Mooste rahvamuusikakool õpetab pillid mängeldes selgeks


Rahvamuusikakoolis õpitakse pillimäng selgeks selleks, et koos mängimisest rõõmu tunda.
Rahvamuusikakoolis õpitakse pillimäng selgeks selleks, et koos mängimisest rõõmu tunda.Foto: Anni Õnneleid

Poole tuhande elanikuga Moostesse kuue aasta eest loodud eramuusikakool võidab tavapärasest erineva muusikaõppega järjest rohkem südameid ning õpilaste arvult on paisunud isegi suuremaks kui kohalik põhikool.

Olgugi siin alevikus majesteetlik mõisakompleks, mille üks hoone on kohandatud külalistemajaks ja teises saab jalga lambavillast sokid. Käigu endises valitsejamajas kõiksugu kunstnikud resideerumas, esinegu renoveeritud karjalaudas muusikud ja hingitsegu ka toidupood. Eks sedasorti elu elata teisteski kaunites kohtades.

Maaelu võti on isetegemine. Ise me siin elame, ise tahame ja ise teeme. Igaüks annab oma väikese panuse ning lõpuks saame kokku vägeva asja.

Kuid enneolematu on sellisesse, siiski langeva rahvaarvuga ja omanimelise valla kaotanud maakohta rajada erakool. Kusjuures selline erakool, mis käib täiesti läbi tallamata rada ning on vaat et muusikakoolide seas mässajagi. Vältimatult tekivad küsimused, et kust tulevad õpilased ning kes katab kulud.

Mitu muusikakooli on Eestis, kes võtaksid vastu viiekümneaastase mehe ja teeksid temast viiuldaja? Üldiselt arvatakse, et isegi viisteist on alustamiseks liiga hilja.

Mida teha vana jäägriga, kes tahab enne jahti jahisarvega ehedat signaali puhuda? Isegi kui õpetajad pole seesugust pilli varem käes hoidnud, õpetatakse pill Mooste viinavabriku endises töölismajas selgeks.

Õpilased istusid viisakalt, kuna kooliaasta hakkas lõppema. Foto: Anni Õnneleid
Seotud lood:

“Ma hullult loodan, et asi liigub ka Eestis selles suunas, et inimesed hakkavad lõbu pärast pilli mängima,” ütleb Krista Sildoja loo autorile, kellel on kange tahtmine Moostet tavapäraste muusikakoolidega võrdlema hakata.

Kooli eestvedajad Krista ja Raivo Sildoja ei soovi muusikakoole vastandada, kuigi erinevusi jagub. Vahest just nimetatud lõbu laseb sellel maakoolil õitseda.

Kõrv on õpetaja

“Kooli rajamise ettepanek tuli vallavanemalt ning ta usaldas meid kõiges muus täielikult,” räägib Krista, kes nägi juba pärast esimest aastat, et Mooste pinnas on muusikaõppeks viljakas.

Endine kultuurilembene vallavanem Ülo Needo vedas küll iga-aastast folgifestivali, kuid mõni kübeke passiivsem vallavalitseja oleks maakohta omanäolise erakooli avamise mõtet ilmselt liiga ulmeliseks pidanud.

„Iga inimene võib laulda, olgu tal või kole hääl. Kui inimene saab hirmust üle, võib sealt vaat selliseid asju tulla,“ on Krista veendunud. Foto: Anni Õnneleid

Lisaks sellele, et Mooste rahvamuusikakool on ainus muusikakool, kus õpetatakse üksnes rahvapille, rajati siinne pilliõpe pärimusmuusika jaoks hoopis omasematele alustele. Sild-ojad lõid kooli, mille kasvandikud õpivad lood selgeks kõrva järgi, mõtlevad vabal ajal laule välja, ning mis kõige tähtsam – mängivad pilli enda ja teiste rõõmuks.

Küllap oligi aeg küps, et keegi võtaks ette ja hakkaks muusikat järgnevatele põlvedele edasi andma teisiti, kui seda Eestit võrguna katvates muusikakoolides aastakümneid tehtud on. Uus lähenemine on vaat et likvideerinud tavamuusikakoole tihtilugu kimbutava õpingute katkestamise ning huvi puudumise koduse kääksutamise ja törtsutamise vastu.

Röövlilooga esinema hakates polnud mõned õpilased laulu varem kuulnudki.

Lõõts peab olema!

Ligikaudu neljandik pilliõpilastest on täiskasvanud, kellest mõned vahetavad pille nagu põdrad sarvi. Rahvamuusikakoolis alates esimesest päevast õppinud Kadi ja Reet ütlevad, et nemad lõputunnistuse suunas ei rühi, vaid jäävad igavesteks õppuriteks. Siiani on nad näpud käima saanud karmoška, parmupilli, viiuli, torupilli ja ukulele peal ning võib arvata, et sügisel võetakse ette mõni uus pill.

Reet õppis lapsena muusikakoolis klaverit, kuid klassikalise muusika raamid muutsid pillimängu talle vastumeelseks. Seevastu Moostes on muusikategu tema sõnul ühtaegu lõbu ja teraapia, nagu pillimäng olema peabki.

“Kui siia ei oleks muusikakooli tehtud, poleks mina kindlasti pilli mängima hakanud,” ütleb kooli raudvaraks muutunud Kadi.

Muu hulgas on ta aastatega selgeks saanud hea simmani saladuse: “Viiul võib olla, aga lõõts peab olema!”

