Kui läinud sajandi 60ndatel käis äge kosmosevõidujooks, avastasid USA Riikliku Aeronautika- ja Kosmosevalitsuse NASA teadlased, et tavalise pastakaga pole taevas midagi peale hakata.

Seejärel kulutasid nad miljoneid dollareid, et luua kirjutusvahend, mis astronaudi peos ka kaaluta olekus töötaks. Nende ametivennad NSV Liidust aga andsid kosmonautidele kasutada tavalise pliiatsi.

Põnev umbluu

Lihtne ja mõjuv lugu – kellele sellised ei meeldiks! –, ainult et ei vasta tõele. See pole midagi muud kui ehtne linna­legend.

Tegelikult kasutasid nii astronaudid kui kosmonaudid esialgu pliiatseid, mis paraku pole just parim valik. Tavaline pliiats võib murduda, selle tükid ja otsast lenduv grafiidipuru võivad seadmeid rikkuda või astronaudile viga teha ning pealegi on see süttivast materjalist. Ühendriiklased pruukisid ka vilt- ja venelased vahapliiatseid.

Samal ajal investeeris erafirma Fisher Pen Company tõepoolest oma miljon dollarit, et luua kirjutusvahend, mida nüüd tuntakse kui kosmosepastakat. 1965. a patentis Fisher pastaka, mis kirjutab ülespidi ning külma ja kuuma käes (–35° … +120°) ning igale materjalile ning vee all ja muudeski vedelikes.

NASA katsetas pastakaid hoolega ja 1968. a tellis neid Apollo programmi jaoks 400 tükki. Aasta pärast tellis ka NSV Liit 100 kosmosepastakat Sojuzi programmi tarvis. Mõlemad riigid said firmalt 40% hinnaalandust – ühe kirjapulga eest maksti 3.98 dollari asemel 2.39.

Paremat reklaami kui see, et tema pastakad taevasse lendavad, poleks saanud Fisher kuidagi välja mõelda. Paraku on umbluujutt ameeriklaste miljonitest ja venelaste lihtlahendusest hulga põnevam. Mõni ime siis, et see juba aastakümneid ikka ja jälle esile kerkib ja kasutamist leiab.

Olgu, too pastakajutt vähemalt sarnaneb tõele. Aga mida peaks arvama neist kopi-kleepijatest, kes tõsimeeli levitavad USA pilauudisteblogi The Daily Currant sõnumit, et Curio­sity kulgur leidis Marsilt Jumala sõnumi.

Blogi teatas tänavu 1. juulil, et Curiosity avastas sügavalt mäekoopast kaks hiiglasuurt kivitahvlit, ühel 12 keeles kirjas kümme käsku ja salm Johannese evangeeliumist, teisel tekst “Mina olen tõeline”.

Libauudise lõpus kurdab NASA teadlane Syms Covington (muide Charles Darwini teenri nimekaim): “Kahjuks on kogu peavoolumeedia nii kristlusevastane, et nad ei pruugi seda
uudist üldse kajastada. Kuid Jumal on tõeline. Meil on tõend. Ja igaüks on seda väärt, et tõde kuulda saada.”

Niisama tõsine tõde on juba 1754. aastast pärit visa hingega müüt, et Hiina müür on Kuu pealt palja silmaga nähtav.

Hiina müür on enimalt 9 m laiune ning Kuu ümmarguselt 400 000 km kaugusel. Kellel on nii terav silm, see peaks nägema juuksekarva 4 km kauguselt.

Tervet mõistust!

Kui internetis mõnele tõepärasele loole satud, ei maksa seda kohe tõe pähe võtta ega teistele edasi kupatada, rääkimata trükisõnas või loengus kasutamisest. Alati tuleb kasuks terve mõistus ja allikakontroll.

Mis aga kosmosepastakasse puutub, siis selle omandamiseks pole vaja ei astro- ega kosmonaudiks hakata. Mõnekümne euro eest saab selle endale osta igaüks.