Pärast pikki lahusoleku aastaid tuleb ta tagasi kodumaale, et matta maha oma isa, otsida üles oma naine ja tütar Ingel, kellele ta on kogu aeg kirju kirjutanud.

Keeduse ühegi mängufilmi süžeed pole olnud võimalik nii nappide sõnadega ümber jutustada, rääkimata temapoolsest paikapidavast žanrilisest määratlusest — road-movie.

“Kirjad Inglile” ongi üks suur rännak — nii geograafiliselt ühest kultuurist teise kui ka nende kultuuride sees ning kangelase monoloogi vormis sügav rännak endasse.

Mis on selles rasket?

Mis teeb aga “Kirjad Inglile” nii mõnelegi raskesti vaadatavaks? Nagu see paraku on juhtunud ka tema varasemate töödega, eriti “Georgicaga”.

Tegelikult oli ka “Georgica” ääretult lihtsa süžeega, keeruliseks tegid selle ehk paralleelselt kulgevad poisi ja vanamehe mälestuste read, mis põimudes tegelikkusega, luues orgaaniliselt väljaujuvate kujundite süsteemi, moodustasid omapärase kinopoeemi.

Keeduse “Somnambuul” oli keerulisem ja minu jaoks ülekonstrueeritud nii süžeeliselt kui ka oma kunstlikult tekitatud kujundite poolest.

Elu on näidanud, et vaataja mõte haakub keeruliste filmidega, kui need on esmalt režissööril endal selgeks mõeldud. Keedus teeb oma mängufilme seitsme aasta tagant, hoides vahepeal vaimu ja kätt värskena dokumentaalfilmidega. Ilmselt on ka see tegelikkus, millega ta dokke tehes kokku puutub, aineseks, kust hiljem materjali ammutada.

“Kirjad Inglile” on väga lähedalt seotud, et mitte öelda dokumentaalfilmi “Joonatan Austraaliast” otsene transformatsioon, ainult palju sügavama ja laiema teemakäsitlusega. Mudel on aga sama: Omade keskel Võõraks muutunud Oma, kelle nihestunud pilgu läbi näeme ümbritsevat tegelikkust.

“Kirjad Inglile“ teeb raskesti jälgitavaks ja paiguti ka ehk raskesti mõistetavaks süžee areng kahel tasandil: väline, tegevuslik ja alltekstil rajanev sisemine areng.

Vaataja peab omaks võtma autori grotesksed sürrealistlikud fantaasimängud ja laskma ennast mõtteliste verstapostide vahel autori vihjetest kantuna kulgeda. Samas on just selles filmis tunda mingit erilist režissööripoolset kergust, vaba mängulisust ja isegi huumorit, mis Keeduse puhul on absoluutselt uudne ekraanikogemus.

Väärtus omaette

Keeduse tohutu võlu ja olulisus, võrreldes meie paljude teiste filmitegijatega, on selles, et tema filmides on mõtte mastaapi ja sa tunned neid vaadates aja tukset — siin ja praegu — ning samas on nad oma üldistusjõus ajatud. Nad ei tegele ainult Eesti asjaga, vaid tabavad mingit sõnastamatut kaasaegset närvi ja maailmavalu.

Huvitavaks ja nüüdseks juba väärtuseks omaette on kujunenud Keeduse esteetiline maailm — selle juured ulatuvad Andrei Tarkovski kuldajastusse, sealt pärit kujundite keelest on aastate jooksul kujunenud välja Keedusele ainuomane käekiri.

“Kirjad Inglile” puudutab väga valusalt just neid närve, mis hetkel õhus vibreerivad. Ennekõike on see alateadlik hirm, mis saadab meid kõikjal: 11. september 2001 muutis maailma, siis sai selgeks, et õhtumaa hommikumaaga nii lihtsalt kokku ei sulandu.

Meie aeg on tiine sunnitud allumisest, alandamisest ja ärakasutamisest, tasakaalu puudumisest meie ümber, silmakirjalikust dikteerimisest mehe ja naise, üksikinimeste, rahvuste, religiooni, ühiskondade või riikide tasemel.

Hirmu toidab mõistmatus selle suhtes, mida me ei suuda tavamõistete abil defineerida, lahti seletada. Euroopa on kimpus islamismi ja selle ideega — nii nagu üks korralik moslem või budist ei hakka ilmselgelt veel niipea mõistma Vana Maailma näilikku omakasupüüdlikku askeldamist, nii ei suuda ka meie kunagi lõpuni mõista sealset ideemaailma.

Jeremia Juunas Kirotaja on olnud 21 aastat Afganistani mägedes, sest seal on lihtsam — kõik vahekorrad on selgemad ja austus elava vastu säilinud. Kirotaja on perfektselt ümber lõigatud ja temast on saanud ka oma hingelt moslem, kes vaatab ja näeb seda elu, mis teda kodumaal ümbritseb, groteskselt sürrealistlikus kõverpeeglis.

Kaugelt lõunast tulnud Joonatani saabumine tekitab Mustjala elanike seas sama palju elevust, kui Kirotaja saabumine N väikelinna Eestimaal. Tegelikult võiks see aga olla mis tahes väikelinn postsotsialistlikus Euroopas, sest ega ainult moslem ei pea sulanduma Läände, seda peame ju meiegi tegema…

Jõulised detailid

Selles filmis on märkimisväärne kunstniku- (Toomas Hõrak) ja operaatoritöö (Rein Kotov). Võib-olla ainult Veiko Õunpuu “Sügisballis” oli viimati detailil samasugune jõuline väljendlikkus.

See on mingis mõttes enesehävitamise lugu, olgu üksikisiku või maailma tasandil.

Enesetaputerrorist usub, et oma teoga kindlustab ta aineliselt parema elu lähikondsetele siin ilmas.

Iseendale teeb ta heateo, lahkudes hädaorust ja õnnestumisel võttes endaga kaasa veel tosin uskmatut, mis omakorda kindlustab parema positsiooni tema järgmises elus.

Ja miks peakski ta muretsema selle õnnetu maailma pärast, kus inimeste hinged on kalestunud, kus puudub armastus ja hoolivus, kus toimub üks lõputu võidujooks ainelise kasusaamise eesmärgil, maailma pärast, kus on segamini paisatud naise ja mehe rollid ja ülesanded.

Iseviljastuv emakala on ainuke olend, kes ellu jääb, sest kui naine saavutab teise hingamise, kaotab suguakt oma mõtte ja asendub spermapangaga. Emakala aga elab akvaariumis, kuhu antakse õhku ja vett just parasjagu, et hinges püsida…

Läbi valusa groteski antakse siin edasi ka mehe ja naise suhted, õigem oleks küll öelda võimetust suhelda. Naise keha ei ole enam iseseisev kunstiteos, erootiliste fantaasiate kandja, vaid materjal kellegi kätes, sõnumite edastaja (vt Elvis ja tema hieroglüüfe täis tätoveeritud naine).

Peab ütlema, et naistesse ei suhtu režissöör just kõige lahkemalt. Võimalik, et see on seotud sellega, et nemad on need, kes kasvatavad poegi…

“Kirjad Inglile” on piiride kompamise lugu. Me ei saa lõpuni aru (ja ei peagi saama), kas ekraanil toimuv on unenägu või reaalajas toimuv tegevus, kas tegu on elava või surnud kangelasega. Elvis (Rain Simmul) ja Micheal Jackson (Elle Kull) on nostalgiahõngulised märgilised ikoonid, mis kõnelevad konkreetsetest aegadest, vihjates samal ajal oma ilmumisega reaalse ja irreaalse maailma piiride haprusele, olles sõnumitoojad teispoolsusest.

Jeremija ise oli kunagi surnuks kuulutatud — tema kirst oli küll tühi, aga ühest vastust sellele, kas meil on tegu elava või surnuga, me tegelikult ei saa. Nii nagu me ei saa iialgi teada, kas Ingel, kellele ta kirjutas oma kirju, oli reaalne väike tüdruk või oli ta hoopis kaitseingel. Ingel, kes on meiega, et me ei oleks üksinda, kellega oleks võimalik pidada dialoogi, mis sisaldab monoloogi….

Kokkuvõttes ei oma see aga tõepoolest mingit tähtsust, sest fantaasia ja reaalsus põimuvad ses filmis läbitunnetatud ja mõtestatud poeetiliseks tegelikkuseks.

Me kohtume Keeduse maailmaga ning on üsna loomulik, kui mõni meist võtab vastu seal valitsevad mängureeglid ja teine heidab need kõrvale.

Kokku põrkavad selles filmis ka religioonid: kristlus ja islam ning kusagile sinna vahele jääv õigeusk ja piiriülesed setud.

Kirotaja minek jõge mööda koos Haldjaga (Feega) Soosaarele isa matustele on tervikuna võimas kujund, mis hõlmab enda alla terve elu ja surma filosoofia. Jeremija ei ole kunagi näinud oma Inglit, ta ei ole teda ka kunagi rääkimas kuulnud — ta on vaid üks kord kuulnud teda nutmas.

Millal ja miks? Küllap siis, kui Ingel tajus oma võimetust peatada inimkonna enesehävitusprotsess.

“Kirjad Inglile”

- Režissöör Sulev Keedus.
- Stsenaaristid Madis Kõiv, Sulev Keedus.
- Operaator Rein Kotov.
- Kunstnik Toomas Hõrak.
- Helilooja Helena Tulve.
- Osades: Tõnu Oja, Ketter Habakukk, Ragne Pekarev, Mari-Liis Lill, Tiina Tauraite, Katariina Lauk, Elle Kull, Katrin Saukas, Mirtel Pohla, Kaie Mihkelson, Alina Karmazina, Rain Simmul, Roman Baskin jt.
- Alla 12aastastele mittesoovitatav.
- Kinos Artis alates 4. veebruarist.