Must reede soosis kütte

On reede ja 13. kuu­päev. Põlvamaa Orava valla Hanikase külakeskuse õuele on kogunenud mitukümmend jahipüssidega meest. Ees ootab põrsajaht. Meeste seas on ka üks naine. Mitte küll jahijumalanna Diana. Hoopis Hegne.

Aga seevastu on Hegne jumalannaks kõigile Eesti jahimeestele. On ju Hegne Lump Eesti Jahi­meeste Seltsi (EJS) tegevjuht, kes korraldab meie küttide elu ja tegemisi.

Hegne on ka ise kütt. Ega muidu mehed teda endi sekka võtakski. Peab ju asja jagama. Teadma, mida jaht endast kujutab. Ta oli viiene plikatirts, kui onuga Kolga-Jaanis esimest korda jahil kaasas käis. Sellest piisas pisiku saamiseks.

Kuidas reede ja 13 jahiga kokku sobivad?

"Kas see peab siis midagi tavalisest erinevat tähendama?" teeb Hegne suured silmad.

Kirjatsura, kes elus esimest korda jahti nii lähedalt nägema hakkab, ei jää aga vastusega rahule. Raiub oma. Huvitav, kas siis jahimehed polegi eba­usklikud?

Eks igal maal ole omad jahikombed, teatud märgid, mida jahimehed silmas peavad, arutleb Hegne. Mõnel pool näiteks ei peeta heaks endeks kaasa võtta paarisarv padruneid. Teisal jällegi on igaühel talisman taskus.

Milline talisman on Hegnel taskus?

"Talismani ei ole, aga padruneid peab alati olema paaritu arv."

Miks?

"Ei oskagi öelda, millest see tulnud on."

Turvavestid selga

Siinkohal jääb jutt katki. Jahi­sarveheli saatel võtavad kütid rivvi, et jahipäeva alustada. Nende ette astub jahimeeste seltsi president Margus Puust.

"Sellest peaks kujunema vah­va traditsioon, et erametsa­omanikud ja jahimehed, kes
tihti on mõlemad ka ühes isikus, aastas vähemalt korra kokku saaksid, et isekeskis omi muresid ja asju rääkida," lausub ta.

Puusti hinnangul on jahinduseski tulemas raskemad ajad, paljude projektide osas jääb rahastamine loodetust kuni poole võrra väiksemaks.

"Aga meil tuleb kindlasti tore jahipäev, õhtul võime saaki lugeda ja jahikuninga välja kuulutada," pöörab Puust jutu positiiv­seks tagasi ning kuulutab jahi alanuks.

Kell on 10.55. Taas jahisarvehelid.

Jahi juhataja Esper Ilm Orava jahtkonna esimehena annab küttidele esimese aju eel viimaseid juhtnööre. Soovitab meestel kohe vestid selga panna, metsas kütiliinile asudes polevat selleks enam aega. Metsa­ala, kus kari sees, on väike ja see võib juba autode saabudes sealt püüda putku panna.

Tükk maad sõitu, kuni teeviit näitab Kõverjärve talu suunas. Sealt veel verst-paar lumiseid teid ning kohal olemegi. Autouksed vaikselt kinni ning jahimehed kiirustavad kütiliinile kohta sisse võtma. Maaleht jääb Kaiu jahindusklubi mehe Mait Värgi selja taha pingsalt jälgima, mis too teeb.

Värk ja pauk

Metsas on täielik vaikus. Korraga on kuulda kusagilt kaugelt jahipasunat. See annab teada, et aju on alanud. Kell on 11.40.

"Jahtidel, kus on rohkem külalisi ja pidupäevadel puhutakse meil ka pasunat, aga enamasti ajame ilma läbi," sosistab Mait Värk, kes veedab oktoobrist märtsini enamasti kõik nädalavahetused jahil.

Aga nüüd tuleb ka sosistamine lõpetada. Värk keskendub sellele, milleks ta metsa tuli. Jahile.

11.44 lõhestab vaikust pauk. Järgneb hetk vaikust. Kui üht­äkki on kuulda sea karjumist. Värk otsib silmadega kauguses kuuskede vahelt karjujat. Kuni märkab ja lajatab uue paugu.

Kell on 11.47. Siga on piinadest prii.

Sellega pole aju veel läbi. Peatselt kostub eemalt veel üks lask. Nagu hiljem selgub, on too põrsas püssikuulist kiirem olnud. Taas kõlab kaugusest jahisarve hüüd. Seekord annab teada aju lõppemisest. Aga nüüdis­aja kombe kohaselt antakse sellest igaühele ka läbi raadiotelefoni teada.

