Mujal tehti ammu paremaid filme kui doktor Rabapardi kabinetis
Herbert Rappaport oli 51aastane, kui Eestis juba neljandat (ja õnneks viimast) mängufilmi lavastas.
Andeka filmitegija jaoks on see parim ja loomejõulisim iga. Aga kui Rappapordi uut filmi “Vihmas ja päikeses” vaadata, tundub, et lavastaja on rauk.
Kasutamata jäetud võimalused
Egon Ranneti stsenaarium ilmus 1959. aasta Loomingu juulinumbris. Seega kui “Vihmas ja päikeses” 1960. aasta märtsis linastus, oli filmi vaatajatel ja eriti kriitikutel ekraanil nähtava jaoks võrdlusvõimalus võtta.
Nii et kui filmiajaloolane Veste Paas, kes sellal töötas veel kinostuudios, küsib oma lehearvustuses “Kas korrektiivid on põhjendatud?”, siis peab ta silmas seda, et Rappaport on Ranneti suurepäraseid dramaturgilisi kokkupõrkeid ja pöördeid võimaldava stsenaariumi just nagu üle silunud, jättes kõik võimalused kasutamata.
Režissöör on lähenenud materjalile “lõdva randmega”, nagu tänapäeval öeldakse.
Filmilavastaja Peeter Simm ütles nädalapäevad tagasi pärast selle filmi vaatamist, et peategelane Jaak Riit (Jaan Sauli debüüt) on ekraanil nagu zombie, tema motiividest ja tegevusest pole võimalik aru saada.
Simmiga tuleb nõustuda. Tõepoolest on lavastaja noore mehe arenguloost, muutumistest läbi konfliktide (omal ajal nimetati seda muutumist “ümberkasvamiseks”) välja võtnud midagi, mis meenutab pigem 40 aastat varem lavastatud “Doktor Caligari kabinetti”.
Rabapart (nii väänasid Rappapordi nime filmigrupi liikmed) on talle kasutada antud materjalist oma kabinetis ehk võtteplatsil välja voolinud kunstlikkuse, mitte kunsti.
Tundub, et mees, kes oli läinud nõukogude filmiajalukku oma fašismivastase debüütfilmiga “Professor Mamlock” (1938) ja käinud seejärel läbi stalinistliku kinematograafiasüsteemi vasktorudest ning tulnud sealt eluga välja.
Rappaport suutis küll Eesti NSV mängufilmitootmise nurgakivid paika tõsta, kombineerida kõiki neid ümberkasvamise lugusid (mis need “Elu tsitadellis”, “Valgus Koordis” ja “Andruse õnn” siis muud olidki?), kuid ikkagi kaotada lõpuks loomisvõime.
Ja samas, noorte tööliste kaasaegset (1959. aastal toimuvat) lugu lavastades oli Rappapordile kätte antud parim, mis sellal Eestis võtta oli. Panso kooli kogu esimese lennu teine kursus.
Kasutada olid kõige paremad jõud
See seltskond väärib tänagi vaatamist, ehkki rollide sooritamisel neile abiks oldud ei ole.
Huvitav, miks ei lastud lavastajatoolile mõnd noort Eestis sündinud lavastajat? Filmi eesti noortest oleksid nad kindlasti paremini osanud teha. Küllap jooksis otsustajate vahelt läbi ideoloogiline rindejoon.
Filmis peaosa teinud Jaan Saul lahkus juba mõne aasta pärast (1966), saamata realiseerida oma suurt tulevikku filminäitlejana ja lavastajana (stsenaariume ta juba kirjutas).
Saul jättis endast maha päeviku, milles on juttu ka “Vihmas ja päikeses” võtteplatsil toimunust. See päevik on põnev filmiajalooline dokument.
Venemaal tehti ammu juba paremaid filme
Näiteks kirjutab Jaan Saul 17. juulil 1959 oma päevikus muu hulgas ka nii: “Töö Rabapardiga on raske. Mees on närviline, lakeerija, kartlik, sageli ebaloogiline. Proovid, mida on rohkesti, on enamuses mõttetud. Ta oskab nii mõndagi huvitavat, kuid see on kõik 20.–30. aastate huvitavus. Puudub uus, julgelt lahendatud mõte. Ta pole lahenduse poolest stsenaariumiga ühel tasemel. Seda toonitab ka Rannet ja on sellepärast Rabapardiga kuri.”
Lõpetuseks mõned näited muust maailmast. Tunnustatud Francois Truffaut “400 vempu” oli juba linastunud, kinno jõudmas oli Jean-Luc Godard’i “Viimsel hingetõmbel”, prantsuse “uus laine” oli valla pääsenud.
Ka Venemaal tehti juba mitu aastat hoopis teistsugust filmi kui Eesti NSVs, doktor Rabapardi kabinetis.
Egon Rannet kirjutas noorele Lembit Antonile fimirolli
Lembit Antoni sattumine filmi “Vihmas ja päikeses” on seotud omapärase seigaga.
“Hakkasin just Kuku klubist ära minema, kui vastu tuli Egon Rannet ja virutas mulle vastu lõugu,“ meenutab Lembit Anton poole sajandi tagust lugu.
Varem poksiga tegelnud Antonile oli see esimene kohtumine Rannetiga, nii et paratamatult tekkis küsimus: mille eest see lõuahaak?
“Rannet ütles selle peale, et neid lõugu võib taguda küll. Need on head lõuad!“ mäletab Anton. Seejärel oli Rannet küsinud, kas Anton värsket Loomingut on lugenud. Anton ei olnud lugenud. “Osta Looming, seal on minu stsenaarium, kirjutasin sulle osa,” teatas Rannet. “Loe läbi ja helista, missugust osa tahad — saad endale.”
Lembit Anton jooksis kohe Loomingut ostma. Ja näe, oligi seal stsenaarium “Vihmas ja päikeses”.
“Lugesin läbi ja mõtlesin, keda võiksin mängida. Mulle meeldis Narva jõe kalur Artur. Helistasin õhtul Rannetile ja tegin oma soovi teatavaks. “No kurat,” vastas Rannet, “ma just ise mõtlesin sedasama.“
Kui aga Herbert Rappaport tuli filmi lavastama ja proovivõtted läbi said, selgus, et Antonit ja Jaanus Orgulast osatäitjate nimekirjas pole. Nende asemel oli kaks Venemaalt toodud meest.
“Eks siis kaebasime Rannetile, et meid pole ju nimekirjaski. “Kurat,” vihastas Rannet, “ma nõuan, mina olen autor! Meie poisid peavad minu filmis mängima!” Eks ta oli tol ajal kõva tegija, vana KGB mees ju. Ja muudetigi asi endiseks tagasi.”
Lembit Anton kehastas filmis armunud noort meest, kes teenib kalapüügiga kõvasti raha, ostab oma pruudile (Larissa Lužina) kasukaid ja muid kalleid kingitusi.
Siis aga ilmub teine mees (Jaan Saul) ning lööb Arturilt pruudi üle.
“Eh, see film oli täitsa huvitavalt tehtud,” ütleb Lembit Anton. “Larissa Lužina, kes mu pruuti mängis, oli sel ajal Vene teatri näitleja. Minu meelest pani just see film aluse tema tulevasele kuulsusele ja eduteele.“ Filmi “Vihmas ja päikeses” võtted toimusid Narvas, mil käis Narva elektrijaama ülesehitamine.
Anton lisab, et nägi viimati seda filmi nädalapäevad tagasi kinomajas. “Olime kohal koos Jaanus Orgulasega, oleme osatäitjatest kahekesi veel elus.”
ILMAR PALLI
TAGASI EKRAANIL
“Vihmas ja päikeses” (1960)
- Režissöör Herbert Rappoport (1908–1983)
- Stsenarist Egon Rannet (1911–1983)
- Kunstnik Rein Raamat (1931)
- Operaator Ilja Fogelman
- Osades: Jaan Saul (1936–1966), Eva Murniece (1940),
Larissa Lužina (1939), Jaanus Orgulas (1927), Rein Olmaru
(1939–1993), Nikolai Slitšenko, Maila Rästas (1937–2008), Lembit Anton (1922) jt
