Türgi provintsis Makedoonias olid pead tõstnud mässumeelsed sõltumatuse eest võitlejad, Serbia siseriiklik olukord kääris, rahvas ja sõjavägi olid oma valitseja vastu tõusnud. Ärevad ajad valitsesid ka Bulgaarias.

Poliitikahuvilise märkmed

Kõigest sellest kirjutas Vilde Teataja välispoliitika rubriigis. Teda huvitas väga välispoliitika ja ilmselt ei olnud ühtegi teist välispoliitikas nii pädevat eesti ajakirjanikku kui seda oli Vilde.

Tiheda päevatöö kõrvalt jõudis ta öösiti ka romaane kirjutada: 1902 valmis ülimenukaks osutunud “Mahtra sõda” ja 1903. aasta alguses “Kui Anija mehed Tallinnas käisid”.

Teataja, kelle palgal Vilde ajakirjanikuna 1901. aastast oli, sai sellest loomulikult tublit kasu. Ilmselt seetõttu oligi ajaleht lahkelt nõus kirjaniku Kagu-Euroopa teekonda rahastama. Eeldusel muidugi, et teekonnalt reisikirju saadetakse.

Märtsis annab Teataja oma lugejaile teada, et Vilde võtab ette teekonna Balkani poolsaarele ja Itaaliasse ning et tema reisikirjeldused hakkavad aprillikuus ka lehes ilmuma.

“Meie kaastööline sõidab muu seas ka Makedoonia mässulistest paikadest läbi ning saab Teataja lugejale jutustada, mis ta sealsest liikumisest näeb ja kuuleb,” kirjutas ajaleht.

Teekond Balkani suunas kulges esmalt mööda eelmistest reisidest tuttavat marsruuti: Tallinn–Riia–Berliin–Praha–Viin–Budapest. Kesk-Euroopa linnad olid kirjanikule kõik tuttavad, Berliinis oli ta 1890ndate alguses ka mitu aastat elanud.

Ent Tsaari-Venest tulnule oli elu Kesk-Euroopa pealinnades väga kallis. Iseäranis kallis oli majutus. Vilde teekonna odavaimad peatuspaigad olid Balkani maades ja Itaalias.

Teelt saadab ta Teatajale reporterstiilis telegramme, mis avaldatakse pealkirja all “Mööda maad ja merd” reisikirja järjejutuna.

Peatuspaikades kuulamas käidud poliitiliste kõnekoosolekute kohta saadab ta lisaks reisikirjale veel ka artikleid rubriiki “Poliitika päeva ringvaade”.

Põhjalikumad reisimuljed lubab aga lugejale naastes kirja panna, kuna reisil olles ei jää selleks lihtsalt piisavalt aega.

Nii tekibki olukord, kus Vilde reisikiri “Mööda maad ja merd” ilmub ka veel aasta pärast reisi lõppu.

Rongiga ja laevaga

Peamiselt liigub Vilde ühest paigast teise odavaima liiklusvahendi rongiga. Ent kus võimalik, kasutab laeva (nt mööda Doonau jõge).

Tallinnast teele asudes vahetab ta Vene rublad Prantsuse kullaks, sest seda saab kõikjal kohalikuks rahaks lihtsalt ümber vahetada. Reisi jooksul tuleb kokku kaheksa korda raha vahetada.

Peale pesu ja Teataja numbrite, mida Vildele peatuspaikadesse järele saadetakse, on tal reisikohvris enesekaitseks ka revolver. Õnneks ei pidanud ta, vaatamata kriisipiirkonnas liikumisele, revolvrit siiski kunagi kasutama.

Viinist saab ta küll Türgi viisa, ent lootus ajakirjanikuna Makedoonia mässupiirkonda pääseda jääb aina väiksemaks. Välisriikide kodanike julgeoleku eest ei võta keegi vastutust ja seega ei väljasta konsulaadid ka sissesõidulubasid. Vildele on see väga suur pettumus.

