Minu vanaisa ja Eduard Vilde isa olid vennad

 (4)

Minu vanaisa ja Eduard Vilde isa olid vennad
Vilde sugulane Väike-Maarja kalmistul 3Foto: Ingmar Muusikus

“Kahjuks saab see Vilde liin minuga otsa,” nendib Eduard Vilde suguvõsa võimsaimast harust võrsunud Ivar Vilde.

Ivar Vilde vanaisa Pääro oli põllumees, kes elas Virumaal Äntu külas Toomari ehk Tooma-Jüri talus, seal, kus Vilde suguvõsa võimsaim haru võrsunud on. “Vanaisa jäi sinna talu pidama, kui Eduard Vilde isa Jüri koos teiste vendadega mujale siirdus,” jutustab Ivar Vilde (73).

Ära tuli Tooma-Jürilt ka Pääro poeg, Ivar Vilde 1893. aastal sündinud isa Aleksander. Kui Ivar sündis, oli Aleksander juba üle neljakümnene mees. “Ta oli teist korda abielus. Esimesest abielust oli tal ka poeg, kelle ristiisaks oli muide Eduard Vilde ise.”

Vilde liini lõpp

Oma parimad aastad töötas Aleksander Vilde Eesti Pangas. “1924. aastast kuni 1944. aastani, mil venelased ta sealt minema lõid. Algul töötas krediidiosakonnas, mida hiljem ka juhatama pandi.”

Ivar Vilde on sündinud Tallinnas ja elanud kogu elu, nagu ta ise uhkusega rõhutab, Kalamajas. “Minu kodutänav kandis kuni viiekümnendateni Sõja nime. Leiti, et kui võitleme rahu eest, siis “sõda” tänava nimeks ei kõlba. Nii see Salme tänavaks tehtigi.”

Tänavaäärne maja kuulus Eduard Vildele, Ivari isa vennale. “Tema oli Eesti armee kapten, Narva linna komandant. Isaga oli neil seal ühine krunt, minu isa ehitas maja hoovi peale.”

Kodumajas elas Ivar 31 aastat, vahepeal viisid elutuuled mujale, kuid nüüd on ta juba tosin aastat taas oma kodus. Kasvatanud suureks kaks tütart. “Kahjuks saab Vilde nime see liin minuga otsa. Parata pole midagi. Kui noored ses asjas midagi ümber ei otsusta,” nendib Ivar Vilde nukrusega hääles.

Emata jäi Ivar Vilde juba üsna varakult. Ema suri 1944. aasta maikuus difteeriasse.

“Edasi kasvatas mind tänav,” võtab Ivar Vilde oma noorusaastad kokku. “Õde oli veel õige pisike...”

Mis päästis pearaamatupidajana töötanud isa repressioonidest, ei tea Ivar õieti tänase päevani. “Võib-olla oli asi selles, et üks mu onudest oli naistearst. Ning tema patsientideks olid paljud suurte riigitegelaste naised...”

Igatahes Vilde-sugulus ei aidanud. “Ei, sel polnud tol ajal mingit tähtsust. Oma korter jäi meile seepärast, et igas toas oli võõras leibkond. Muidu tõsteti ju tol ajal kõik peremehed oma korteritest välja.”

Kaart albumis

Aleksander ja Amanda Vilde koos poeg Ivariga suure sugulase Eduard Vilde haual Metsa­kalmistul. Aasta on 1939. Foto: erakogu

Ivari isa pidas kogu eluaja oma kuulsa sugulasega tihedat kontakti. Perekonnaarhiivis on säilinud klassiku saadetud kaart. Isa jutte kohtumistest onupojaga Ivar kahjuks enam ei mäleta. “Olin siis ju veel nii noor ja mu mõtted olid mujal. Kui hakkasin asja vastu huvi tundma, polnud enam kelleltki küsida.”

Esimest korda sai Ivar oma kuulsast sugulasest teada 1939. või 1940. aastal. Sellest on säilinud pilt väikesest Ivarist istumas koos isa ja emaga Metsakalmistul Eduard Vilde haual. “Kahjuks hävitas isa enne surma hulga fotosid ära. Näiteks kõik oma pildid esimesest abielust.”

Ivari enda haridustee kulges Kevade tänaval kuulsas Westholmi koolis, mille juba Tallinna 22. keskkooli nime all lõpetas viimases poistekooli lennus.

“Olen praegu kooli vilistlaskogu sekretär. Oma klassi poistega kohtume iga kahe kuu tagant ja meie klassi suurkogudel kaks korda aastas. Iga viie aasta tagant peame kooli juubelit. Viime lilli kõikide klassivendade haudadele.”

Pärast kooli läks Ivar Vilde tööle, hakkas õpipoisina peale, õppis lukksepaks.

“Siis lõpetasin Tallinna Polütehnikumi õhtuse osakonna masinaehituse tehnoloogia erialal. Olin konstruktor ja tehnoloog, hiljem tehnoloogilise büroo juhataja tollases Pöögelmanni tehases. Aga olen olnud ka ajakirjandusmaja trükikojas peamehhaaniku asetäitja. Veel töötasin AS Tarberaua nimelises ettevõttes kvaliteediosakonna juhatajana. Firma toodab Vertex Estonia nime all tänini NASA-le kosmosesideantenne.”

Matkamees ja fotograaf

Eduard Vilde teosed on Ivaril mõistagi viimseni läbi loetud. “Ise olen peamiselt kirjutanud artikleid matkamisest, kodu-uurimisest, ja purjetamisest, olnud nii mõnegi brošüüri toimetaja.”

