Moostet peab oma silmaga kaemas käima
Just ehituseriala on tänavusele Maalehe "Aasta tera" laureaadile igati abiks ja toeks olnud, mõistmaks, kuidas vanal ajal ehitati ja miks just nii ehitati.
"Vanasti anti oskusi edasi põlvest põlve, aga vahepeal ei ole seda kahjuks mitukümmend aastat Eestis tehtud," rõhutab Ülo Needo, kes on lühikese ajaga suutnud Põlvamaa valla Mooste nime laia maailma viia.
1975. aastal Tallinna tehnikaülikooli ehitusinsenerina lõpetanud Needo on tegelikult Võrumaa mees, kes tahtis pärast ülikooli saada tööd võimalikult kodu lähedal. Päris Võrumaale kohta saada polnud, aga Põlva EPT vajas värsket verd ning seal möödusidki noore ehitusspetsialisti kolm esimest tööaastat.
Ilus koht, järvega pealegi
Moostesse viis noore mehe aga lihtsalt juhus. Nagu elus ikka juhtub. Põlva EPTs töötas sel ajal ka Mooste näidissovhoosi tulevane direktor Elmo Ainsoo. Vanema kolleegi soovitusel sai Needost sovhoosi direktori asetäitja ehituse alal.
"Ainsoo oli Mooste eluoluga väga hästi kursis. Tuli pool aastat hiljem ka ise Moostesse," meenutab Needo. Ja lisab, et ei ole oma otsust veel kordagi kahetsenud.
Põlvas oli tal vaid ühetoaline poissmehekorter, aga Moostes pakuti kohe korralikku elamist. Mida paremat võiski naisevõtu plaani pidav noor ehitusinsener tahta. Peale hea töökoha ja korteri võlus Mooste oma ilusa looduse ja kauni järvega elumajade kõrval.
Just looduse lähedus on ärgitanud teda ka teisi kauneid paiku uurima, küll jalgsi, jalgrattal või suuskadel. "Olen rohkem kui pool elu matkamisega tegelnud. Koos lastega oleme jalgratastel Eestimaa risti ja põiki läbi sõitnud. Jalgrattaga olen sõitnud ka Ameerika teedel."
Kõige rohkem on aga vallavanem ette võtnud suusamatku. Aastaid tagasi läbis ta edukalt peaaegu et inimvõimete piiril raja Taimõri poolsaarel. Seda võib ka kaheksaliikmelise grupi ellujäämiskursuseks pidada - 27 päeva liikusid nad mööda inimtühja poolsaart, saatjaks pidev ärevus, et kas ikka jõuab elusalt ja tervelt koju tagasi. "Nägime jääkaru jälgi, karuga õnneks kokku ei juhtunud. Aga oleks võinud kõike juhtuda," muigab Needo.
Mehe huumorimeelt jääb üle vaid kadestada: "Meie seltskond oli küll registreeritud, aga kui karu oleks meid nahka pistnud, küllap siis oleks kusagil dokumentides lihtsalt fikseeritud, et kaheksa inimest jäid kadunuks, jääkaru väljaheites leidus inimjäänuseid."
Üheks aastaks vallavanemaks
Seda aega, kui sovhoos oma eksistentsi lõpetas ja Moostes tuli hakata tähtsaid otsuseid vastu võtma, meenutab Needo mõtlikult, sest on ka mitte kõige paremaid otsuseid langetatud.
Kõigepealt selgitab ta, et otsus vallavanemaks hakata ei tulnud väga kergelt. Kohalikud valimised olid olnud oktoobris, aga Needo asus ametisse järgmise aasta alguses. Mõtles, et on vallavanem näiteks ühe aasta, aga tegelikult on selles ametis olnud juba kümme aastat.
Sovhoos likvideeriti ning enamik mõisahooneid oli heas usus müüdud soomlastele - arvati, et jõukad uued omanikud suhtuvad oma varasse austusega ning hakkavad lagunemakippuvaid hooneid õige pea taastama.
Mõne aja möödudes selgus, et müügiotsus oli vale. Kõik lagunes aina edasi. Loomulikult hakkas vallavanemal kahju, sest sovhoosi juhtkond oli vähemalt üritanud selle eest hea seista, et katused majadel tervelt peal püsiksid. Oli oht, et osa hooneid kukub mõne aja pärast lihtsalt kokku.
Ehitusega oli vaja Needol ka vallavanemana kogu aeg tegelda. Kui mõisa peahoonet restaureerima asuti, hakkas vallavanem ka ise selle ala vastu huvi tundma ning end täiendama. Koolimaja taastatigi jupiti, nii kuidas õnnestus raha hankida.
Needo tunnistab, et see aeg oli talle heaks kooliks. "Sain tuttavaks vanade kogenud restauraatoritega. Nägin, milline on suhtumine vana taastamisse. See kõik muutis ka mu enda suhtumist."
Ta lisab, et kahetseb, miks juba veerandsada aastat tagasi nii ei mõelnud. "Kahju, kui palju vanu taluhooneid on hukka saanud. Osa tühjaks jäänud hooneid on saanud siiski päästa."
Ja toob näiteks, kuidas ta mehed ühte vana aidahoonet selle eesmärgiga vaatama saatis, et ehitis palkhaaval mõisakeskusse vedada ja talvel korda teha.
"Kui mehed nägid, kuidas nurgapalgid ühes seinas olid täiesti mädanenud ja katus olematuks muutunud, oli nende reageering spontaanne ja jutt lühike: "Mis sest enam taastada, saed kätte ja küttepuudeks teha!"
Needo muidugi polnud nõus. Suutis mehed ümber veenda. Veetigi siis palgid kohale, tehti korda nii palju kui võimalik. "Kui suvel valmis saime, selgus, et nii mõnigi on hakanud asjadele teise pilguga vaatama ning otsustanud ka ise vanadest palkidest kas või suvise varjualuse valmis teha."
Nagu näiteks Veskiteatri ees olev vana kartsaruum. Need palgid veeti Moostesse Rasinalt. Kunagi oli see valla karts kahe väikese akna ja madala ukseavaga. "Kui vallakohus määras mõne patustaja kartsa, siis tuli seal vee ja leiva peal veeta vähemalt kolm ööpäeva," teab Needo rääkida.
Möödunud suvel aga mängis valla teatritrupp taastatud kartsaesisel "Kapsapead". Mängu läks ka kõrvalseisev, samuti korda tehtud palksaun.
Põhukoti hotell
Mis see veel on? Üks vahva koht Veskiteatris. Kui ei oleks Veskiteatrit, siis poleks võib-olla ka Põhukoti hotelli ega vallavanema algatatud raamatukogu põhukottide kõrval. Jutt käib Veskiteatri ülakorrusel asuvast katusealusest, kus saab mõnusalt põhukottidel lesida, ja kui tahtmist on, siis ka vanu raamatuid lugeda.
Raamatuid tassib Needo sinna ülakorrusele aina juurde. Rasked raamatupakid ei ole kusagilt raamatupoest ostetud, vaid vallarahva annetused. Kellel meist siis ei teki aeg-ajalt tahtmist oma kodust raamatutagavara revideerida.
2006. aasta kevadel mõisa endises puutöökojas avatud Mooste Linakoda oli tegelikult esimene pääsuke mõisa meistrite hoovi rajamisel.
Juba järgmisel aastal avati aga mõisa hobusetallis mõnus kontserdipaik, mis mahutab 400 inimest. Lava ilmestab elava tulega kamin. Needo nimetab seda jakuudi kaminaks ning jutustab loo, miks just selline kamin sai valitud. Tähtis on vallavanema sõnul see, kuidas küttekeha soojust ruumi kiirgab. "Just niimoodi, diagonaalis üle ruumi, on kõige parem."
