Muuseas - miks te Kölerit ei salli?
Kui Johann Köleri sugulane Elsa Triisa oma mehe Velloga poleks meid Mudiste poe juures autos oodanud ning meile lahkelt teed juhatanud, siis kes teab - võib-olla tiirleksime veel praegugi seal kusagil Viljandimaal ringi.
Sest lihtne see ligipääs eesti rahvusliku maalikunsti rajaja kodupaigani just pehmelt öeldes pole. Nüüd tagantjärele on hea õpetada küll: mine Suure-Jaanist Kildule, Kildult keerab tee vasakule edasi Lubjassaareni. Kus vana rehielamu ja tema kõrvalhoonete kõrval "hingab" kohe Soomaa kuulus rahvuspark.
Käib teile küll
"Johann Köler on meile vanavanaonu," selgitab Linda Köhler meile oma sugulussidet esimese tõelise eesti soost kunstnikuga. Linda ja tema õdede-vendade liin sai niisiis alguse Köleri vennast Andresest.
Maja, kus me tema ja ta õe Elsa ning nende meeste Einari ja Velloga juttu puhuma istume, on ka vana. Mitte nüüd päris Köleri lapsepõlvekodu, aga püsti pandud ometi veel meistri eluajal ehk 1896. aastal tema venna Andrese poja Jüri poolt. Köleri lapsepõlvemaja asetsenud umbes samal paigal, kus praegunegi Lubjassaare talu.
Arutame pisut Köleri üle, selle üle, et temast pole välja antud ühtki kapitaalset elulooraamatut. Võiks aga olla, lausa peaks olema. Köhlerid on kuulnud, et Mart Laarile olla säärane raamatu-ettepanek tehtud, aga millal sest asja saab, pole teada.
Kuidas aga pererahvas praegust maja nii korras on suutnud hoida? Saame teada, et maha pole see vana ja auväärne rehielamu kunagi olnud jäetud. "See oli minu vanematekodu," selgitab Linda Köhler. "Eks siis, kui ema siia üksinda elama jäi, kippus maja lagunema ka. Aga siis oli abi sellest, et see on muinsuskaitse all, kaitsjad aitasid uue pilpakatuse peale panna."
Abi tingimuseks oli, et hoone ei tohi tühjaks jääda ega võõrastesse kätesse sattuda. "Eks ma pidin siis oma mehe Einariga siia elama tulema. Katus oli siis juba sisse langemas... Aga teate ka, mis see katus tol ajal maksis? Laastud olid talu poolt. Ainult töörahana?"
"Ei tea, miljon või," ütlen viktoriinist vabanemiseks.
"197 000. Aga meie jaoks oli see kallis, meil poleks sihukest raha olnud..."
Piimandusspetsialisti elukutsega Linda tunnistab, et oma senisest kodust Kõrvekülast Tartumaalt polnud tal siia sugugi lihtne tulla. "Oli niisugust sisemist võitlustki mängus..."
Kunstniku sugupuugi on kokku pandud. "Meie pole sellega küll tegelnud, suguvõsa Alliksaarte liin on sellega ametis olnud." Kuulsaim oks selle puu küljes on kahtlemata eelmise vabariigi jõukamad mehed ehk Puhkide perekond.
Huvi kunstniku kodukoha vastu on eesti rahval selgesti olemas. "1997. aastal lõime õdede-vendadega Köleri muuseumi ühingu. Meid on kokku muide tervelt viis."
Algul mõeldi, et muuseumi saab käima sissepääsu eest odavaid pileteid müües. "Aga kui panime sildi välja, et pilet maksab viis krooni, hakkasid külastajad tagasi pöörduma. Nüüd saavad kõik tasuta sisse. Kui mitte arvestada karpi vabatahtlike annetuste tarvis. Üks pistis kaks krooni karpi, lisades juurde, et käib teile küll."
Koort ka siin
Perel kulub raha marjaks ära, pereisa Einar on autojuht. Habemega Einar meenutab mulle Kölerit. Kui sisse astusime, pidasin teda kunstimeistri esimeseks sugulaseks.
Ometi on Einaril endalgi kuulsad sugulased lausa varnast võtta. Einari vanaonu oli skulptor Jaan Koort. Nii et - loota on, et me kohtume veel.
Nüüd jõuame ka küsimuste küsimuseni, on ju kõigil eesti suurmeestel oma (riiklikul ülalpidamisel) muuseumid. On Tammsaarel, Vildel ja Tuglasel, on Laikmaalgi ja Lutsul. Miks siis Köler säherdust pole väärinud? Kas sugulased pole taotlenud, palvekirju saatnud?
"Mingi toetuse me ju saame," poetab Linda Köhler. Viissada krooni kuus, tervelt kuus tuhat krooni aastas. Asja kaal suureneb mõnevõrra, kui saame teada, et kes toetajaks on. Riik ei anna endiselt midagi.
See paneb tükiks ajaks mõtlema. Mida on Köler teinud eesti rahvale, et säärasesse ebasoosingusse sattuda?
Pigem arvan, et mõte rahvusliku kunsti alusepanijale muuseum luua pole kultuurirõhke määravatele tegelastele pähegi tulnud. Tegemist on ju nii palju...
Kas siin saab talvel elada?
Ometi leiavad Lubjassaare aeg-ajalt üles päris mõjukadki Eesti tegelased.
"Arnold Rüütel on siia tamme istutanud. Me tõime talle puu. Käis teine Soomaal ja leidis aega ka meie juurest läbi astuda. Vend Mati, kes on meie muuseumiühingu esimees, sai temalt muuseumi loomise eest koguni teenetemärgi. Mart Laar on käinud ja Allik... Aga midagi lubada meile pole söandanud."
