Mis masust te räägite? Siin Jänedal on hoopis mäsu!
Aga inimesed siuglevad, külg ees, mõnusalt rahvamassis. Kahel pool teed on aiandustalude lopsakad taimekastid, nii et närvilisemgi inimene rahuneb maha. Kaotsiläinud sõprade asemele leiad kohe uued. Ja kui pikalt peatänaval seista, saad pere ka tagasi.
Kord aastas kohtume Jänedal. Siin maksab ainult elav suhtlemine, nagu maaelus ikka – mõnus loba ja jällenägemise rõõm. Saad teada, kes kokku, kes lahku läinud, kes talu ära müünud või uue maja ehitanud.
Endine Laheotsa talu peremees, kuulus roosikasvataja Johannes Valk, kes talu maha müüs, tutvustab oma uut naist Galinat ja kiidab, et tema on nüüd 50 ha-l suurim maarjakase kasvataja Eestimaal. Ja uue talu nimi on Paekodu.
Rüütel võttis, Ilves põlgas
Veel ei kõla taluparaadi trummid-trompetid, aga juba tõmbab üksik lõõtsamees viisi üles, endal kaabu jalge ees rahatähti täis. See on soomlane Timo Ilmari, kes oma sõnul maalib ka kuulsustest pilte. “Isegi proua Ingrid Rüütlile olen temast maalitud autoportree kinkinud, aga Evelin Ilves minu maali ei tahtnud,” kurdab Timo.
Timo vastas üle tee on reas mesiselt läikivad seebikamakad, küll saialille ja kitsepiimaga, piparmündi ja pihlakaga. “Kas lõikate seepi nagu juustu tükikaupa?” küsin. Vastuseks hakkab müüjanna kätega vehklema ja palub vene keeles rääkida, kuna ta on Lätimaalt. Seega on meie talupäevade kuulsus jõudnud naabriteni nii põhjas kui lõunas.
Suitsukala müüja, OÜ Ulle juhataja Külli Prost seletab, et “…lõhe on Norrast, siig Kanadast, meriahven hulgilaost, ainult suits on Eestist”. Siiski – angerjas, tuulehaug ja kilu on veel meie vetest.
Ja kui veel rahvamassis näed kiisklevates litrites puusarättide ja palja nabaga kõhutantsijaid otsekui idamaist imet, tunned, et oleme tõepoolest maailma integreerunud.
Enamik Jänedal müüdavast kraamist on veel mõnusalt kodumaine ja maalähedane – mahe miksiko ehk jogurti ja kohupiima segu Pajumäe talust, talumeeste viljapuuistikud ja värsked kirsid Põlvamaalt Asuva aiast, öko speltamanna ja karaskisegu Vändra Leivalt. Ei puudu ka kihnlaste suitsukala ja Setumaa õlu – muidu ju laat talupäevade nime ei kannakski.
Kõik paraadile!
Äkki irduvad rahvamassist tõelised taluperemehed ja -naised, tõmbavad rivvi ning marsivad puhkpillimeeste-trummitüdrukute järel Musta Täku Talli juurest järsu pöördega paremale parki. Need, kes ootavad avatseremooniat Mängude väljakul, jäävad pika ninaga.
“Seekord meil hobuseid ei ole, on trummid, trompetid, lipp ja minister,” annab talupidajate keskliidu peadirektor Kaul Nurm kiire ülevaate. Siis avab ta talupäevad ametlikult.
“Avame talupäevi juba 18. korda. Nii mõndagi on muutunud talupäevade sisus ja vormis,” tunnistab taluliidu esimees Arvo Veidenberg avakõnes. Talude algusaegade vaimustusest on vähe järele jäänud. Ometi on paljud pered riigi abiga saanud majja elektri, alajaamad, vee, teed.
