Millegipärast just luulet kirjutatakse rahva hulgas kõige rohkem
Enne kui rääkida kirjandusest, öelge palun, kuidas saab žüriisse?
Ka mina olen igal aastal imestanud, kuidas küll on suudetud kokku panna nii kirev ja piiratud pädevusega seltskond. Nüüd nägin ära, kuidas see käib. Tehakse ettepanek, ja siis igaüks ise otsustab, kas ta võtab selle vastu või ei.
Kas ei oleks õigem, et žürii oleks igal aastal sama ja koosneks üldtunnustatud autoriteetidest?
Ainult niisuguse püsižürii jagatud auhindadest saaksid kirjandusprotsessi pikemaajaliseks jälgimiseks vajalikud verstapostid.
Jah, aga isegi juhul, kui õnnestuks leida viis üldtunnustatud tippkirjandusteadlast, siis vaevalt jaksaksid nad vaibumatu innuga teha seda ränka füüsilist tööd, mis kõigi ilmuvate raamatute läbilugemine on.
Eesti kultuur on hämmastavalt suur ja on eesti rahval ammu üle pea kasvanud! Pealegi tahab ka tippspetsialist vahel tippteost ilmutada ja auhinda saada, aga siis ei tohi ta ise žüriis olla. Nii et praegune vahelduva koosseisuga pooljuhuslik korraldus on päris hea.
Milline žanr tundus kõige tugevam?
Kui ma kuulsin, kes mind intervjueerib, siis juba kartsin, et võib tulla rumalaid küsimusi. Niiviisi võrrelda ei saa. Aga alustame luulest kui kõige konkurentsitihedamast. Sest just luuletusi kirjutatakse rahva hulgas kõige rohkem (ja ka avaldatakse tunduvalt rohkem kui tingimata tarvis).
Kuuest žürii silmis esile tõusnust on Kalju Kruusa “Tühhja” ilmunud üle-eelmise aasta lõpus, nii et see eelmise žürii ette ei jõudnudki. Nüüd siis jõudis ja jättis viis ülejäänut auhinnata. Nii Mats Traadi jätkuvalt klassikalised “Vastsed Harala elulood” kui ka viimastele isikupäraselt sekundeeriva, Traadist pool sajandit noorema Kaur Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”. Nii Jürgen Rooste “Kuidas tappa laulurästikut” kui ka (:)kivisildniku “Liivlased ja saurused” – kaks ühiskonnakriitilist luulekogu, üks säravam, teine teravam. Ja luulegurmaanide igavese lemmiku Mari Vallisoo “Koidutähe koolivihikus”.
Kruusa tugevuseks tõusis tema omaloomingu vaheldamine tõlgetega jaapani luulest. (Ma mäletan, kui raske see on, sest see, mis minul kuldsetel kuuekümnendatel Pent Nurmekunna juures Marie Underi luulet jaapani keelest tagasi tõlkides välja tuli, oli kõike muud kui luule.)
Need aga, keda eesti (noor) luule ise ei veena või jääb ähmaseks, peaksid kindlasti kõrvale lugema vabaauhinna nominendi Igor Kotjuhi koostatud raamatut “Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed”. Palju saab selgemaks.
Öelge nüüd ausalt, kas need kuus luuleraamatut – kui kõik raamatukogud need nüüd ostavad – on kindlasti kõige paremad?
Jah, ühe žürii keskmine maitse seal tõesti peegeldub. Kas see on parem kui müütilise keskmise lugeja maitse? Kah maitse asi. Kui ministeeriumi sundnimekiri üldse millekski kõlbab, siis ainult ligikaudseks orientiiriks. Sealt võib vaadata, millistele autoritele võiks edaspidi tähelepanu pöörata, kui veel ei ole pööratud.
Nii et žürii ei lugenud selle pilguga, et leida rahvale jõukohast ja õpetlikku lugemist?
Ei. Kuigi näiteks Rein Raua “Hotell Amalfi” võib olla just seda sorti intelligentne lektüür, mis rahuldab nõudlikku lugejat, kuid ei kurna liigse hämarusega ka neid, kes ihalevad selgust ja lihtsust.
Samas on Olle Lauli “Kodutus” tõeline kirjandusliku käsitöö jõunumber, seninägematu vaade Tallinnale linna servalt ja elule elu servalt. Žürii oli “Kodutust” ja selle hajevil tegelaste täpset dialoogi esile tõstes haruldaselt üksmeelne. Nähes küll ette, et seda laadi teosel pole pääsu ka vihkajaist või lihtsalt mittelugejaist.
