Naised, kes jooksevad, said piltideks


Viive Noore libahunt.
Viive Noore libahunt.Lastekirjanduse Keskus

Ikka on veel naisi, kes ühel erilisel hetkel haaravad õlule hundinaha ning jooksevad kergelt ja vabalt vastu vabaduse jahutavat tuult. Eesti Lastekirjanduse Keskuses on nendest näitus.

Illustratsiooninäitus "Jookseb koos huntidega" on julge ja eriline. Kinnitagu seda kas või kuraator Viive Noore pilt, mis kõneleb nii: „See olen mina, naine. Mul on pikad lehvivad juuksed, need lehvivad mu sisemise liikumise tuules isegi siis, kui ma paigal seisan. Minus on sisemine kindlus, aga ka alaline kahevahelolek. Pole ju sugugi selge, mida minult oodatakse – kas seda, et ma oleksin meelas või hoopis murdja; kas ma reklaamiksin teles Viru Valget või uluksin ise kuni valgeni väljas."

Muidugi ei saa näituse vaataja Viive Noorele sõnu suhu panna, aga kui saaks, võiks tema libahundi-pildid öelda veel nii: “Mul pole kodu. Õigupoolest küll on, ent see asub minus eneses. Aga selleski tunnen ma end vahel külalisena."

Hunt puu taga

Õnneks leevendab näituse pinget Ülle Meister, kelle puhul tüdruk ja hunt on eri pooltel. Jah, mõlemad võivad olla küll metsas, isegi metsiku loomuga. Suur ja selge vahe jookseb sealt, et tüdrukud tantsivad, hundid aga vaatavad pealt. Siiski: mõlema silmades peegeldub igatsus millegi järele, mida argistel päevadel pole võimalik puutuda.

Horvaatia kunstniku Lucija Mrljaki piltidel jooksevad punastes kleitides naised metsas huntidega võidu. Lastekirjanduse Keskus
Seotud lood:

Kadri Ilvese pildil on aga argipäev, vististi küla bussipeatuses. Tema hunt võiks kõnelda nii: "Võib-olla olen ma, hunt, täna hoopis vananev mutike kruusateeäärses bussipeatuses, ootan bussi, mis satub siia ehk kord nädalas, aga tont teab, millal täpselt. See lõputu ootamine ongi minust hundi teinud. Ootasin ja ootasin oma õnne, sain pilgata ja pilada, nüüd ei kannatanud ma enam välja, võtsin vammuse õlule ja tulin siia. Sõidan ära, joosta lihtsalt enam ei jaksa. Ning kuhu sa, kompsud käes, ikka nii väga jooksed! Appi ei tule ju keegi, hüüavad hoopis eemalt, et susi sind söögu! Ei söö nad mind midagi, omad omi vist ei murra!"

Enamik näitusel üles astuvaid kunstnikke on Eesti päritolu, Lucija Mrljak aga esindab hoopis horvaate. Tema naised jooksevad, punased kleidid seljas, metsas huntidega võidu. Või siis koos huntidega.

Igatahes ei vaata nad meie poolegi, nende kehahoid aga kõneleb: "Ärge vaadake, hoopiski ärge puutuge meid! Las me juhime ennast ise, teeme oma südamepõhiseid otsuseid! Ärge suruge meid raamidesse, muidu kaotame oma sära. Aga me soovime nii väga särada, seepärast panime isegi metsa tulles selga oma veripunased kleidid!"

Võib-olla pole see päris lastekirjanduse keskuse näitus. Ehk on libahunt teema, mis jääb lastele kaugeks ja võõraks. Vähemalt me tahame uskuda, et lapsed saavad joosta niisama lusti pärast, üksi või üksteisega võidu, joosta ainuüksi seepärast, et nad on elus, et neis pulbitseb rõõm, mis lausa nõuab valla päästmist.

Andke tagasi meie vabadus!

Naised, vähemalt mõned neist, tahavad aga minema joosta. Nad lihtsalt ei kannata välja neile määratud argipäeva. Paljusid panevad piinlema igapäevaelu kitsad piirid, väiklus ja väikekodanlikkus.

Need naised on ilusad ja sihvakad, aga neid ei saa me täielikult endale. Niipea, kui liiga lähedale jõuame, väravat haaki või ust lukku hakkame panema, on nad läinud. Võib-olla aga tulevad veel, kui me oma piiraja-loomuses taltume, hiilivad öösel teki alla, varbad veel metsatiirust jahedad?

Itaallanna Goiulia Landonio seisukoht huntidega jooksvate naiste näitusel võiks olla järgmine: "Tegelikult olen ma, naine, ju õrn ja üksik. Vahel mind lausa polegi, on vaid kest. Oma kadedate keeltega olete mu ju ära limpsinud, tühjade juttudega tümitanud, hallide hammastega tükke hauganud. Mina pole aga mingi hunt, hundid olete teie!"

Vaid mõni kuu tagasi kartsin ma hunti esimest korda päriselt. Läksin oma abikaasa isakoju, keerasin Rakvere–Pärnu maanteelt maha ja nägin paarisaja meetri kaugusel köögiaknast paistvat tuld. Aga enne nendeni jõudmist peatas mind abikaasa noor sugulane ja osutas sõrmega tee peale. Kolmed jäljed läksid üle tee, nende huntide jäljed, kes olid murdnud ja ära söönud talveõhku nautima lubatud oina.

Loe veel

Libahunte olen oma elus ehk rohkemgi kartnud. Pidi see August Kitzberg ka oma "Libahundi" kirjutama! Aga selle näituse järel kardan ma huntidega jooksjaid hoopis vähem. Nad on ju õrnad olevused meie kõrvalt. Lihtsalt uudishimulikumad, mänguhimulisemad, vapramad. Neis on midagi, mida meis pole. Ning seepärast me neid huntidega jooksjaid kardamegi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare