Mis võiks olla erutavam eurovoliniku mõrvast?

 (7)
Mis võiks olla erutavam eurovoliniku mõrvast?
---

Olen nähtavasti üks viimaseid eestlasi, kes luges läbi Mihkel Raua menuki “Musta pori näkku”, ja üks esimesi, kes sai tänu toimetusele saadetud eksemplarile lugeda tema uut hitti “Sinine on sinu taevas”.

Ajaline distants kahe teose manustamise vahel jäi väga üürikeseks ning seetõttu ei saa ma midagi parata, et ilukirjanduslik “Sinine on…” näib mulle eelkõige omalaadse järjena autobiograafilisele “Mustale porile…”, selle mõttelise teise osana.

Vahendeid valimata

Jah, fiktsionaalse teose tõlgendamine selle autori tegeliku arvamusena on ränk patt. Ilukirjandusliku tegelaskuju ning luust ja lihast pärisautori samastamine annab tunnistust kriitiku harimatusest ja looduslapselikust naiivsusest.

Raud aga ahvatleb oma lugejat sellele põrguteele vahendeid valimata.

Esiteks on “Sinine on…” minategelane täiesti juhuslikult telesaate juht nagu autorgi, teiseks on romaani mitmed kujundid ja motiivid autobiograafiast juba tuttavad.

“Kui Eesti inimesed paarkümmend aastat hiljem 24. veebruari õhtuti televiisorit vaadates endamisi palvetasid, et Osama Bin Laden lennukiga keset Estonia kontserdisaali maanduks ja kogu selle täissöönud värdjakarja endaga Valhallasse kaasa võtaks, siis Singer Vingeri plaadikaanel poseerivat jõuku oleks vähemalt noorem elanikkond ilmselt taga leinanud,” kirjutab Raud “Musta pori näkku” 216. leheküljel (hei, mina ei tea küll kedagi, kes teaks kedagi peale Raua, kes millegi sellise nimel oleks palvetanud!).

“Sinine on sinu…” finaalis saabki sarnane katastroof teoks — tõsi küll, lennuk maandub Estonia asemel hoopis Vanemuisesse.

Raamatu tegevustik hargneb praeguses masu-Eestis, mida juhib fašistlik-mafiooslik rahvuskonservatiivne režiim, “tugevast salapolitseist ja ebaproportsionaalselt suurest kaitse-eelarvest huvitatud maniakid. Mehed ja naised, kes hommikuks tiblasid söövad”.

Teadlikult sisutühi ja valetav meedia (kaitsepolitsei maksab selle nimel Saagimile spetsiaalseid summasid) hoiab rahvast vaimupimeduses ning muu maailma suhtes isolatsioonis, täites inimeste meeled mõttetustega.

Sakslannast rindeajakirjanik korraldab koos mõne eestlasest aatekaaslasega rea terroriakte, et see jäle režiim hävitada. Ning — tsiteerides raamatu ühte lööklauset — sellega kõik alles algab… Kui see kõik pole just degenereeruva ajutalitusega minategelase luul.

Maalehe lugeja tähelepanu tasub juhtida siiski sellelegi, et juba “Mustast porist…” tuntud sümpaatia ja kaasaelamisega kujutab Raud maarahvast oma ilukirjanduslikus debüüdiski.

Maamehed Aivar ja Tambet korjavad maanteelt tüdrukuid, aheldavad nad oma sealauta ning vägistavad seal surnuks karistuseks tuksi keeratud põllumajanduse eest ning Voimixi eelistamise eest taluvõile! Tõepoolest, head lugemist.

On see ehk hoiatusromaan Eesti lämbumisest natsionalismi, karjerismi ning tarbijamentaliteedi võidukäigu tikk-kontsade all?

Stseen tasuta piletite lootuses ja Kanal 2 õhutusel Tallinki laevadele tormavast arutust rahvamassist, millega liituvad isegi tavaelus intelligentsed inimesed, näib groteskse ülepingutusena tõesti vaid niikaua, kuni meenuvad meie ostukeskuste traditsioonilised avamisrituaalid.

Kuid Raua kirg külvata süžee üle reaalsest elust pärinevate ja oma pärisnimede all esinevate tegelastega mõjub allegooriale laastavalt.

Eurovoliniku ja tema abikaasa mõrvamise ja röövimise (täpselt niisuguses järjekorras) stseenid kuuluvad raamatu õnnestunumate hulka vahest just seetõttu, et hoolimata eurovoliniku äärmisest sarnasusest Siim Kallasega ei nimetata kordagi tema nime.

Veidi liiga palju kipuvad raamatu tegelased ka dialoogivormis targutama ja oma tegevust tagantjärele lahti seletama, selle asemel et tõesti tegutseda.

Veidi liiga tihti (iga paari-kolme peatüki tagant) lülituvad mängu täiesti uued tegelased ja süžeeliinid.

Mitte nii hea

Pigem toimetaja kui autori kapsaaeda kuulub küsimus, kuidas minategelase jutustuse kaudu edasi antavates stseenides (näiteks vestlus auto pakiruumist välja roninud eurovoliniku ja ta naisega) saab jutustaja omada ülevaadet teiste tegelaste mõtte- ja tundemaailmast.

Kokkuvõtvalt. Mõõdutundetust ülistamisest ja suurest müügiedust tingitud kahtlused Mihkel Raua “Musta pori…” suhtes, mida siiani tundsin, osutusid põhjendamatuks — tegu on tõesti sügava ja raputava teosega.

Loe veel

Ilukirjanduse vallas on Raudade peres kirja pandud aga ka märksa kaasahaaravamaid raamatuid kui “Sinine on sinu
taevas”.

Näiteks kas või “Sipsik”.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare