval parimat talujogurtit ja musta leiba.

Meil on president, kes ei kohku õunamärgiga tehnika ees.*

Meil on parim keskkond ettevõtluse alustamiseks – ettevõtte tulumaks puudub ning Äriregister muudab kõik läbipaistvaks.

Meil on õ-täht ja meie oskame seda sõnades ka õigesti välja hääldada! Pluss meil on saarlased, kes selle asemel ikka armsasti ö-tähte on kasutanud.

Meil on üles kasvanud pööraselt andekas 18–25aastaste põlvkond, kelle peatsete saavutuste kõrval võib eelnenu kahvatuda. Tahan sellest osa saada.

Meil on alles vanarahvale tähtsad pühad ja uskumused – alates vastlapäevaliust ja lõpetades üle jaanitule hüppamisega. Piimahambadki visatakse ahjule.

Allikas: president Toomas Hendrik Ilvese
Facebooki lehekülg

*Viide arvuteid ja muud elektroonikat tootva firma Apple’i kaubamärgile



Miks oli hea elada vanas Eesti Vabariigis?

Eestis oli 140 000 talu. Ehkki keskmisel talul oli maad
vaid 23 hektarit, suutsid nad end ära majandada.

Eesti oli odav maa, kuid teisalt ka suhteliselt vaene.
“Et meie elatusmaksumus on madalam kui Lääne-Euroopa riikides, sellel on /.../ kahte liiki põhjusi,” kirjutas Postimees 1936. aasta sügisel. “Esimeseks põhjuseks on meie toiduainete odavus, sest teatavasti kuulub Eesti toiduainete odavuse poolest maalimas esimeste riikide hulka. Teiseks /.../ on meil üldiselt madal
elatustase, nõnda et meie rahva enamiku suuremaks kuluks, millele läheb suur osa meie perekondade majapidamiste väljaminekuid, on toiduainete muretsemine.”

Ajaloolase Seppo Zetterbergi hinnangul jäi Eesti elatustase kaugele maha Lääne-Euroopa ja Skandinaavia elatustasemest, kuid oli siiski lähedane Soome omale ning igal juhul tunduvalt kõrgem kui Poolas või Leedus.

Rahvusvähemustele oli Eestis tagatud kultuurautonoomia.

1933. aastal Balti riikides ringreisil olnud prantsuse ajakirjanik Paul Gaultier tõstis Riia
ja Kaunase ülikoolide kõrval esile ka Tartu ülikooli õitsengut.

“Neis on eeskujulikult sisustatud laboratooriume ning teisi teaduslikke seadeldisi,” tsiteeris 1933. aasta 19. oktoobri Postimees Gaultieri. “Nii aineline kui ka vaimne kultuur näitavad tõusu tunnuseid rahva keskel.”

Eesti omamaine tehnoloogiasektor oli paljutõotav. Tartu ülikooli tehnoloogia laboratooriumis konstrueerisid doktor Kopvillem ja magister Sinka 1933. aasta detsembris puusöegeneraatori, mis ületas oma kütteväärtuselt kõiki välismaiseid seadmeid.

Raadiovabriku OÜ Raadio-Elektritehnikatehase RET aparaadid ei jäänud konstruktsioonilt, heliülekande kvaliteedilt ja välise nägususe poolest maha maailmakuulsatest raadiomarkidest.

1936. aasta tippmudel Taara esindas näiteks raadiotööstuse tippsaavutusi, aparaadi omaduste hulka kuulusid reguleeritav selektiivsus, toonikõrguste muutja ja maagiline silm jaamade vaikseks häälestamiseks. Nii vahelduv- kui alalisvoolul töötav Taara maksis 345 krooni.

Eesti kartul meeldis niihästi eestlastele kui ka teistele rahvastele. 1930. aastatel saatis Eesti näiteks seemnekartulit Portugali.

Sealt kirjutati vastu nõnda: “Heameelega teatame, et meie poolt ettevõetud katsetused Eesti Kartulikasvatamise Ühingu poolt saadetud mitmesuguste kartulisortidega on üldiselt olnud väga rahuldavad. Katseid on tehtud kolmes Portugali maakonnas. Kõige meeldivama mulje saime Jõgeva Kungla sordist, mille tasuvus ja sobivus meie kliimale meid igapidi rahuldas.”

1936. aasta suvel suvitas Eestis 5000–6000 rootslast, neile meeldis eelkõige Eesti elu vaiksus ja odavus. 120kroonine reisipakett sisaldas edasi-tagasi laevasõitu Stockholmi ja Tallinna vahel, suvituskorterit Eestis ühes ülalpidamisega ning raudtee-ringreisi Eesti linnadega tutvumiseks.

Isegi Eesti vangla võis tunduda parem kui mõne naabermaa vabadus. Eesti kaitseväest jooksu läinud ning Venemaale põgenenud Ruudolf Raadon pöördus 1933. aasta suvel vabatahtlikult Eestisse tagasi, et siin ära istuda deserteerimise eest ette nähtud kolmeaastane vanglakaristus. Raadon eelistas Eesti vangimaja vabale elule Nõukogude Venemaal.

Kui aastail 1535–1917 nägi trükivalgust 14 503 eestikeelset trükist, siis aastail 1918–1937 juba 20 700 trükist.

Kirjanikud kirjutasid veel raamatuid, mida rahvas suure rõõmuga luges.

Palusalu, Keres jt spordisangarid ei määrinud oma mainet kahtlaste afääridega.

Allikas: ajakirjandus, Seppo Zetterbergi “Eesti ajalugu”