Huvi inimestel Köleri vastu on. Aastas käib Lubjassaaret vaatamas ümmarguselt tuhat inimest. Kuigi teed pole siin suuremad asjad ning turismibussid siia üldse hea meelega sõita ei tahaks. Ja keeruline on siiatulek ka - töömees, kes käis siin mitu korda keldrit remontimas, eksis iga kord ikka uuesti ära!
"Mina siit kevadel läbi ei julge sõitagi," ütleb perenaine Linda. "Einar sõidab, tema teab, kust aukudest läbi pääseb ja kust mitte." Tavaline külastaja küsimus majarahvale on: "Kas te tõesti elate siin aastaringselt? Kas siin saab siis talvel elada?"
Suvel toovad lisaks sääskedele ja kaunile loodusele paigale värvi maalipraktikale tulevad kunstitudengid. Nõnda juba seitsmendat aastat. "Õpivad siin kümmekond päeva just Köleri maalidest koopiaid tegema." Ja kingivad siis midagi ka pererahvale, nagu kõrvaltoa sein selgesti välja näitab. Esivanemate Peeti ja Kai kuulsate ja armsate nägude kõrval näib end hästi tundvat keisrinna Maria Fjodorovnagi. Pereema enda portreedest rääkimata. Ühel pildil olev naisenägu meenutab kangesti proua Helle Merit. Aga tegelikult on seegi pilt majaperenaisest endast.
Sugulased ihuvad hammast kuuldavasti praegu Helsingis olevale, mingilt oksjonilt ostetud kunstniku voodile. "Kunstimuuseum polevat seda tahtnud, neil ei ole seda kusagile panna. Mina pean siis vist kevadel minema ja selle voodi siia tooma," muretseb Linda õemees. Lihtne see ilmselt olema ei saa: voodi olla nii raske, et selle kortermaja toast kättesaamiseks tuleks ehk kraana kohale tuua!
Praegu on Lubjassaares vaid üks Kölerile kuulunud pühajäänus - piip. Aga vanas rehetoas on väljas peale selle kõveravarrelise terviserikkuja muudki kraami, mis vaatajale Köleri ja tema ajad hoopis lähemale toob.
Kas pererahvas siin ka mingit põllumajanduslikku tegevust harrastab? "Potipõllundust küll," muigab perenaine. "Kapsast ja kartulit. Aga soo on nii lähedal ja maa madal ning
niiske."
Teeme tiiru ka õuel, kus meid lahkelt saadavad kaks pigem metskitse meenutava olemisega koera, malbed ja alandlikud. On vana varjupaigast toodud ema oma ainsa pojaga. Saadavad meid lahkesti vana ja võimsa tamme alla, mille on istutanud Johann isiklikult oma kätega. Siis, kui ta veel poisipõngerjas oli ning vanematega Lubjassaarde kolis.
Tõeline üllatus on aga meile varuks Linda Köhleri õemehel Vello Triisal, kui ta meid lahkesti rehealusesse juhatab.
Meile vaatavad reipalt vastu vana veoauto rõõmsad silmad. Mis see siis on, Köleri auto või, tuleb pähe pentsik mõte. Teoreetiliselt...
Saurused ratastel
Köler suri 1899, mil auto mingil moel ju oli juba olemas. Sellega siin ringi vuristamiseks oleks pidanud esikunstnik elama veel ligemale kolmkümmend aastat.
Chevrolet on nimelt pärit 1928. aastast ning kuulunud kunagi, mis sest et ta praegu must on, Mustla tuletõrjele. Vello kinnitusel saab sellega kas või praegu sõitma minna ning 100 võtab too saurus välja pealegi. Usu siis või ära usu...
Aga ahhaatamist ja ohhootamist pakub rehealune veelgi ning üsna rohkesti pealegi. Vanad uhked saanid, vankrid ja vedruvankrid peavad siin otsekui võitlust koha eest päikese all.
Sedasorti kraami üle siin oleks õnnelik ükskõik milline muuseum Eestis ning küllap mujalgi.
Nõnda ongi, et tagasiteel vaevavad need sõiduriistad meie mõtte- ja kujutlusmeelt rohkemgi kui vana Köler. Ent samas sobivad nad kunstimeistri muuseumi ekspositsiooni kui valatud.
Aga peamine mulje saab olla vaid üks - Johann Köleri kodu Lubjassaares väärib riikliku muuseumi staatust küll. Kultuurijumalad, istuge maha, mõelge selle üle ruttu järele ning võtke vastu positiivne otsus!
JOHANN KÖLER
Sündinud 8. märtsil 1826 Viljandimaal Vastemõisa vallas
Surnud 22. aprillil 1899 Peterburis
Haridus
Viljandi elementaar- ja kreiskool 1835-1837
Peterburi kunstiakadeemia 1848-1855
Töö
Suurvürstinna Maria Aleksandrovna kunstiõpetaja 1862-1874
Peterburi KA õppejõud 1869-1870
Looming
Maalid "Isa portree" (1857); "Ema portree" (1857); Cesise kiriku altarimaal (1858); "Itaalia tütarlaps" (1858-1862); "Hiiu naised kaevul" (1863); "Fr. R. Kreutzwaldi portree" (1864), "Ärkamine nõidusunest" (1864); "Krimmi maastik Ai-Juri mõisaga" (1875); "Truu valvur" (1878); "Eeva granaatõunaga" (1879-1880); Tallinna Kaarli kiriku apsiidifresko (1879); "Lorelei needmine munkade poolt" (1887)