Nüüd võivad mehed kütilii­nilt ära tulla. Kes otsima, kes uudis­tama saaki. Kui õnneks on läinud. Värk leiab kuuse alt oma lastud kultpõrsa. Tartu jahindusklubi direktor Jaak Volmer pakub abi põrsa metsateele tirimiseks. Volmer ei tea veel, et tunni aja pärast on tema see mees, kel järgmisena õnnestub põrsas lasta.

Kütid kogunevad põrsa ümber. Vana tava järgi asetatakse põrsale murtud kuuseoksake. Kuna tegu isasega, on oksa murtud ots saba poole. Ka kütt saab oma oksakese. Selle asetab Värgi mütsile Hegne Lump, jahimeeste seltsi tegevjuht.

12.20 kõlab jahisarvepuhujatelt "Au kütile!", kohe seejärel "Au metsseale!". On ju mõlemad au ära teeninud.

Pasun annab jahile jumet

"Jahisarve puhumine kuulub kultuurse jahipidamise juurde," räägib üks neljast puhujast, Tõnu Vaask Võrumaalt. "Ilma pasunateta jahilkäimine pole ikka õige, pasun annab jumet asjale."

Vaaski kõrval on pillimeesteks Kalev Laanesaar, Margus Fuchs ja Anti Levandi. Kõik peale Kalevi ka ise jahimehed. Seekord neil püsse kaasas pole. Kõvu laskureid on niigi hulga juba kohal, põhjendab Tõnu.

Lõunasupi ajal, mil kaks aju seljataga ja üks ees, jääb küttidel mahti ka omi asju arutada. Erametsaliidu tegevjuht Ants Varblane ütleb, et oma suhetes jahimeeste seltsiga on nad keskendunud ühisosale. Nii vähenevad ka eriarvamused.

"Kui suheldakse rohkem oma­vahel, nagu täna, muutuvad ka arusaamatused väiksemaks," arvab Hegne Lump, EJSi tegev­juht. "Mets ja ulukid on alati kok­ku käinud. Samamoodi peavad kokku käima ka metsa­omanik ja jahimees. Metsa kasvatades ja jahti pidades tuleb
lihtsalt arvestada teineteisega."

Ühe probleemina nimetab Varblane, et mõnel pool teeb ulukite arvukus metsakasvatusele häda. Aga ka sel juhul on õige lahendada see kohalike metsaomanike ja jahimeeste koostöös. "Tegelikult on enamikus piirkondades maaomanike ja küttide suhted head, võimenduvad vaid üksikud, kus see nii pole."

Lump toob lihtsa näite koostööst. Jahimehed panevad siia-sinna söödamaju või soolakuid üles. Kui metsameestel on aga mõnda paika viie-kuue aasta pärast kava uut metsa istutada, ei ole mõttekas lähikonda soolakut rajada. Et loomad ei harjuks sinna käima. Selleks peabki omavahel info liikuma.

EJSi presidendi Margus Puusti arvates on ühisele infobaasile tuginedes erimeelsusi tegelikkuses üsna lihtne lahendada, veel parem ennetada.

Kas või seepärast, et suures osas jahimeeste ja erametsa­omanike huvid kattuvad. Pealegi on suur osa erametsaliidu liikmeist jahimeeste seltsis, mõnes piirkonnas isegi üle poole.

Oma mure on aga Orava jaht­konna esimehel Esper Ilmal.

"Umbes 2200 ha meie jaht­konna liikmete eramaid on RMK ehk riigi jahipiirkonna käes, nii ei saa me oma maadel, oma metsades vabalt jahti pidada," selgitab ta.

Margus Puustil on Orava ja teistegi piirkondade jahimeestele, kus mure sarnane, edasi öelda hea uudis. Kui praegu on RMK jahimajandite kasutada umbes 9% Eesti jahimaadest, sealhulgas ligi 200 000 ha eramaid, siis tänavu on riigil plaanis neist ligi 150 000 ha tõsta riigi jahipiirkonnast välja. Need lähevad ühe tükina pakkumisele ja tekivad uued jahipiir­konnad, uued kasutusloa omajad. Kuidas see täpselt kujuneb, seda pole riik veel aga välja öelnud.

"Usun, et uue jahipiirkonna tekkimisel eelistatakse neid, kes kaasavad võimalikult palju kohalikke maaomanikest jahimehi," loodab president.

Jaht kui rituaal

Kolmas aju lõunasupi järel kolmele lastud põrsale enam lisa ei too. Lõpurivistuski on omaette rituaal. Põlevad puupakud, nende vahel kolm lastud põrsast.

"Metsaisa ja -ema on meile täna olnud armulikud ja saak on välja pandud," sõnab EJSi tegev­juhi asetäitja Andres Lillemäe.

Jahipasunate signaal annab teada, et jahipäev on lõppenud. Õhtuses söögi- ja jutulauas Käb­liku talus valivad kütid endi seast jahikuningaks suurima kultpõrsa lasknud Mait Värgi.

Jaht toimus 13. veebruaril.