Mis oleks, kui kataks jõululaua viikingiaegsete roogadega?
ERMi valmivasse püsiekspositsiooni oli vaja fotolavastust Rõuge linnuse viikingiaegsest peolauast, nii toiduvalmistamisest, kui lauakatmisest ja ‑kommetest. Toiduvalmistamine ja söömine on sotsiaalsed tegevused, kus valikuid ei määra alati ainult ratsionaalne eesmärk saada kõht täis.
Menüü põhikomponente oli suhteliselt lihtne valida. Ettekujutus sellest, milliseid loomi või taimi Rõuges toiduks kasvatati, on mineviku-uurijatel olemas. Keeruliseks muutus siis, kui tuli valida toiduvalmistamise võtete vahel.
Kas liha küpsetati vardas, praeti, hautati, suitsutati, grilliti? Veelgi raskem oli maitsekoosluste ja -taimede valik. Selles osas võisid viikingiaegsete Rõuge elanike harjumused tänapäeva inimeste tõekspidamistest oluliselt erineda. Lähtusime kaudsetest allikatest: näiteks keskaegsed retseptid, etnograafilised ülestähendused, teiste maade uurimistulemused.
Rõuge linnamäelt on loomaluudest kõige enam leitud kopraluid, sealsed elanikud kauplesid aktiivselt kopranahkadega. Nii kavandasime oma toidulaua uhkuseks ja pearoaks suitsukopra. Suitsutamist võidi liha säilitamise eesmärgil kasutada ka viikingiaegses Rõuges. Kobras oli ainuke roog, mille puhul otsustasime soola kasutada. Valikutes pidasime silmas ka omaenda mugavust. Suitsutada sai veidi varem ja nii ei jäänud kogu kokkamine viimasele päevale.
Mõtteid viikingimenüü koostamiseks:
- Pidusööke korraldati harva ja siis olid need lähtuvalt olemasolevast võimalikult rikkalikud. Pakuti mitut erinevat sorti liha: midagi metsast, majapidamisest, tiivuliste hulgast ja vetevallast.
- Kaubasuhetest ja nende ulatusest seoses maitseainetega on vähe teada. Mingil määral oli kättesaadav sool, ent seda ei pandud kindlasti igale poole nagu tänapäeval kombeks. Üldiselt on muinasaegse toidukultuuri uurijad seda meelt, et sool oli oluline säilitamisel.
- Maitsestamiseks kasuta kohalikke või neile väga lähedasi taimi.
Allikas: ERM-i blogi
