"Minu peale ei loodetud, ometi ma võitsin..."
Keskmaajooksja Peeter Varrak on "hammustanud" 800 meetri meeste seas konkurentsitult suurima tüki Eesti rekordi küljest, viies selle mõne aastaga 1.52,8-lt 1.49,1ni.
Viimane tulemus oli tema püstitamise ajal ehk 1961. aastal kõva rahvusvahelise klassi tulemus. Ometi ulatusid Varraku pikimad välismaasõidud vaid Soome, omatugevuste meestega kogu maailmas jäidki tal jõuproovid tegemata, rahvusvahelistele tippvõistlustele ei pääsenud eestlane kunagi.
Aga kodunegi valitsemine jäi võrdlemisi lühikeseks, kui peale tulid vähemasti sama andekad Rein Tölp ning 1500 meetris Mart Vilt.
Männiku poiste spordiklubi
Peeter Varrak on poiss Tallinna külje alt Männikult, kus ta on elanud üle 30 aasta, mis sest et sünnikohaks on Kalamaja, Valgevase tänav. Männikule koliti mõni aeg enne venelaste sissemurdmist ning suure sõja algust ehk 1940. aasta märtsikuus.
"Meie maja oli seal väikese raudtee ääres. Sealsamas oli suur liivakarjäär. Otse samas lähedal lasti soomusrong upakile. Vedur korjati kohe ära, aga vagunid olid mõnda aega maas. Karjäär oli padruneid täis, paugutamine käis kogu aeg. Nii mõnigi
vanem poiss jäi ilma silmast, käest või sõrmedest."
Varrakud elasid Kuusiku majas, praeguse Dzingeli hotelli kõrval. 1941. aastal sakslaste tulles läks ragistamine sealkandis nii ohtlikuks, et elanikel tuli mõneks ajaks mujalt varju otsida. "Meil tuli mürsukild läbi verandaakna seina sisse."
Poisteseltskonnast ja spordihuvist Männiku kandis puudust polnud. "Moodustasime seal isegi Männiku poiste spordiklubi. Jaan Rannap kirjutas sellest Pioneeris pika loo."
Aga paik oli niisugune, et pani lausa vägisi sportima. "Männikul elas maratonimees Nikolai Kanajev. Temal oli Liiva kalmistul oma kolmekilomeetrine ring. Proovisin siis tema järel joosta, et vaadata, kas jõuan... Tema jooksis kümme ringi, ma sain ühega hakkama."
Männiku majade vahel oli hulgaliselt tühje krunte, kus poisid jalgpalli tagusid. "Palli õmbles kohalik külaonu meile lappidest kokku. Kõva spordimees ja -tegelane Eugen Piisang jällegi käis raudtee ääres jooksmas. Tema tundis huvi ka meie tegemiste vastu. Kord kui palli tagusime, vaatas ta ja ütles: "Noh, põrutate väravast mööda nagu Eesti koondis."
Kooli läks Varrak oktoobris 1944. "Läksin Rahumäe kooli Vabaduse puiesteel. Oli 1934. aastal ehitatud ilus puumaja, mille valmimisel lapsed sinna rongkäigus ja lippude lehvides sisse marssisid. Aga see põles millalgi Nõukogude ajal maha. Nüüd on seda kooli juba paaril korral uuendatud."
Klassivendadest mäletab Varrak spordipoisse Viktor Indriksoni ja Raigo Kollomit ning hilisemat kuulsat muusikameest, Männiku tee poissi Neeme Järvit. "Sport oli Nõmme poiste seas ülimalt populaarne. Polnud muud kui kasuta neid suurepäraseid tingimusi ära."
Jooksu juurde minnes ja selle aja poiste iidolitest rääkides tulevad Varrakule kõigepealt meelde muidugi Erich Veetõusme ja Mihhail Velsvebel. "Aga mõistagi ka teiste alade mehed nagu Heino Lipp, Bruno Junk, Charles Vallmann..."
Andke nõmmekatele!