Õpilased Reet ja Kadi mängivad erinevates ansamblites sellist pilli, millist parasjagu vaja. Anni Õnneleid

Präänik, mitte piits

Loe veel

Need, kes pole otsustanud kooli vabaõppes lihtsalt mõnd pilli tinistada, õpivad haridusministeeriumis kinnitatud õppekava järgi, mille Krista välja töötas. Julguse ja kogemuse maakohas erakooli rajamiseks said Sildojad Islandilt, kus nad sarnases eraldatud maakoolis kuus aastat muusikat õpetasid.

Moostes omandavad õpilased seitsme aastaga muusika edasiõppimiseks vajalikud teadmised, nii nagu teistegi muusikakoolide kasvandikud. Samas on tee muusika saladuste juurde teistsugune. Siinse õppega kaasneb hulk omalaadseid eeliseid, näiteks külalismuusikute läbiviidud laagrid või võimalus sõita Udmurdimaa folgifestivalile.

Õpetaja Oti ning Roberti, Uku, Mihkli ja Reinholdi leivanumber on lugu "Suurde kraavi". Foto: Anni Õnneleid

“Muusikateooria õpitakse meil selgeks läbi pillimängu, mitte ei õpetata seda kui eraldiseisvat õppeainet,” selgitab pillimeistrist Raivo traditsioonidest innustust saanud muusikaõppe võlusid. “Diktaat käib nii, et meie mängime ette ja õpilased mängivad järele. Lisaks mõtlevad nad ise lugusid välja ning panevad need kirja.”

Rahvamuusikakoolis ei sunnita õpilasi esinema või pilli harjutama, vaid motiveeritakse neid nõnda, et lapsed tahavad seda ise teha. “Lastel pole püsivust niisama matemaatiliselt noote lugeda ja nii on huvi kiire kaduma. Kui annad talle vähehaaval oskused kätte, mängib ta lõpuks ise kuus tundi pilli, sest talle lihtsalt meeldib,” teab Raivo omast kogemusest.

Linnulend ümber Mooste mõisa ehk praeguse põhikooli, mille taga on muusikakool.

Mille jaoks on polka?

“Klassikalise muusikakooli eesmärk on kasvatada tippusid ja teised kas praagitakse välja või lähevad ise ära,” selgitab Raivo. Siin koolis pole kohustust eksameid kindlal ajal teha, need tehakse siis, kui õppur selleks valmis on.

“Üsna sagedasti lõpetatakse muusikakoolid vanemate sunnil ning pärast lõpetamist pilli rohkem kätte ei võeta,” ütleb mees. “Tipud tulevad nagunii välja. Meiegi ei luba lohakalt ja loiult pilli mängida. Kuid oluline on see, et rõõm säiliks.”

Pillimeister Raivo valmistab oma töökojas kandleid ja viiuleid. Foto: Anni Õnneleid

Rahvamuusikakoolis antakse oskus mängida enda, pere ja küla jaoks. Mooste kooli õpetajad propageerivadki seesugust elulist folkmuusikat ning eristavad seda laval mängitavast professionaalsest folgist. Rahvamuusikakooli õpilane saab üsna kiiresti aru, mille jaoks on välja mõeldud polkad või labajalad – selleks, et teiste inimestega tantsu lüüa.

Kaks kooli ühes vallas

Kui veel eelmisel aastal oldi väikese valla ainus muusikakool, siis haldusreformi järel peab kohalikuks ääremaaks muutunud rahvamuusikakool omavalitsuse toetuse pärast konkureerima ka Põlva muusikakooliga.

MTÜna tegutsev erakool saab vallalt tasuta kasutada Mooste mõisakompleksi üht maja, kuid erinevalt munitsipaalkooli täiest toetusest kannab vald rahvamuusikakoolis veidi üle poole vajaminevatest kuludest. Õppemaks on seni püsinud tavamuusikakoolidega sarnases suurusjärgus, kuna palju on tuge saadud projektidest.

Kuigi Mooste muusikakool eristub oma lähenemiselt paljuski tavapärastest muusikakoolidest, tunnustavad Sildojad ka pikaajaliste kogemustega muusikakoolide tööd.

Avarat saali kaunistavad Mulgi mustriga kardinad. Foto: Anni Õnneleid

“Klassikalist liini on vaja hoida, sest selleski valdkonnas on head tulemused. Lihtsalt tuleks juurde lasta ka teistsuguseid variante,” viitab Krista omavalitsuste võimalikule skeptilisusele. “Kui pere teeb otsuse, et tahab lapsest teha suure viiulikunstniku, siis saadame ta Põlva muusikakooli. Ideaalne variant ongi kaks erinevat kooli ühes vallas.”

Mereäärne Viimsi muusikakool kippus kõigi soovijate jaoks kitsaks jääma ja nii sai sinna kahe kohaliku entusiasti toel kolme aasta eest püsti pandud Mooste rahvamuusikakooli kitarri õpetav haru.

“Me oleme nagu suunanäitajad, et saab ka nii. Miks mitte avada osakond näiteks Saaremaal, kui seal leidub inimene, kes tahab õpetada,” ütleb Krista.

Uut sorti muusikakooli loojad on valmis nõu ja jõuga aitama kõiki muusikuid, kes soovivad pärimusliku pillimänguõppe käima tõmmata teisteski Eestimaa otsades või miks mitte ka mõnes linnas.

“Maaelu võti on isetegemine. Ise me siin elame, ise tahame ja ise teeme. Igaüks annab oma väikese panuse ning lõpuks saame kokku vägeva asja,” avaldab Krista väikesesse kohta rajatud erakooli edu saladuse.

Krista ja Raivo Sildoja Mooste rahvamuusikakooli ees. Foto: Anni Õnneleid

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare