Muinasajast tänapäeva: eestlase tuim ja tulutu võitlus orjapõlvega
1110
Eestlane on vaba mees. Ta elab muinaskülas ning harib adramaa suurust põldu, mida võib põhimõtteliselt enda omaks pidada. Nii on see olnud juba mitu põlve. Lisaks võib ta kasutada küla ühisomandis olevaid karja- ja metsamaid.
Jah, eestlane on tõesti vaba mees. Ta peab põldu ja naist ega ütle ära vahvast sõjakäigust, mida naaberkülas elav kihelkonnavanem Vootele koos teiste vanematega aeg-ajalt korraldab.
Sõjakäigud naabermaakondadesse või lausa mere taha on tulusad ettevõtmised, need panevad mehed tõeliselt proovile ning eraldavad terad sõkaldest.
Sügaval südame põhjas tunnistab eestlane endale, et sõjakäigud, kui nendega just su enda kodu kallale ei tulda, on lihtsalt pöörane fun.
Aga eestlane usub, et tema kihelkond on väljaspool ohtu. Vägev linnus Vootele külas, mille ehitamiseks juba eestlase isa talgutel käis ning mida eestlane ise regulaarselt teopäevadel kohendama peab, tagab kihelkonnale ju piisava heidutusvõime mis tahes vaenlase silmis — nii mõtleb eestlane.
Ja isegi kui mõni nurjatu vaenuvägi peaks kurja eksituse tõttu tõesti just Vootele linnuse otsa komistama, siis selleks ometi ongi ju makstud Vootele majapidamisele üsna suuri makse nii sõjasaagilt kui põlluandidelt, et Vootele võtaks mõned pütid hõbedat ning vaenlase lepitaks… Eestlane teab, et kui Vootele peaks neis asjus vääratama või kui tal oma mõistus lihtsalt otsa saab, siis tulevad külad kokku nõupidamisele ja panevad Vootelele aru jälle pähe tagasi.
Tulevad muidugi ainult vabad mehed nagu eestlane ise, mitte orjad. Need töötavad nõupidamise ajal edasi Vootele ja Tõelembi ja Lembitu ja Meeme ja Manivaldi lautades ning põllupeenardel. Oma isikliku orja jätab eestlane nõupidamisele minnes samuti koju, las kõpitseb rehe all midagi kasulikku teha.
Selle orja tõi eestlane endale mälestuseks välismaalt, lapsed lausa kiljusid vaimustusest, kui toreda lakaga võõrast meest esimest korda nägid.
Aga näiteks Vootele orjad ei ole pärit välismaalt, nad kõnelevad päris ehtsat maakeelt ning eestlase isa mäletamist mööda olid nende orjade vanaisad veel vabad mehed siitsamast külast. Aga näe, ei osanud elada. Nüüd on nende elu Vootele kätes. Eks iga mees ole oma õnne sepp.
1310
Eestlane on vaba mees. Ja ta on ka elus mees, see on praegu isegi tähtsam. Tema sugu ei saanud surma suures tapluses, mil ristirüütlite vägi maale tuli.
Ega see nüüd nii hirmus suur taplus ei olnudki, mõtleb eestlane vanematelt meestelt kuuldud juttude põhjal.
Esiotsa ei saadud ju arugi, et teoksil on midagi mastaapsemat kui tavapärane madistamine ja igasuvine väärtuste ümberjagamine. Ent siis selgus, et Vootele linnuse heidutusvõime jäi paraku alla piirajate õudsete masinate heitevõimele. Vootele ise löödi ka maha. Ei osanud temagi elada! Metsataguse Meeme tegi küll lepingu ning valitseb rõõmsalt edasi.
Naljatilgad on need ristirüütlid ülepea, muigab eestlane. Tulid siia suure sõja ja käraga (ainuüksi ühe rüütli varustus maksab ju pöörase varanduse!), said meist lõpuks läbi häda jagugi — aga ei taha meilt muud kui ainult jah-sõna oma uuele usule!
Noh, selle nad igatahes said. Suust võib kõike välja ajada, mõtleb eestlane.
Kõik tekstid on alati fiktsionaalsed, nende seos tegelikkusega on vaid kujuteldav. Tegelikkus aga…
Ristteed on tegelikkus, neljapäevaööd on tegelikkus, täiskuu on tegelikkus! Tõsi, kiriku ehitamise sunduse panid nad meile samuti kaela peale, aga ega see veel tükki küljest võta. Üht korralikku suurt kivimaja lähebki linnuse mahapõletamise järel hädasti tarvis…
1610
Eestlane ei ole vaba mees, eestlane on pärisori. See neetud mõis! See on nagu ahjualune, vannub eestlane. Krapsti kohal ning viib alati minema oma osa kõigest, mis sa põllu pealt või laudast või rehetoast saad.
Nimetavad seda kümnise lõikamiseks, aga tegelikult ole õnnelik, kui piirdutakse ainult neljandiku saagi äratassimisega. Ja siis jätkub härradel veel jultumust targutada ja pilgata, seletada, et kümnis kui proportsionaalne meede on maksupoliitiliselt ikka edumeelsem hinnusest ehk kindlaksmääratud maksust! Et kümnis jätab reeded maksuvabaks!
Ptüi, sülgab eestlane südamevihas. Maksuvaba võib see reede ju olla, aga teoline koos hobusega tuleb mõisapõllule saata ju ikka viiel päeval nädalas. Mõnel pool kuuelgi. Leidub isegi mõisaid, kus tuleb välja käia topeltrakend!
Ja kui härral iganes piss pähe lööb, peab eestlane abiteole veel rahvast juurdegi kupatama, vaat et veel endagi vanad kondid mõisapõllule lohistama. Ainult selle haisva sokuliha eest, mida abiteolistele pakutakse — sellele mõeldes sülitab eestlane eriti kõlavalt.
Koera elu elab eestlane, sest koer ta ju ongi, samamoodi härraste müüa, vahetada ja pärandada. Eestlane ei tohi oma viletsat maatükki maha jätta ega mujale minna, tema järeltulevad põlvedki on selle külge laulatatud.
Noh, paljugi mis… Minu viiskudel on virts, mul on iseloomu vähe, kuid surun mütsi pähe, jah, surun mütsi pähe.
1820
Eestlane on vaba mees?
Nagu oleks, keisrihärra ise pani sellekohasele ukaasile käe alla…
Aga selsamal päeval, kui vabadus välja kuulutati, manitses papp kantslist: “Teie ei saa küll mitte päris nii vabadeks inimesteks kui need, keda te linnades ja siin-seal maal näinud olete ja kes oma passidega võivad minna nii kaugele kui tahavad, ja võivad käsile võtta iga õige ameti või käsitöö, mis neile meeldib. See ei käi mitte teie kohta, sest kes hakkaks siis põldu harima, ja kui põlluharimine otsa saab, kust võetaks siis see leib, mis inimesi toidab?”
Jah, kui keisrihärra vaid teaks, kuidas tema priiusekuulutust siinmail kantslis ja mõisas väänatakse! Sest kas siis saab olla ühekorraga vaba mees ning teo-ori?
Aga just säärast nalja praegu eestlasega tehakse. Eestlane varub teiba ja läheb mõisa. Vootele tuleb ka. Iga mees on oma õnne sepp…
1880
Eestlane on eestlane!
Lõpuks ometi on ta sellest teadlikuks saanud, sest just nõnda oli lehes kirjas.
Jah, aga uudiseid on veelgi: eestlane saadab lapsi üha kõrgematesse koolidesse ja käib laulupidudel, ta valib vallavolikogu ning juba päris tükk aega pole ta enam pärisori. Ega isegi enam teo-ori.
Eestlane on nüüd hoopis laenuori.
Tema isa võttis talu päriseks ostmiseks aadli krediitkassalt 50 aastaks laenu ning just seda võlga, rasket nagu reheahju, eestlane praegu tagasi maksabki. Kõhu ja uute põllutööriistade soetamise arvelt. Sest muidu läheb talu haamri alla — just nagu juhtus Vootele taluga.
Nali küll! Priius sada kraadi, aga kui sa selle priiuse eest hingehinda ei maksa, siis tuleb mulk ja võtab sul kodu käest kiiremini kui mõisnik seda omal ajal tegigi.
Mõisnikku sai vähemalt paluda, mõisnik võis halastada. Pank ei halasta.
1919
Eestlane maksab oma vabaduse eest verega, sest millegi muuga tal maksta ei ole.
“Meie pataljon jäeb iga päevaga väiksemaks,” kirjutab eestlane rindelt koju.
“Ühed saavad lahingutes reast välja löödud, teised jäevad haigeks ja kolmandad (peaasjalikult suuremad pursuid) saavad teenistusest vabastatud.
Varsti ei ole meil siin enam ühtegi suuremat kodanlast või pursuid — kõik on lihtsad ametnikud ja teenijad, kes vahel omast soldatipalgast kodus olejatelegi raha peavad saatma.”
1950
Eestlane on end Siberis sisse seadnud. Kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt vaimselt — igal ööl võib tulla tema kord. Talu, mille laen sai makstud mõni aasta pärast Vabadussõjast tulekut, on niikuinii juba kolhoosi antud. Võib-olla jätavad hinge sisse? Vootele valiti kolhoosiesimeheks, ikka parem kui mõni päris võõras nägu.
2010
Eestlane on kõhuori, auto-ori, parteide ori, tarbimisori, seksiori, viinaori, meediaori, süstlaori, tööori, harjumuse ori. Ning muidugi on ta ka võlaori.
Kui mitmendat korda eestlane oma kodu praegu päriseks ostabki? Vootele võib-olla oskaks selle kokku arvutada, aga tema läks Austraaliasse tööle.
