Mitte elulooraamat, vaid filmiraamat Kaljo Kiisast
Olgugi et Kaljo Kiiska pole enam mõnda aega meie hulgas, kuulub ta nende persoonide hulka, kelle puhul ei saa lahti tema kohaloleku tundest – need žestid, naeratus, soe olemus.
Nüüd on siis Kiisast ka raamat ilmunud. Elulooraamat, ent ometi mitte seesugune, milliseid viimastel aastatel on pahatihti ka enam-vähem suvaliste inimeste kohta välja antud kümneid ja kümneid.
Vaatamise raamat
Andres Laasiku tekstiga raamatut võib vabalt pidada ka fotoraamatuks. Pildirohkus on iseenesest hea mõte – eks see tänapäeva inimene üks suur pildivaataja ole. Vahel tundub isegi, et need trükimustad kribalad, mida tähtedeks kutsutakse ning mille abil sõnu ja lauseid saab moodustada, jäävad vähemasti keskmise inimese vaateväljast aina enam kõrvale. Seda enam, mida rohkem tekst kaasa mõtlema sunnib.
Andres Laasik laisale lugejale õnneks eriti vastu ei ole tulnud. Tema puhul pole tegu suvalise tekstivihtujaga, vaid tõsise ning asjaliku filmikriitikuga, kes Kiisa filmidesse oma teoses süveneb ehk rohkem, kui keegi seda varem on teinud. Ehk teisisõnu – Laasik on keskendunud ennekõike Kaljo Kiisale kui filmimehele.
Kaljo Kiisk kuulub nende Eesti väljapaistvate kunstimeistrite hulka, kel oli õnnetus n-ö luua ja lehvida nõukogude süsteemi ülimalt ahistavates tingimustes. Temast ja temaga toimunust lugedes meenuvad eelkõige säärased mehed nagu Gustav Ernesaks, Georg Ots...
Aga miks mitte ka Jaan Kross, terve hulk näitlejaid, plejaad enne sõda ilmale tulnud luuletajaid ja kirjanikke ning keda veel. Kel oli valida, kas vaikselt kirudes kõrvale jääda, nagu nii mõnigi oleks võib-olla soovinud, või oma leitud rada võimalikult kindlalt edasi käia. Just selliste inimeste meelekindlusele, tarkusele, aga miks mitte ka kavalusele võlgneme tänu eesti kultuuri püsimajäämise läbi raskete katsumusaastate.
Kaljo Kiisk ise hindas oma filmidest kõige kõrgemalt mõistagi “Hullumeelsust”. Veel aastaid hiljem hellitas ta lootust sellele juba vabamates oludes järge vändata.
Kahtlemata kuulus ja kuulub omal ajal keelatud “Hullumeelsus” Eesti mitte just teab kui kõrgetasemelise filmikunsti harvade tippude hulka.
Kummaline on raamatust teada saada, et üheks selle filmi usinamaks materdajaks, jala ette panijaks ning koguni pealekaebajaks oli Lennart Meri isiklikult. Oo seda inimeste mitmepalgelisust! Aga aeg olevat ju olnud nihuke....
Aga milline ta oli?
“Hullumeelsuse” hullumeelne lugu on raamatus leidnud tänuväärselt põhjalikku käsitlemist. Kunstnikku ahistati sedavõrd julmalt, et saadud ränk kogemus vigastas mõneks ajaks tema kui tundliku hingelaadiga looja vaimset selgroogu.
Kujutage maalikunstnikku, kes esitab seltskonnale oma pilti. Seal on aga igal mehel juba pintsel peos valmis pilti omatahtsi täiendama. Taolist alandust pidi nurisemata taluma enamik tolleaegseid filmiloojaid.
Raamatut lugedes tekib vägisi küsimus – milleni oleks Kiisk küündinud vabas maailmas? Ju oleks tal olnud võimalusi minema putkata. Ometi ta seda ei teinud. Miks?
Andres Laasiku teos on ikkagi vaid raamat Kaljo Kiisast kui filmiloojast ning ühtlasi tükk kogu Eesti filmiloost. Kiisk kui inimene jääb aga avastamata.