Ivar on tegelnud ka kodu-uurimisega, Eestimaa on tal risti-põiki läbi käidud ja sõidetud, seda kõike on jäänud peegeldama ja meenutama üle 20 000 slaidi ning rohkem kui 50 000 negatiivi. Praegu on ta ametis nende CD-le kandmisega.

“Osa neist on juba üle antud Eesti Rahva Muuseumile ja spordimuuseumile. Oma ajaloohuvi eest pean olema tänulik Westholmi õpetajatele. Hoidsime vana Westu vaimu nii kõrgel kui võimalik ning tegime endale sõrmusedki W-tähega. Mis tõi meile kaasa sekeldusi KGBga.”

Kunagised Westu poisid on ka kanged laulumehed. “Meil on välja antud koguni kaks CDd oma lauludega.” Tihedad sidemed on Ivarile jäänud ka kaaslastega 1950. aastate purjetaja-päevilt.

“Vildedel on rännukihk alati veres olnud,” ütleb Ivar. “Ka minul on soov liikuda ja oma vaba aja olen enamjaolt pühendanud rändamisele.” Veel mõni aeg tagasi võis Ivar Vildet rattaseltskonnaga kohata ka mitmel pool Euroopa ja Põhjamaade teedel. Kokku on ta osa võtnud ligemale sajast kaugmatkast. “Nii kaua käin, kui tervis lubab, kui enam ei jõua, siis on kõik.”

Juttu vestes jõuame Vilde maadele. Väike-Maarja kalmistul astume jäisesse talvepäeva eesmärgiga külastada Ivari esivanemate, 1892. aastal siitilmast lahkunud vanaisa Pääro ja tema naise Mari hauda. Pakane asub aega viitmata lumessumajate kõrvade ja varvaste kallale.

Õnneks on alati leidunud keegi, kes seda vana puhkepaika korras hoidnud, viimastel aegadel on seda auväärset koormat kandnud ka pojapoeg Ivar. Vanad ristid kalmudel on korralikult sünkmustaks värvitud, nimed valge värviga ilusasti välja toodud.

Äntu külas ei saa otsimata jätta Tooma-Jüri talu jälgi. “Viimane peremees oli siin kolhoosi­aegadel Vilde lellepoeg Osvald Vilde. Kui tema siit kuuekümnendatel lahkus, jäi talu kiiresti ilma ja looduse hooleks.”

1959. aastal Äntul käinud kirjamees Paul Rummo palvele juhatada talle Eduard Vilde sugulasi, vastatakse: “Eduard Vilde on isegi siin, näete – traktori alla pugenud.”

Mis on “tavotikriimulisest” noormehest saanud?

“Sealt vaatabki, nägu laia naeru täis, tavotikriimuline noormees, Eduard Vilde. Osutub, et see on kirjaniku lelle pojapoeg, kes siin oma isaga koos traktorit remondib. Meid kutsutakse lahkesti tuppa, näidatakse perekonnapilte kirjaniku suguvõsast,” jagab Rummo (Paul Rummo. “Kodumaal rännates”. Tallinn, 1970 – toim) oma poole sajandi taguseid
muljeid.

Veel saab ta teada, et kirjanik ise viibis aasta enne surma siin kambris oma lelle matustel.

Mis on tollest “tavotikriimulisest noormehest” tänaseks saanud, pole Ivar Vildel enam aimugi.

Otsime lummemattunud teeveerest Toomari talu kunagise elumaja jälgi, pildi tegemiseks Ivar Vilde midagi üles leiabki.

Pudivere külas näeme rõõmuga, et vahepeal juba issanda hooleks jäetud Vilde sünnipaiga Pudivere mõisa uus omanik, jutu järgi vene inimene, on asunud seda üles ehitama.

Alusmüür on uueks kõpitsetud, korstnad uut tegu ja nägu, küllap ka lume alla mattunud katus on uus. Hämmastust ja kõhedust tekitavad klaasideta ja raamideta aknaaugud – alles see mõis ju põles!

Vilde sünnipaika sihtides tuleb pilk teisele poole teed vedada, üle põlve ulatuva lumega kaetud väljale suunata. Sinnapoole vaatab ka pruun viit tee servas. Ja just sinna viib ka metskitse elegantne jäljerida.


Eduard Vilde

- Sündis 20. märtsil 1865 Virumaal Simuna kihelkonnas Pudivere mõisas. Lapsepõlves elas Laekveres Muuga mõisas

- Suri 26. detsembril 1933 Tallinnas

Haridus

- Kentmanni kool Tallinnas 1875–1877

- Elementaarkool 1878

- Tallinna kreiskool 1878–1882

Töö

- Virulase toimetus 1883–1886

- Postimees 1887–1888

- Zeitung für Stadt und Land 1889–1890

- Virmaline 1897–1898

- Eesti Postimees 1898–1901

- Teataja 1901–1904

- Estonia dramaturg 1917–1918

- Diplomaatilises teenistuses 1919–1923

- Vabakutseline kirjanik 1923–1933

Looming

Teosed: “Külmale maale” (1896), “Raudsed käed” (1898), “Mahtra sõda” (1902), “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903), “Prohvet Maltsvet” (1908), “Tabamata ime” (1912), “Pisuhänd” (1913), “Mäeküla piimamees” (1916)

Maalehe aastaraamat – asendamatu abiline!
Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare