Laiapea teisi filme näinuna võin väita, et siiani on see tal väga hästi õnnestunud ning tema erilised kangelased on suutnud kohati liigagi sügavale vaataja hinge pugeda. Näiteks kurt tüdruk Ragne püsis mul nii tugevalt ligi, et uurisin suisa me ühiselt tuttavalt, kuidas tal pärast filmi valmimist läinud on. Aga kas “Mustlase missioon” suutis ka mustlasrahva, kellesse paljud teatava eelarvamuse ja ebalusega suhtuvad, meile omasemaks muuta?

Kõik eeldused selleks on ju olemas. Laiapea on kulutanud filmi tegemisele rohkem kui kaks aastat, käinud paljude mustlaste kodudes ning jälginud nende argiseid ja pidupäevaseid toimetusi. Ta on kuulanud nende muresid ning toonud neid tajutava poolehoiuga ka vaatajani. Ent ometi jääb Laiapea senistest filmidest tuttav soe side seekord vähemalt minu jaoks sõlmimata.

Põhjuseks on peategelase valik. Mustlaste traagika rullub lahti nelipühikiriku pastori kaudu, kes jagab kehvades oludes elavatele rahvuskaaslastele heldelt abipakke ning teeb nende hulgas pealetükkivat misjonitööd. Tema usk sellesse, et suudab oma tegevusega mustlasrahva olukorda parandada, on ilmselge ning on näha, et ta ei väsi veel niipea. Kui üldse.

Aga rääkides pastor pahatihti ägestub ning miski tema olekus ja jutus ei lase kaastundel ega sümpaatial võimust võtta. Ta ei veena mind — ei oma sõnade ega tegudega. Mustlasi ajast aega tabanud ebaõnn jääb kordades kaugemaks kui kõik ülejäänud inimesed seninähtud Vahur Laiapea filmidest.

Kui film saab läbi, ei saa ma üle mõttest, kuidas mõjuks see siis, kui peategelaseks oleks pastori ürgemaliku moega abikaasa? Hea lauluhäälega imeilus tütar? Või kaartidega ennustav mustlasnaine Olga? Kas ma siis saaksin mustlasrahvast paremini aru?