03.12.2010, 10:00
Miks rahvas tõrkus rahvaväkke astumast?
MÄLU
1918. aasta 28. novembril alanud Vabadussõja esimeste kuude põhiraskus lasus mõnesajal südil ohvitseril ja vabatahtlikul, kes otsustasidki sõja saatuse.
FOTO:
Hästi tuntud tõsiasi on, et 1918. aasta novembris ja detsembris ei olnud eestlased just liiga varmad vastama Ajutise Valitsuse väljakuulutatud mobilisatsioonile. Kui tõsine oli olukord aga tegelikult, see selgub ajaloolase Mati Kröönströmi mullu talvel kaitstud doktoritööst “Eesti sõjaväe juhtivkoosseis Vabadussõjas 1918–1920” (samal teemal on autor avaldanud ka raamatu “Kaptenite ja leitnantide sõda”). I maailmasõjas teenis Vene armees ligikaudu 100 000 eestlast ning rahvusväeosade moodustamise käigus koondati kodumaale 35 000 eesti sõjameest. Ehkki 1918. aasta sügisel pidi Eestis seega asuma kümneid tuhandeid eesti sõdureid ja sadu I maailmasõja kogemusega allohvitsere, astus noor riik sõtta vaid 1800 mehega, kellest suurem osa jooksis mõne nädala jooksul laiali. Mida tegid ülejäänud relvakandjad?