Naine sõidab traktoril päikeseloojangu poole
„Te ikka saate aru, et need pole mingid aianduskursused?“ küsiti 2011. aasta sügisel Olustvere Maamajanduskoolis, kui näitleja Tiina Tauraite oli toonud paberid kaugõppesse põllumajandustootja erialale.
Nüüd on näitlejal diplom käes ja kuldraamis klaasi all. Ta hoiab seda suure rohelise tarktori kabiinis, et saaks näidata inimestele, kes tulevad teda praegu käivale teatrituurile vaatama.
Kuid asi pole sugugi ainult diplomis. Rohkem unistamises, eneseületamises ja soovis olla ise oma elu peremees. Mitmest teleseriaalist tuttavale Tiinale lihtsalt meeldib põldu pidada.
Võib-olla sai see alguse lapsepõlvest, kui ta aitas vanemaid linnalähedases aianduskoperatiivis „Ankur“ ja käis koos isaga linnaturul aiasaadusi müümas, imestades seejuures, kui lihtne on väikese tillikimbu eest võhiklikelt linlastelt korralik summa saada.
Tiinal on küll endal koduaed ja kasvuhoone, kuid peenramaa sai seal lihtsalt otsa. Muru arvelt ei tahtnud lisa võtta.
Traktorit on vaja selleks, et saaks ise taimi kasvatada. Külvamisest saagikoristuseni, just täpselt nii, nagu see tänapäeva põllumajanduses käib. Praegu Tiinal veel oma traktorit pole, see on tema unistus. Kuid kui unistuse poole saab liikuda ka etendustuuriks kasutada saadud traktoriga, on see juba suur asi.
Julge idee põhjal valminud teatrietendusel kuuleb ja näeb lihtsas vormis, kuidas see põllumeheks õppimine käis. Ajuti põimib Tiina teisi inimesi teatraalses vormis juttu sisse. Tundub igatahes, et Helmut ja Mäks, erialajuhendajad Olustverest, võiksid tema üle uhked olla. Sest ta ei jätnud oma teekonda pooleli ka kõige raskemal hetkel, kui lõpueksamil traktoriroolis agregaatide haakimine täiega üle kivide ja kändude läks.
„Kas niimoodi saavadki unistused teoks, kui pool sinust tahaks ära joosta?“ küsib Tiina Tauraite etenduses, meenutades suurt ärevust ja ebamugavustunnet, kui pöördader ja raskuspomm ei tahtnud kuidagi traktori külge haakuda.
Teatrietendusena on „Traktor“ vormilt ebatavaline. Näitleja pole rollis, vaid räägib otse publikule oma päriselu juhtumistest. Lisaks žestikuleerib vaimukalt, joonistades õhku külvinormi arvutamise valemeid, ja toob traktorikabiinist asju näitamiseks. Ehk oodanuks rohkem selliseid stseene, kus näitleja tuleks enam välja jutustaja rollist. Taasetendada traktoriga seotud seiku näiteks, kui peaosaline pidi seda tehniliselt tundma õppima, või mida ta on tundnud ja mõelnud kabiinis olles. Miks mitte sellesama tuuri jooksul, teel olles, kus publik näeks teda läbi esiklaasi näiteks. Loo üldine struktuur hoiaks sellistes kohtades end ehk ise koos. Traktor lava aseainena töötab kenasti.
Selles etenduses puudub teatrile omane teistsugust aega ja ruumi loov hoiak: „kujutame ette, et see lugu on selline“. Tiina lugu ongi selline ja täitsa mugav oli sellega kaasas olla. Otseselt ei raputanud – kuidas saanukski, kuna John Deere`i traktor sõidab ülisujuvalt -, kuid „kaasavõimlemiskavana“ on etendus esmaklassiline.