Neid mehi sai korduvalt ka oma silmaga vaatamas käidud. "Kadriorus käisin vaatamas pea kõiki võistlusi. Aga esimene diplom tuli hoopis võrkpallis 1949. aastal, kui võitsime oma 27. kooliga Tallinna koolinoorte karika. Koolis peeti meie auks maha isegi mingi pidu, autasustati ning kiideti taevani. Ja põhjust ju oligi, saime jagu pea kõigist pealinna suurematest koolidest. Ning kui kümnendaga finaalmäng oli, karjusid linnapoisid võimlas, et andke nõmmekatele. Ei teadnud nad, kust me päritki olime!"
Umbes samal ajal ehk enne polütehnikumi astumist hakkasid Varraku peas üha enam võimust võtma kergejõustikumõtted.
"Tehnikumis oli muidugi Olav Karikosk. Oma traditsioonilise halli mantli ja kaabuga. Ja kõige sellega, mis ta oli kergejõustiku edendamiseks tehnikumis ära teinud. Uhked dressid, edetabelid ja rekordid seintel, staadion. Minu naabri- ja sõbrapoisid olid juba seal ees pealekauba. Iga õppeaasta algul võttis Karikosk kogu tsunfti kokku ja korraldas võistlused. Kes talle sealt sõela peale jäid, nendega ta tegelema hakkas. Staadioni projekteerisid oma kooli õppejõud ning ehitasid koolipoisid ise."
Olav Karikosel oli jätkuvalt probleeme oma minevikuga, sõja algul oli ta noore mehena sattunud sõjamasina hammasrataste vahele. Sõja lõppedes, pärast paljusid sekeldusi oli 1948. aastal tehnikumi tööle pääsemine suur võimalus tegelda oma lemmikalaga - treeneri ja kasvatajana. See armastus kestis tal kuni surmani 1990. aastal.
Peetril oli kaks venda, Toomast sai ajaloolane-politoloog, noorim - Margus - katsetas samuti jooksmisega ning kuulus ka üsna Eesti tipu lähedale. Kõiki kolme pidi ema üksinda kasvatama. "Karjus sööma ja käskis riide panna, nagu emad ikka."
Pereisa olid sõjatuuled kandnud maailma teise otsa ning temaga saadi kontakti alles aastaid hiljem.
Nii-öelda päris trenn läks Varrakul lahti 1953. aastal. Olav Karikosk oskas oma hoolealuseid hästi motiveerida, alati olid seatud mingid konkreetsed ent samas reaalsed eesmärgid.
"Oma aja kohta kõvu tegijaid oli juba ees ka, keskmaas Leevi Tamm ja Ado Liblikmann, käimist harrastas Bruno Saul... Kuulsusi kohalike koolinoorte seas oli palju. Täna ei ütle need nimed muidugi enam midagi."
"Kui Eesti koolinoorte meistriks tulid, said rinda Kalevipoja märgi. Selle kandjad olid juba kõvad tegijad. Mäletan, et olin 1955. aasta suvel tehnikumi teatevõistkonnas. Hakkasime jooksma 4 x 800 m rekordit. Saimegi sellega hakkama, aga olime kahjuks ainsad lõpetajad. Tollaste reeglite kohaselt rekordit ei kinnitatud. Ometi olime selleks pool aastat valmistunud! Karikosk saatis mulle kevadel isegi vastava manitsuskirja."
Kui jooksed rekordi, oleme tasa...
Kõige koloriitsemaks treeningupaigaks tol ajal peab Varrak ratsamaneeži Tondil. "Tehnikumi põhiliseks baasiks oli Veerenni saun, kool oli sealt kiviga visata. Saunast välja, Järvevana teed mööda Järve metsa. Jooksime ketsides ja tennistes ka jäätunud maal, tänapäevastest tossudest ei osanud unistadagi. Spordiveteranist kingsepp pani uisusaabastele naelad alla, et jäisel rajal püsti püsiksid."
Esimesed Rootsi päritolu kerged jooksukingad sai ta 1956. aastal Eugen Piisangu käest. "Kui Eesti rekordi jooksed, oleme tasa," öelnud Piisang, kui hinnast juttu tuli.
Kõva mehe tunne tekkis noorel jooksumehel esimest korda 1954. aastal, kui koolinoorte meistri märk rinnal särama lõi. "Minu peale ei loodetud, aga ometi võitsin ma 1500 meetrit ära. Nelja minuti ja kümne sekundiga. Eelmise aasta meister oli muide olnud praegune akadeemik Anto Raukas. 4.14ga."
Neile aegadele mõeldes tulevad silme ette tänased tegijad. "Kui mina 3.50seid aegu jooksma hakkasin, viskasin naglid nurka," ütleb Varrak. Praegu on sellise taseme ületajaid Eestis vaid kaks...
1955. aastast hakkasid tagajärjed kiiresti paranema. Siis jooksiski ta end 800 meetris 1.55ga esimest korda Eesti kõigi aegade kümne parima hulka, kus on püsinud kõik järgnevad 54 aastat. Tõeliselt vägeva tuule tegi ta Eesti 800 m rekordile alla nelja aasta jooksul ehk 1957-1961. Maailmarekord oli tol ajal 1.45 sees, niisiis Peetrile peaaegu käeulatuses. Lugege tasapisi kolmeni, siis taipate. Või ei taipa midagi...
Kaheksasada on ilus, kuid raske jooks. Mispärast Varrak just säärase ränga katsumuse valis? "Mulle see meeldis. Jooksed ringi ära ja juba lüüakse kella. 1500s jooksed 300 meetrit ära, oled trüginud ja nüginud ja saad kuulda, et veel kolm ringi tuleb panna..." naerab Varrak.
Kord on Varrak trügimise pärast isegi maha võetud. "54. aastal Leningradis tehnikumide üleliidulistel võistlustel. Jäin neljandaks, aga eks ma teinud ühisrajal startides kõvasti küünarnukkidega tööd... Keegi kaebas, ja oligi."
Võitsingi, mis üle jäi...
"Aga kaheksasajas, kui sa tuled teisel ringil, viimasel kahesajal paned veel viimase käigu sisse ning näed, et teistel läheb raskeks - see on väga hea tunne," kirjeldab Varrak kahe ringi jooksu võlusid, seda, mis teda aastaid pingutama ja loobuma pani.
Elu ühe parima jooksu tegi Peeter Varrak 1958. aasta sügisel Thbilisis N Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel. "Gruusia on üldse emotsionaalne maa, ja kui ma kakssada enne lõppu kuulsin - muide, jooksu ajal kuuleb kõike väga hästi -, kuidas diktor minu kohta ütleb, et see mees on küll neljas, aga tal on väga kõva lõpuspurt... no ma siis võitsingi, mis mul üle jäi!"
Nüüdseks on staadionirajad Varraku aegadega võrreldes kõvasti paremaks muutunud. Kõigest muust rääkimata. "Kes mäletab veel Kadrioru staadioni rada - see oli ära kuivanud ja krobises, kui see jooksjate punt sealt läbi läks..." Mitu sekundit nende tingimuste peale tänaste aegadega võrreldes kaotsi läks, on muidugi raske öelda. Aga et läks ja üsna tublisti, on samuti selgemast selgem.
Ei pööratud erilist tähelepanu ka toitumisele ega üldse võistlusvälistele tingimustele. "Tahtmine ja hea tuju viisid asja edasi," võtab Varrak kokku poole sajandi tagused eduretseptid.
Mehe treeningumaht oli väike. "120 kilomeetrit kuus. Luges ilmselt kvaliteet. Ju ma oma vormi hiljem ka ajaga kaasa minnes ning mahtu suurendades minetasin," arvab ta.
Treenis Peeter enamasti üksinda. "Õppisin end kuulama ja vajalikul moel sundima, mängisin treenides läbi võistlusolukordi."
Aga kõik käimata jäänud suurvõistlused, mis tollane süsteem Peeter Varrakult ära võttis... On ta selle pärast ka kibestunud?
"Ega tol ajal seda väga tundnudki, see on praegu, kui hakkad võrdlema. Aga sel ajal keskendusid rohkem teistele asjadele. Muidugi, valus oli, et ma ei pääsenud 1958. aastal heas vormis olles Stockholmi Euroopa meistrivõistlustele. Tulin ju Tallinnas Liidu meistrivõistlustel hõbemedalile. Need olid ülevad hetked, rahvas tõusis tribüünidel püsti. Esikohast puudu jäänud 0,2 sekundit vaevab siiani. Aga kuna isa oli välismaal..."
Pärast seda tulid karjääri kaks raskeimat aastat. "Enne seda käisin ära küllap oma elu suurimal võistlusel - NSV Liidu-USA matšil Moskvas. Jagasin seal Liidu meistri Govoroviga teist-kolmandat kohta. Edasi läks kõik tuksi, enne EMi jäin veel haigeks ka ja mind kanti maha. Mis sest et pärast seda ei kaotanud ma 800 meetris sel aastal kordagi."
1959. aasta talvel oldi Kääriku laagris. "Jooksin seal tunniajalise krossi sügavas lumes. Niisuguse, millega võtad mitu kilo maha. Ja kurnasin end üle, tegin Achilleuse kõõlusele viga. See tegi mulle säärast põrgut, et joosta enam üldse ei saanud. Ravi saades, kui tundsin, et on vähe parem, panin jälle metsa. Niimoodi jampsisin kaks aastat."
Varrak oli juba valmis loobuma, kui pärast TPI lõpetamist 1960. aastal võttis asi taas pöörde paremuse poole. "1961. aastal jooksin Rapla karjamaaga sarnaneval staadionil 800 meetrit 1.53ga. Ning augustis ametiühingute üleliidulistel võistlustel Moskvas tuli 1.49,1."
See oli esimene nii-öelda kodueestlase alla 1.50 tulemus läbi aegade. Kanadas oli väliseestlane Ergas Leps jooksnud veel pisut kiiremini. Kuid temast teati Eestis väga vähe.
Tölp ja Vilt
Eesti meistrivõistlustel Viljandis aga lõi taas Achilleus välja. "Uued tulijad Mart Vilt ja Rein Tölp kaklesid meistritiitli pärast. Sealt hakkas peale nende meeste tähelend. 1963. aastal lõi Tölp Moskvas ka minu rekordi."
Sestsaadik hakkas kahanema ka Peeter Varraku huvi asja vastu. "Olin 27aastane, kuid nagu tol ajal kombeks, peeti tarvilikuks meenutada, kui vana ma ikka juba olen."
Mart Vilt aga küttis samal ajal kõigest väest Velsu (Mihhail Velsvebeli) Eesti rekordit 1500s. "Küll ta tahtis seda saada! Rahvaste spartakiaadi eeljooks oli omamoodi poriaugus. Aga rekordi lõin hoopis mina - 3.47,8! Järgmisel aastal valmistati mind juba 1500ks ette. Riia karikavõistlustel järgmisel aastal parandasin seda veel - 3.46,5."
Suvel Kääriku laagris aga ütles Mart Vilt: "Anna, Peeter, andeks, aga su rekord kaua vastu ei pea. Varsti löön selle ära." Nii see lõpuks siis läkski.
Nii jäidki Peeter Varraku võimed lõpuni realiseerimata ning annavad igaveseks põhjust arutada, milleks ta tegelikult võimeline oleks olnud. Sportlase parimad aastad läksid kaduma vigastuse tõttu, Nõukogude puurisüsteem takistas jõudu katsumast tippvõistlustel maailma parimatega. Karjääri lõpupoole aga tulid peale Eesti keskmaajooksu läbi ühed kõvemad tegijad - Tölp ja Vilt. "Rein oli noorem ja kiirem, temale ma enam vastu ei saanud."
Kahjutunne valdab andekat spordimeest veel praegugi nendele aastatele tagasi vaadates. "Aga parata pole enam midagi, mis tehtud, see tehtud."
Esimese välissõidu osaliseks sai Peeter Varrak 1962. aastal, kui mindi Tamperesse soomlastega jõudu katsuma. "Vormi sel aastal enam polnud, täitsin lihtsalt tühja kohta."
1963. aasta maavõistlust Tartus varjutas ebameeldiv sündmus. "Soomlane tegi kaks valestarti. Selle asemel et mees maha võtta, anti talle määrustevastaselt veel kolmaski võimalus. See otsustas ka maavõistluse tulemuse meie kahjuks."
Kogu Varraku karjäär on 1954. aastast alates üksikasjadeni kirjas treeningupäevikutes. Mida ta peab tänaseni!
Mis maksimumeesmärgi Olav Karikosk oma andekale õpilasele seadnud oli?
"Kurat teab! Ikka täna parem kui eile ja homme parem kui täna!"
