Nääri küla on, aga liumäge ei ole
Võõrasse kanti ära ette hoiatamata mine. Üsna tõenäoliselt võib juhtuda, et see käik jookseb tühja.
Sellepärast sai enne Raplamaale Märjamaa valda Nääri külla sõitmist kokku lepitud mehega, kes küll ise Nääri külas ei ela, aga teab sealtkandi elust ja olust kõike. Mehe nimi on Lembit Tihkan, ilmselt mujalgi Eestis tuntakse teda päris hästi.
Elupõline metsamees
Lembit on sündinud 1930. aastal Nurtu-Nõlva külas. Päris Nääri piiril. Nii et poolenisti Nääri küla mees temagi. Aga ega küla nimi veel mehest meest ei tee. Lembitut teatakse ikka tema teadmiste pärast.
1956. aastast saadik on ta teinud ilma- ja linnuvaatlusi, rõngastanud oma elu jooksul vähemalt kümme tuhat lindu. Huvi kodukoha nimede vastu pärineb aga veelgi varasemast ajast, kui ta alles Nurtu kooli õpilane oli. Möödunud aastal sai mehel valmis raamat “Paiganimesid Velise mailt ja ratastuuri lähikonnast”.
Koostöös kirjanik Harri Jõgisaluga on kaante vahele kogutud “Lugusid vanalt Läänemaalt”, “Tulihända püüdmas”, “Kohtumised”. Äsja ilmus raamat “Mu kodune Eestimaa. Läänemaa radadel”.
Töötanud on ta metsavahi ja metsnikuna ning pidanud Valgu sovhoosis metsaülema ametit.
Niisiis oleme endale teejuhiks palunud Lembit Tihkani.
Kui mees kuuleb ütlemist: mis Nääri küla see ilma liumäeta on, jääb ta väga leplikuks. “Ei ole jah ühtki mäge. Siin on kombeks iga väiksematki küngast mäeks nimetada.”
See-eest voolab küla maadelt läbi Velise jõgi. “Ja jõgi on kindlasti tähtsam kui üks mägi,” leiab Lembit. “Seos jõega tegi talude põldudelt vee ära juhtimise lihtsamaks kui mujal.”
Nääri küla talud olid keskmised, aegade jooksul pereliiikmete vahel jagatud. Elati samuti keskpäraselt. Enamikus taludes suudeti siiski ka mõisaaegsete hoonete asemele uued ehitada. Teistest kaugemale jõuti Peetril.
Hobused karjalaudas
Teel Peetri talu maile hakkab silma üksik tõmmu hobune. Seame sammud mahajäetud moega karjalauda suunas. Nõukogude ajal oli siin Valgu lüpsifarm, teab Lembit Tihkan.
Meie suureks üllatuseks pole mustavate aknaaukudega ehitis nii mahajäetud ühti. Nähtud hobune, nagu selgub, polegi üksi. Kümmekond looma vaatab usteta ruumist meile uudishimulikult vastu. “Omanik on Paisumaalt,” viipab Lembit kaugusse.
Nukras üksinduses seisab aga mahajäetud Peetri talu maja. “Kunagi tegutses siin hakkaja peremees Palmer,” ütleb Lembit.
Ta heidab ümbrusele mõtliku pilgu ja tõdeb: “Olen oma elu jooksul näinud kolme sorti varemeid. Väikse poisina Velise mõisa lagunemist, 1949. aastal jäi küüditamise tagajärjel hulk talusid tühjalt lagunema, Nõukogude ajal hakati suure hooga lautu üles lööma, mis nüüd samuti tühjalt lagunevad.”
Anni sillalt ei reeda enam miski, et siinsamas tegutses kunagi vesiveski. Tuuleveskite kohta ütleb Tihkan, et need töötasid nagu pirtsakas saksa rätsep, kelle tuju sõltus tuule suunast. “Kui tuju polnud, siis tööd ka ei teinud.”
Nüüd viipab ta selja taha. Sügiseti, kui puud olid juba värvi muutnud, olla Valgu poolt tulles silma rõõmustanud punav haavik. “Seda nähes tundsin, et olen koju jõudnud.”
Sõidame vaatama endise siseministri Lagle Pareki sünnikodu kohta. “Ei tea, kas Heinu on kodus,” muretseb Lembit. Õnneks paistab juba eemalt, et keegi askeldab maja ees aias. See ongi Heinu Saaver.
