Mis siis juhtus Andres Lapeteusega?
(1)
Paul Kuusbergi romaani “Andres Lapeteuse juhtum” (1963) põhjal valminud mängufilmi stsenarist on autor ise. Sündmustik hargneb II ilmasõja järgses Eestis, peategelasteks Punaarmees võidelnud rindekaaslased.
Kuus sõpra, kes sõjast naasnuna püüavad kohaneda uue elu ja elukorraldusega. Aga aeg on karm ja vastuoluline.
Mida parem romaan, seda suurem on ekraniseerimisrisk. Vaidlused stuudios kestsid pikka aega. Ühed leidsid, et romaan oma terava probleemiasetusega, samuti vormi poolest sobib väga hästi filmiks teha. Skeptiliselt häälestatud leidsid, et need teravad probleemid võivad filmis märkamatult hajuda.
Kahtlejaid ja pooldajaid
Skeptikud jäid alla, Kuusberg kirjutas stsenaariumi valmis. Aga NSV Liidu Riiklik Kinokomitee lükkas selle esimese variandi tagasi ja andis pärast konsultatsioone EKP Keskkomiteega tootmisloa alles järgmisele, täiendatud variandile. Tootmisloaga kaasnesid ka manitsused ja õpetussõnad.
Režissöör Grigori Kromanovil oli käsitletavast materjalist oma kindel ettekujutus. Romaani konstateeriv pealkiri “Andres Lapeteuse juhtum” transformeerus tema tõlgenduses otsest vastust vajavaks küsimuseks “Mis juhtus Andres Lapeteusega?”.
Kunstinõukogu ees oma põhimõtteid kaitstes ütles Kromanov: “Andres Lapeteuse lugu haarab mind isiklikult. Teos on aktuaalne, see sunnib meid küsima, kes me oleme, mis on meiega juhtunud või juhtumas. Ning film peab sellele vastama. Kas oskame jääda ausaks igas olukorras, ka elu pisiküsimustes? Kas suudame jääda iseendaks ja näha alati oma elu eesmärki?”
Mis siis ikkagi juhtus Andres Lapeteusega? Mehega, keda kõik tema rindekaaslased oma sõbraks pidasid ja austasid.
Alguses läheb kõik väga hästi. Andres Lapeteus (Einari Koppel) asub tööle suures metsakombinaadis ja teeb ametiredelil kiiresti karjääri. Temast saab peaaegu “ministri järgmine mees”.
Esialgu on sõbradki veel alles, vaid rindearmastus Helvi Kaartna (Ita Ever) on vahetatud välja noore kaunitari Reeda (Ada Lundver) vastu. Abielu Reedaga toob kaasa uued sõbrad, uue keskkonna ja endalegi märkamatult on ta läinud kompromissile oma südametunnistusega, see kutsub esile järjest uusi kompromisse.
Pimestatuna oma edu särast, kaotab ta vastutustunde nii iseenda kui ka endiste sõprade ja töökaaslaste vastu. Seda näitab kõige ilmekamalt suur koosolekustseen, üks kesksemaid filmis. Seal otsustatakse endise sõbra ja rindekaaslase Põdruse (Heino Mandri) saatus.
Ka endisest rindekaaslasest Roogasest (Uno Loit) tehakse rahvavaenlane. Lapeteus justkui ei märkagi kõike seda, mis tegelikult tema ümber toimub. Pajuviidik (Kaljo Kiisk) on see julge mees, kes talle tõe näkku paiskab.
Kromanovi debüüt
Pajuviidik on selles loos nagu ajastu südametunnistus. Ta on igas mõttes positiivne tegelane, aus, inimlik, huumorimeelne, sõbralik oma kaaslaste vastu. Töörügaja nagu Lapeteuski, ja see töö pole valguskartlik. Tal on ka vaieldamatult kergem, sest tema ei tööta ideoloogiarindel. Kaljo Kiisk on suure meisterlikkusega mänginud selle kuju suureks ja unustamatuks.
“Mis juhtus Andres Lapeteusega?” on Tallinnfilmi filmidest, mis tehtud nn kuldsetel kuuekümnendatel, kahtlemata üks kaalukamaid. Ühtlasi on see Grigori Kromanovi mängufilmidebüüt.
Arvustused olid põhiliselt kiitvad. Esile tõsteti Kromanovi kui režissööri ühtlaselt väljapeetud stiili ja filmi terviklikkust. Eraldi tõsteti esile huvitavat montaažilahendust.
Suurepärase rolli teeb selles filmis 01. aprilli sünnipäevalaps Ita Ever.
Palju õnne!
Ada Lundver: Pidin seal mängima jubedat elukat
Kui Ada Lundverile pakuti osa filmis “Mis juhtus Andres Lapeteusega?”, ütles ta algul ära. “Pidi mängima pealtnäha leebet ja kassilikku, aga sisult tõelist mõrda. Ka oli Grigori Kromanov minu jaoks raske isiksus. Ta muudkui seletas ja seletas iga stseeni.” ´
Näitlejatest pidas Lundver suureks eeskujuks Ita Everit. “Algajana ma end nende keskel tundsingi. Aga mingit alaväärsustunnet polnud.”
Veel meenub Lundverile, et Kromanov oli temast sisse võetud. “Mina aga sellistele asjadele ei reageeri. Ühegi partneriga mul intiimsuhteid pole olnud. Töö on töö ja muu on muu.”
Meespeaosalise Einar Koppeliga sai Lundver enda sõnul hästi läbi. Ainult üks suudlusstseen tekitas temas vastuseisu. “Ütlesin, et mina temaga suudlema ei hakka! Ometi suutis Kromanov mu kuidagi pehmeks rääkida.”
Kui film kinos Sõprus jooksma hakkas, hiilis Ada Lundver nii vaikselt kui võimalik viimasesse ritta istuma.
“Kuulsin pärast, kuidas üks naisvaataja teisele ütles: “Noh, mis tal viga seda oli mängida, lits nagu ta on.” Natuke solvav oli!”
Ilmar Palli
“Mis juhtus Andres Lapeteusega?”
- Film valmis 1965. aastal.
- Stsenarist Paul Kuusberg (1916–2003).
- Režissöör Grigori Kromanov (1926–1984).
- Operaator Mihhail Dorovatovski (1925–1995).
- Kunstnik Linda Vernik (1933–1990).
- Helilooja Eino Tamberg (1930–2010).
- Toimetaja Lembit Remmelgas (1921–1992).
- Eesti Raadio ja Televisiooni orkestrit juhatab Eri Klas (1939).
- Osades: Einari Koppel (1925–1978), Ita Ever (1931), Heino Mandri (1922–1990), Uno Loit (1925–1984), Kaljo Kiisk (1925–2007), Rein Aren (1927–1990), Ada Lundver (1942), Ants Eskola (1908–1989), Olev Eskola (1914–1990), Hardi Tiidus (1918–1999), Elmar Kivilo (1912–1986).