Möödunud kuu lõpus tähistas Põlvamaa rahvamuusikatöötluse festival oma kümnendat sünnipäeva. Sellest kolm viimast aastat on festival toimunud Moostes. Seekordne festival kandis nimetust "Moisekatsi elohelü".
Traditsioon näeb ette, et vallavanem Ülo Needo täidab sel ajal mõisahärra rolli. Festivali avapäeval käis mõisahärra Mooste järvel kala püüdmas. Loomulikult sattus võrku kuldkala, kes palus end vette tagasi lasta. Vastutasuks lubas ta täita kolm mõisahärra soovi. Vallavanema suurim soov oli muidugi, et kuldkalake saadaks mõisa restaureerimise töödeks raha. Kaldale jõudes selguski, et EAS on eraldanud vallale 27 miljonit krooni toetust.
Folgikoda ja MoKs
"Projekt sai toetust EASi piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmist, mida rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond," selgitab Needo.
Ja lisab, et äsja toetatud projekti tulemusel restaureeritakse kolm mõisakompleksi kuuluvat ja muinsuskaitse all olevat hoonet - valitsejamaja koos tõllakuuriga, tööhobuste tall ja karjalaut ning võetakse need kasutusele turismiobjektina. Karjalauta kavandatakse folgikoda ehk pärimuskultuuri keskust.
Folgikojas on võimalik paremates tingimustes jätkata Põlva rahvamuusikatöötluse festivalil, kust on tuule tiibadesse saanud mitmed noored muusikud.
Pärast tööhobuste talli täielikku renoveerimist tulevad sinna restauraatorite töökojad, kus korraldatakse restauraatorite ja ka asjaarmastajate restaureerimise ning ehitamise aastaringset koolitust. Samuti saavad kojas eri materjalide töötlemist oma käega proovida kõik külastajad.
Restaureeritavas valitsejamajas tegutseb MTÜ Mooste külalisstuudio MoKs, mis kuulub Läänemere-äärsete külalisstuudiote võrgustikku ning korraldab üritusi paljude riikide loomeinimeste osalusel.
MoKs võimaldab kunstnikel peatuda Moostes mitu kuud ning stuudio avamisajast saadik on seda võimalust kasutanud peale Eesti kunstnike ka loomeinimesed Hispaaniast, Hongkongist, Makedooniast, Uus-Meremaalt, Ameerika Ühendriikidest. Praegu laevad seal oma loomingusalve kolm helikunstnikku Portugalist.
Mõisa vara ringiga kodus tagasi
Needo juhib tähelepanu uhkelt kikitavale silotornile, kust paistab sel kevadel Julia Wandeli videoinstallatsiooniks valmistatud "Sinine kuu".
1994. aastal soomlastele maha müüdud kuus mõisa majandamishoonet on vallavanema sõnul nüüdseks tagasi ostetud.
Ringmüüriga piiratud majanduskompleksi kuuluvad valitsejamaja, sõidutall-tõllakuur, karjalaut, sealaut, tööhobuste tall, vankrikuur, puutöökoda, sepikoda, väravaehitised ja baroksete sepistega kellatorn.
Kogu ettevõtmise mõte, mille nimel vallavanem pingutab, on kujundada kiviaiaga piiratud alale meistrite hoov.
"Valitsejamajja rajame lisaks stuudiole ka mõisa ajaloomuuseumi. Hoone ise on ka pärit palju varasemast ajast kui XX sajandi alguses valminud põhikompleks."
Needo põhjalikkus vanade hoonete taastamisel on kõigile teada. Kui mõisa juugendstiilis häärberile uut katust pandi, lähtus ta ikka sellest, kuidas vanasti katus tehtud oli.
Riia arhitekt August Reinberg laskis omal ajal katusekivid tuua Baieri Alpidest. Samaväärsed ümara nurgaga kiviplaadid leiti nüüd Prantsusmaalt, kuhu Ülo Needo oma ehitusmehe saatis. Katus läks maksma 3 miljonit krooni.