Reisikirjas kirjeldab ta eriti süngetes toonides just Serbias, ennekõike Belgradis nähtut. See oli esimene n-ö mitte euroopapärane linn, kus ta viibis, pealegi ääretult räpane ja vaene.

Kuna olukord riigis oli kriitiline ning iga võõrast käsitleti ohuna, pidi ka Vilde teel Türgi pealinna üle elama mitmeid ülekuulamisi, pagasi- ja passikontrolle.

Naljakal kombel tekitasid enim sekeldusi pagasist leitud eestikeelsed Teatajad. “Minu kohvritest leiti hirmsaid asju: neli Teataja numbrit, mille peale ametnikud tegid näo, nagu näeksid nad Serbia kuningatrooni kõikuvat. Kirglik lugemine ja uurimine algas. Mul tükkis naer vägisi peale, teades, et mõni tark punnik ennemini pühapäeva tunneb, kui Serbia tolliametnik eesti keelest jagu saab. Eks hakatigi pärima, et mis keel see olla,” kirjeldab Vilde oma reisikirjas.

Humoorikas seik lõpeb sellega, et Vilde kohalikele ametnikele pisut eesti keeles ette loeb ja üritab selgeks teha, et seal midagi tsensuurivastast olla ei saagi, kuna ajaleht on Venemaa tsensuuri alt juba korra läbi käinud.

Katkenud reisikiri

Kõige enam kartis Vilde oma kaasas olnud revolvri pärast, ent õnneks jäi tühja kinga sisse peidetud relv tolliametnikel avastamata. Küll aga konfiskeeriti teel Türki taas kord Teataja numbrid.

Tolleaegsesse pealinna Konstantinoopolisse jõudis Vilde 1903. aasta 28. aprillil. Läänest pärit inimesena annab ta reisikirjas hinnangu Türgi traditsioonilisele saunale, söökidele-jookidele, idamaiselt mustale ja kirevale tänavaelule.

Türgist viib Vilde tee Kreeka kaudu Itaaliasse, Napolisse ja Rooma. Just Rooma kirjelduste juures reisikiri “Mööda maad ja merd” mai lõpul 1904. aastal katkeb. Seda kahel põhjusel. Esiteks oli aasta pärast reisi üpris keeruline kirjeldusi värskena hoida ja teiseks suundus Vilde tööle ajalehe Uudised toimetusse.

Ainult Teatajas

Balkani ja Kagu-Euroopa reisiga seostub ka Vilde teine, vähetuntud reisikiri “Läbi tahma ja tolmu”. See on “Mööda maad ja merd” kõverpeeglisse asetatud variant, mis hakkas ilmuma paralleelselt esimesega Teataja naljaosas. Vilde naeris seal välispoliitiliste päevateemade üle, läbi lillede ka Eesti poliitiliste ebakõlade, ja mis peamine, ka iseenda üle.

1930ndate alguses “Kogutud teostesse” reisikirju valides ei pidanud ta “Mööda maad ja merd” reisikirja taasavaldamise vääriliseks ning tegi selle põhjal kärbitud variandi, mis on 1934. ja 1956. aastal avaldatud pealkirja all “Reisielamusi Kagu-Euroopast”.

Põnevaid seiklusi, reisi praktilist kulgu ja Euroopa päevakajalisi kommentaare täis originaalreisikirja ei ole seega kunagi peale Teataja joone all ilmumist täismahus avaldatud.



Eduard Vilde — „Kirjanik kohvriga“

- Mai lõpuni on avatud koguperenäitus „Kirjanik kohvriga“, mis räägib XX saj alguses enim reisikirju kirjutanud ning ise kokku 20 aastat välismaal elanud eesti kirjaniku Eduard Vilde reisidest ja reisikirjadest. 
- 16. aprillil toimub näituse raames Tallinna Ülikoolis eesti reisikirjanduse teemaline konverents „Kirjanik kohvriga“.