“Kakskümmend aastat tagasi, kui taludega alustasime, ei öelnud meile keegi, et saastame loodust ja meie tegevus pole perspektiivne,” nuriseb Veidenberg. “Kuidas saame sellises olukorras säilitada Eesti talu jätkusuutlikkuse, kui isegi piimatööstused ei pea otstarbekaks paljudest taludest enam piima ka tuua?”
Taluelu kui nurgakivi
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kinnitab vastukaaluks, et taluelu ja talufilosoofia on üks praeguse põllumajanduspoliitika nurgakivi. Uued kavandatavad meetmed aitavad taluelu isegi toestada: ühistegevuse meetmega (60 mln krooni) hakatakse toetama talutootmist ja oma toodetud kauba turustamist, samuti hakatakse kuni 100pealiste piimakarjade omanikele maksma lisatoetusi.
Samas nendib minister, et praegusel talul on hoopis avaram mõõde, lisaks traditsioonilisele tootmisele ulatub see turismist kuni raamatukogutaluni Ärmal. “Aga talu filosoofiline alus on püsinud muutmatuna – see on peremeheks olemine.”
Parimad talunikud on Rein ja Marju Põder
Parimate talude autasustamisele ja auhindade järele tulevad paljud talunikud suure perega – kes siis talu üksi peab. Võitjad saavad majamärgi, Sireli talu lambanaha ja omal valiku ühe puuistiku.
Üldvõidu – parima talu 2009 tiitli – võtavad Ivaski talu peremees Rein ja perenaine Marju Põder vastu koos noorema poja laste, 8aastase Lianna ja 6aastase Karl-Robiniga. Autasu käes, on pererahvas fotograafide ja kaamerate piiramisrõngast jahmunud, sest “kes siis ennast ise ikka kiidab”. Aga hakkajad talunikud harjuvad meediasäraga kiirelt.
Ivaski talu pererahvas on üles kasvatanud 4 last: Karille, Kaarli, Karmo ja Mari-Liisi.
Praegu on talutöödele jäänud poeg Karmo koos abikaasa Lianaga, kes ka Jänedale tulnud.
Ivaski talus Võrumaal Antsla vallas Rimmi külas peetakse 37 lehma, mullikaid on 80. “Meil on talus tööjaotus. Hommikuti lüpsame koos peremees Reinuga lehmi, õhtune lüps jääb noorte hooleks,” naerab perenaine Marju. “Neli lüpsjat on oma perest võtta.”
Noorperemees Karmo on rahvusvahelise talukogemusega, töötanud nii Norras, Soomes kui Saksamaal. “Nüüd olen kodus tagasi, ootan, millal saab talu üle võtta,” naerab ta
kavalalt.
Mis Ivaski talule peavõidu tõi, ei oska perenaine arvata. Tema meelest on neil tavaline korralik talu.
“Toodame juustupiima, saame selle eest 3.10 kilost, nii et raha üle ka nuriseda ei tohi. Taluümbrus on korras, kõikjal kiviktaimlad, kivimüürid, sest silmailu peab samuti olema. Viimaste aastatega soetasime ka korraliku põllutehnika,” selgitab Marju Põder.
Peremehe sõnul ei tegutse nad ainult oma pere heaks, vaid kui vaja, lähevad appi ka naabritele. “Meil on korralik rullisilo tehnika, teeme teenustöid, näiteks silo,” räägib Rein Põder.
Isamaalise talumehe kiired päevad
Talupäevadel annab Isamaa ja Res Publica liit traditsiooniliselt välja ka eriauhinna kõige isamaalikumale talule, tänavu pälvis selle tiitli Toomas Lemming Uuetoa talust Järvamaalt.
Sel mehel on talupäevadel väga kiire – vaja laadalistele talukõmpi korraldada, vaadata, et Soome parimad palgiparvetajad ikka Jäneda tiigile jõuaksid.
Kiirustaval Lemmingul pole aega isegi autasule järele tulla. Üksnes vilksamisi trehvab teda, kõmbid kaenlas, kõmbivõistlejad kannul, võistluspaika kihutamas.