Kunagine eluase
Kutsumata külalisi nähes lööb mehe nägu rõõmust särama. Kui aga kuuleb, et tahame jõe äärde minna, veab kuuri alt jalgratta välja. Käia on vast sadakond meetrit. Ja Heinu ei istu kordagi ratta selga, ratas on pigem haige jala pärast kõndimisel toeks.
Kõrgem koht jõe kaldal annab märku kunagisest eluasemest. “Siin oligi maja,” ütleb Heinu.
“Seda kohta nimetatakse Väsulaks, aga sealpool jõge oli teine Väsula,” lisab Lembit Tihkan. “Siin oli Lagle Pareki sünnikodu.”
Jõgi mühiseb, keset voolu hakkab silma väike kividest takistus. “Mina seda paisu pole ehitanud,” teatab Heinu Lembitu küsivat pilku märgates.
Väsulas oli kolm venda: Tõnis, Madis ja Karl. Seal, kus praegu elab Heinu, oli Tõnise ja Madise kodu. “Küll mina rõõmustasin, kui kuulsin, et Lagle Parek on Nääri külast pärit,” jutustab Heinu tagasiteel. “Kahju, et tema sünnikodust midagi alles ei ole. Aga koht on ju väga ilus.”
Näha on, et Heinulgi on koduümbruse sättimisel olnud kätt ja silma. Hoovi keskel troonib vana sahk. Lembitu asjatundlik pilk tabab kohe ära, et tegu on eelmise sajandi algusest pärit meistritööga. Ta silitab seda siit ja sealt. “Hea hõlmaga.” Astub siis kurgede vahele. “Kui sahk on korralikult timmitud ja põld pole kivine, võid rahulikult kurgede vahel astuda.” Haarab uuesti kurgedest kinni, et näidata, kui raske on kivisel põllul töötada. “Olen seda üle elanud. Järgmisel päeval olid küljekondid kõik haiged ja ihu siniseid plekke täis.”
Heinu noogutab hoogsalt.
Kui Aadu talu perenaine Lea Masing 1958. aastal Nääri külla tuli, elas ta koos emaga riigimajas. “Meid oli seal kolm peret.”
Abikaasa Reinholdiga ehitasid nad aga talu üles. “Tööd on saanud kõvasti teha. “Pidasin 40 aastat loomi. Nüüd ütlesin lastele, et enam ei vaeva ennast, tahan pensionipõlve pidada.”
Tahab pensionipõlve pidada
Loomapidamise lõpetas naine alles juulikuus, kui suri abikaasa Reinhold.
Mees jõudis Nääri külla tagasi viiekümnendate teisel poolel Kasahstani Steplagi erilaagrist Kergiri asula lähistel. Oli nii kõva mees, et osales 1954. aasta mais lahvatanud poliitvangide suurimas vastuhakus ehk Kengiri ülestõusus.
Naine on kindel, et kõige kõvemad töömehed Nääri külas läbi aegade on olnud Peetri talus ja Uustalus – üks peremees pidas vesiveskit, teine tuuleveskit.
“Tegelikult käidi ka minu Reinholdi juures tööasjus nõu küsimas. Tema oskas kõike. Eriti telliti talt keevitustöid.”
Lea teab, et Nääri külas on olnud ka tõsiseid rahva kultuurielule mõtlevaid mehi. “Madis Valler Pikamaalt, Jaan Räni Väravalt ja Tõnis Parek. Viimane küll naaberkülast Paisumaalt.”
Lembit Tihkan lisab, et nende meeste algatusel registreeriti 21. märtsil 1923 Valgu haridusring Valgus, millest sai piirkonna kultuurielu arendaja ja edasiviija. “Nääri külas kujunes omaette seltsitegevus, kuna Valgusse on oma 6 kilomeetrit, aga teeolud olid halvad. Esimese vabariigi aja lõpus ehitasid ettevõtlikud mehed valmis Nääri-Paisumaa vallas ainsana pritsikuuri.”
Valgu tee ääres Männiste talust kilomeetri jagu Raikküla poole asus kunagi vana kõrtsihoone, mida kutsuti Tõukõrtsiks. Pärast tee õgvendamist jäi hoone asupaik teest mõnesaja meetri kaugusele. Kõrts töötas viimati 1872. aastal.
Hobune sõi munad ära
Tihkan räägib tõestisündinud loo, kui Tõukõrts veel kaugemalt tulijatele hea puhkamise koht oli. Üks Velise talumees olla teel Rapla turule astunud kõrtsist läbi. Tahnud hobuselegi puhkust anda ja rakendanud looma vankri küljest lahti. Müügiks mõeldud munad jätnud korvidega vankrisse, et pärast oleks vähem tassimist. Kui jõudis kätte aeg teekonda jätkata, ootas talumeest ees ebameeldiv üllatus – hobune oli munad oma kõhtu nosinud.
Maanteel olid sel ajal aedade kohal väravad. Kui Valgu parun auto ostis, tuli siinsetel elanikel väravaid lahti teha ja kinni panna, et parun läbi sõita saaks.
“Sealt läheb maavahe kraav,” viipab Tihkan paremat kätt. “See tähistab Nääri küla lõppu.”
Lurichi tõstekang
Nääri naabruses Velisel on tähelepanuväärsed paigad seotud 1905. aasta sündmustega. Siit sai alguse Läänemaa mässumeelse liikumise keskus ja rajati revolutsiooniline omavalitsus – Velise Vabariik.
Kui pärast karistamiseks läks, põletati maatasa maadluskuulsus Georg Lurichi onupoja Hansu talu Velisel.
Inda küla Kase talu peremees Ülo Burmeister meenutab: “See oli 1956. aastal. Tulin sõjaväest ja hakkasin Vana-Nurtus vilja masindama. Selleks ajaks tulid Siberist tagasi siit küüditatud Luha Kustas ja Albert. Kustas teadis, et Georg Lurich oli Velisel oma onupoja Hansu juures olles jätnud vana tõstekangi siia. Seda hakkas kasutama Hans Lurichi poeg Voldemar (Volli) Luuri Tõnise talus vabadikuks olles.
Hakkasin seda tõstekangi sealt hobusesõnniku seest hargiga välja kaevama. Vehkisin hargiga üle poole päeva, enne kui kangi üles leidsin. Ruum oli suur ja sõnnikut sai palju ühest kohast teise tõsta.
Kang koosnes kahest malmmunast, mis olid raudtoruga koos, kust omakorda käis kang läbi ja mutrid olid otsas.
Puhastasin kangi ära ja panin rehepeksumasina peale. Sügisel käisin masinaga külast külasse, igal pool oli noori poisse, kes tahtsid jõudu proovida. Mõni tõstis ühe käega, mõni ei saanud isegi kahe käega kangile tuult alla.
Mina jõudsin ühe käega tõugata, aga Oti Edgar (Edgar Tammesson) oli mees, kes surus ühe käega.
Kolm sügist käisin masinaga mööda kolhoosi ringi, igal pool oli kang kasutada. Kui kolhoos kombaini ostis, polnud mul enam viljapeksuga asja. Kangi viisin koju, kus teised noored käisid ka tõstmas.
Jutt läks külas laiali, kuni jõudis Nurtu-Nõlva küla Endel Puri kõrvu. Tema tahtis kangi muuseumisse viia. Ma ei tahtnud ära anda, aga Endel tõi mulle sangpommi asemele.”
Nääri (Neuerbugh, Newer Bü, Nähry)
- Nääri küla omapäraks on mitme arteesia kaevu ja allika olemasolu.
- Küla teadaolev esmamainimise aasta on 1586. Küla nimetati siis Neuerbyghks ja sellel oli siis kaks ja pool adramaad haritavat maad.
- 1598. aastaks oli maad juurde haritud ning küla suuruseks juba neli adramaad.
- 1637. aastal oli külas kaks talu, mida eraldati talupidajate nimede järgi: Nehre Pin ja Nehre Peter.
- Aastal 1696 sai küla nimeks Newer Bü ning küla põld oli kolmes väljas (nöörimaal). Kokku oli külal maad 73 tündrimaad, millest külvimaad 16 ¼ tündrimaad. Küla alla kuulus kaheksa talu.
- 30. detsembril 1928 avati Valgu Tarvitajate Ühisuse kaupluses, endises Valgu mõisavalitseja majas Nääri postiagentuur, et lõpetada ära segadus. Kuna ka Hiiumaal oli koht nimega Valgu, siis rändasid kirjad tihti sinna.
- 1959. aastal nimetati Nääri postiagentuur uuesti ümber Valgu sidejaoskonnaks.
Allikas: Sillaotsa muuseum