Maailma- ja eluvaatelt kohati lähedasi tegelasi pakub ka Peeter Sauteri (juba 50!) “Must Peeter” – selles valimikus esineb Peeter Sauter oma tuntud headuses, justkui teades, et žüriid sellest niipea ei tüdi.
Kindla stilistikäega kirjutatud ristisõjaromaan “Kindel linn” näitab, et Aleksejevil (Achilleusel) on lootust Ristikivile (kilpkonnale) kunagi ka järele jõuda. Seda enam et Ristikivi seisab juba ammu paigal.
Toomas Vindi “Kunstniku elu” täidavad kaanest kaaneni Tuglase auhinna väärilised novellid. On hea meel, et kolleegid Tuglase auhinna žüriist sellest küllusest segadusse ei sattunud ja ühe kasuks siiski otsustasid.
Kai Aareleid ühendab “Vene veres” elegantselt iseenda ja üle-eelmise põlvkonna loo Peterburi taustal. Sattudes nii tahtmatult vastuollu auhinnastatuudi nõudega käsitleda proosana üksnes fiktsionaalset narratiivi. Sama nõue määras vabaauhinna kandidaadiks Andrei Hvostovi “Sillamäe passiooni”, kus omaeluloolist ainest on võrreldes Aareleidiga töödeldud märksa reljeefsemalt ja publitsistlikuma kirega, “mehisemalt”.
Mis seisus on eesti näitekirjandus?
Endiselt massilises, lausa vohavas. Näidendeid kirjutatakse palju, kirjutavad kõik: dramaturgid, lavastajad, näite-
trupid ja muud teatrihuvilised. Jaan Kruusvalli “Tasandikkude helinad” on omas laadis lausa täiuslik. Kruusvall on veendunud: kui elu on lootusetu ja masendav, siis nii seda tulebki näidata. Rahva lõbustamise jätab autor kõhklusteta teiste tegijate ja kanalite hooleks. Julguses kord valitud süngelt rajalt mitte mingi hinna eest kõrvale astuda meenutab Kruusvalli vaid Lauli.
Me ei ole rääkinud veel esseistikast.
Jah, sest suhtun sellesse kui mulle igavesti kättesaamatuks jäävasse žanri määratu aukartusega. Usun koguni, et kui keegi veel üldse suudab mulle esteetilist elamust pakkuda, siis kõige tõenäolisemalt just mõni lõdvalt ja loomulikult oma assotsiatsioonidejada arendav esseist. Seda hinnatavam on, et Tõnu Õnnepalu esile tõstes oli žürii üsna üksmeelne. Nimetaksin ka ühe isikliku üllatuse – Tarmo Toomi rafineeritud ja samas elava, päriskirjanike laiu hulki edestava keelekasutuse. Kuigi see pole teoloogide seas erandlik, vaid küllalt levinud oskus.
Kui palju oli nominentide hulgas vaieldamatuid tippe ehk siis teoseid, mille oleks valinud igasugune mõeldav žürii?
Loodan, et mõni niisugune on igas kategoorias.
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind 2011. aasta loomingu eest
- Ilukirjanduslik proosa – Olle Lauli “Kodutus”.
- Luule – Kalju Kruusa “Tühhja”.
- Esseistika – Tõnu Õnnepalu “Ainus armastus. Valik esseid”.
- Vabaauhind – Andrei Hvostovi
“Sillamäe passioon”.
- Näitekirjandus – Jaan Kruusvalli “Tasandikkude helinad”.
- Laste- ja noorsookirjandus – Ilmar Tomuski “Volli vanad vigurid”.
Tõlkekirjandus
- Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde – Leena Tomasberg, Claude Simoni “Flandria tee”.
- Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde – Maima Grinberga, Jaan Krossi “Professor Martensi ärasõit”.
Venekeelsete autorite kirjandusauhind
- Andrei Ivanovi “Kopengaga”.
- Nil Nerlini 2011. aasta luulelooming.
Artikliauhind
- Ljubov Kisseljova “Tegelased ja nende prototüübid. Jaan Krossi novelli “Kolmandad mäed” ja näidendi “Doktor Karelli raske öö” põhjal”.