Uue mõõtme saab talurahva pidu siis, kui välilava, kus äsja isamaalisi kõnesid peeti ning tublimaid taluperesid autasustati, vallutavad kõhutantsijad, kümned kaunid näitsikud kirevates kleitides, sädelevad litrid puusadel kõlisemas ja kuldsed sussid jalas.
Kelmika puusanõksuga ja rütmika araabia muusika saatel väristavad kõhtu peamiselt maaneiud ja -naised, talutütred Lääne- ja Ida-Virumaalt, Järvamaalt ning mujaltki. Nemad peavad Jänedal parasjagu kõhutantsulaagrit, seetõttu tulidki laadalistele rütmika tantsuga külakosti pakkuma.
Kõik naised eri vanuses, kaalus ja nõtkuses sobivad lavale. Publik plaksutab vaimustusest kas või käed rakku. Ka teiselt poolt Jäneda tiiki jookseb rahvas robinal sellist imeasja
vaatama.
Kõhutantsijate suvelaagri Nabaratoorium õpetaja Jane Paberit tõdeb, et huvi pingeid maha võtva nabatantsu vastu on suur just väikestes maakohtades. Kuna maanaised linna ei pääse, sõidavad tantsuõpetajad maale. “Kõik riided on tublide Eesti naiste käsitöö, lisaks ostame välisreisidelt ka professionaalsemaid kostüüme ja lisandeid,” lausub ta.
Miks te meid nöögite!
Tõsisema tooni saab talupäevade melu Jäneda kõnekojas, kus rahva ette rivistub taluliidu eliit eesotsas Kaul Nurme ja Arvo Veidenbergiga.
“See on meie väljasuretamine, kui sama kvaliteediga piimakilo eest saab väiketootja alla kahe ja suurtootja üle kolme krooni!” nõuavad talupidajad õiglust.
Minister Helir-Valdor Seeder ja riigikogulane Aleksei Lotman ei suuda aga ka paaritunnise kõnekoosoleku vältel anda ammendavat retsepti talurahva kõige valusama haava ravimiseks.
“Probleem on tõsine, sest transpordikulud on erinevad,” nendib minister, lisades, et praeguses õigusruumis lahendust pole.
Räägitud on küll majandusministeeriumiga, küll konkurentsiametiga, aga tulemusi pole. Kui miski aidata võiks, oleks see ministri hinnangul väiketootjate koostöö ja piima ühine müümine.
See väitluspall lüüakse saalist kohe tagasi: näiteks AS Maag piimatööstus keeldus väiketootjate ühistult MTÜ Ühispiim piima vastu võtmast. Nüüd on pooled neist väiketalunikest piimatootmise lõpetanud, sest Maag võtab piima vastu valikuliselt.
Ühistutes on kotermann
“Talupidajate keskliit on teinud oma ettepanekud, aga need pole kuhugi jõudnud,” nendib ka Kaul Nurm, lisades, et ebavõrdne kohtlemine valitseb ka piimavarujate seas, kus juba ühistu siseselt on tootjatel ebavõrdne hind. Näiteks toob Nurm Kesk-Eesti piimaühistu, samuti Laeva piimaühistu, kus väiksemad tootjad saavad madalamat hinda.
“Kotermann on ühistutes sees. Igas ühistus on oma pomo, kes loob enda ümber truualamliku seltskonna,” leiab tuntud ühistuideoloog Jaan Leetsar, viidates, et oleme oma ühistutega valel rajal.
Leetsari sõnul sobiks meie talunikele hoopis Põhjamaade mudel, kus üks talunik on korraga 12 ühistu liige, sest muidu ellu ei jää.
“Kui muu ei aita, koondame talunikud piimatööstuste väravasse protestima!” lõpetab kõnekoosoleku Kaul Nurm.