Aga peahoone hakkab silma veel oma arvukate ärklite, karniiside ning keerukate ja dekooririkaste detailidega. Enamik kõrvalhooneid on valmistatud maakivist ning kaunistatud tellistega. Vaatamist väärt on ka punaste kividega pärjatud müür ja kellatorn.
Erakordselt ilusat vaatepilti pakub aga otse järve kaldal endine viinavabrik, oodates kannatlikult oma järge uuele elule.
Elu läheb edasi
Mis siis saab, kui tuleb vallavanema amet maha panna?
Needo mõtleb hetke ning ütleb lühidalt: "Sellele pole veel tõsiselt mõelnud."
Hetke pärast lisab, et päris ilma tööta ta kindlasti ei jää. "Siiani on õnnestunud nii Euroopa fondidest kui ka mujalt raha hankida, et Moostesse ehitada uusi hooneid ja taastada vanu. Me pole nii rikkad, et ainult oma raha eest ehitada.
Õnneks ei ole valla laenukoormus väga suur, vaid pisut üle miljoni krooni. Seda aega aga, kui Euroopa fondidest midagi saab, jätkub ehk veel vaid 2013. aastani. Nii et - tuleb pingutada."
Investeeringuid Mooste mõisakompleksi
Mõisakompleksis on 21 arhitektuurimälestisena kaitse all olevat objekti, hoonet, rajatist, asulakoht.
- 2001-2004 restaureeriti häärber, kus tegutseb Mooste põhikool - 10 miljonit krooni (sh riiklike investeeringute programm 6 miljonit, muinsuskaitseamet 1 miljon, riiklik mõisakoolide programm 0,5 miljonit ja vallavalitsuse omaosalus 2,5 miljonit krooni).
- 2003-2004 restaureeriti linakoda, kuhu rajati õppeklass, turismiinfopunkt, Jõgeva sordiaretusinstituudi Mooste katsejaama kontor, teisele korrusele 10kohaline hostel-tüüpi majutusega külalistemaja, sepikoda - 3,7 miljonit krooni, millest toetus 3,2 miljonit ja vallavalitsuse omafinantseering 0,5 miljonit krooni.
- 2005-2007 restaureeriti tööhobuste tall, vankrikuur, paigaldati hoovi välisvalgustus, veevarustus ja kanalisatsioon, rekonstrueeriti kompleksi juurdepääsuteed ning paigaldati piirdemüüri väravad ja korrastati kellatorn - projekti maht 4 miljonit, millest toetusena 3 ja omaosalus 1 miljon krooni.
- 2005 restaureeriti ELi tõukefondi meetme 3.6 abil endine veski, kus aastal 2006 avati Veskiteater - 460 000 krooni.
- 2008 jätkuprojektina "Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetused" raames hoone soojustatud ja vahetatud katus - 525 000 krooni.
- 2009 jaanuaris esitatud taotlus endise saekaatri renoveerimiseks Põlvamaa teatri- ja kultuuritöötajate muuseumiks - 1,025 miljonit krooni.
- 2007-2009 valitsejamaja restaureerimine hasartmängumaksust regionaalsete investeeringute andmise programmist - 571 960 krooni (toetus 471 960 krooni, kultuuriministeeriumi kaasfinantseerimine 100 000 krooni.
- 2009 ühine taotlus valitsejamaja restaureerimiseks, endise karjalauda ehitamiseks folgikojaks ja tööhobuste talli ümberehitamiseks restauraatorite töökodadeks - 32 676 286, sellest toetus 27 774 843, valla omaosalus 4 901 443 ja kultuuriministeeriumi kaasfinantseering 500 000 krooni. Valitsejamaja tööde osa sellest umbes 6,606 miljonit krooni.
- 2009 esitatud eeltaotlus KOIT-kavasse hoone täielikuks restaureerimiseks - 7,57 miljonit krooni, millest toetus 6,44 miljonit. Otsust pole veel.
- 2006 kuni k.a on järve ääres asuvasse endise viinavabriku hoone restaureerimisse erainvestor Andres Sipsaka paigutanud 10 miljonit krooni.
