“Näitleja Joller“ — väike suurfilm, mis tehti eelarveta muu töö kõrvalt
Nimetatagu “Näitleja Jollerit” kuidas tahes, aga kuna seal näidatakse kibedaid pisaraid ja avara südamega inimesi, siis vaatajate hinge ta kindlasti puudutab.
Väidetakse ka, et suurel planeedikuuendikul olevat see olnud esimene telemängufilm. Kas aga väide ka tõele vastab, seda filmiajaloolased alles uurivad.
Film, mis on sündinud kaks korda
“Näitleja Jolleril” on kaks sünnilugu. Esimest korda nägi ta ilmavalgust telelavastusena 1959. ja 1960. aasta vahetusel, kus neljandik teksti ja tegevusi läks eetrisse otse stuudiost ja juurde näidati senisest tavast erinevalt pikki filmilindile jäädvustatud lõike.
Ja kui lugu oli eetris käinud, andsid telejuhid lavastaja Virve Aruojale ja operaator Anton Mutile ülesande teha “Näitleja Jollerist” “päris“ film.
Mõnel puhul loetakse Eesti Telefilmi ajaloo alguseks just “Jolleri” ilmumist ekraanile 1960. aastal, ehkki ametlike paberite järgi asutati telefilmistuudio alles viis aastat hiljem.
Igatahes alustati “Jollerit” telelavastusena ja see tegi entusiastide töö (mõnigi 36tunnine tööpäev olevat olnud) väga vabaks — ei pidanud pidevalt käima kolleegiumides ja nõukogudes, veel hullem, Moskvas aru andmas.
Voldemar Panso mõlgutas samal ajal ka suuremaid filmi(stsenaristi) mõtteid, valmis oli saanud koos Kaljo Kiisaga kirjutatud “Kevade” esimene variant.
Raha polnud, aga töö sai kiire ja korralik
Vabad oldi ka selles mõttes, et filmieelarvet peaaegu polnudki. Anton Mutt “näpistas” filmilinti ja laborikulusid muude tööde arvelt — suure kinostuudioga võrreldes enneolematu olukord.
Kui Lennart Meri kirjutas 1968. aasta talvel oma kuulsa artikli “Suur üksiklane”, tõstis ta selles esile “Jollerit” kui kiirelt, odavalt, liigse bürokraatiata ja Eesti kultuuri sobituvana loodud teost, kui näidet, kuidas vahel või(nu)ks talitada ka Tallinnfilm.
Nüüd, 50 aastat hiljem, tekib tahtmine küsida, kas Eesti Telefilmi kaotamine pole mitte suur viga olnud?
“Näitleja Joller” (1960)
- Eesti esimene telemängufilm
- Voldemar Panso samanimelise jutustuse järgi, Jüri Järveti käsikiri
- Režissöör Virve Aruoja (1922)
- Operaator Anton Mutt (1933–2003)
- Kunstnik Linda Andreste (1926–2007)
- Osades: Voldemar Panso (1920–1977), Ruts Bauman
(1892–1960), Jüri Järvet (1919–1995), Linda Rummo (1921), Ester Pajusoo (1934), Franz Malmsten (1905–1967), Rudolf Nuude (1909–1980), Aksel Orav (1929–2005), Kulno Süvalep (1929–1996) jt.
Ester Pajusoo: Mängisin iseennast
“Minu võtmine sellesse filmi tuli üsna ootamatult,” ütleb näitleja Ester Pajusoo.
Ta lisab veel: “Olin väga üllatunud ning samas rõõmus, et sain koos Voldemar Panso, Jüri Järveti ja Linda Rummo ning teiste suurte näitlejatega koos mängida. See tiivustas ja julgustas mind. Kunagi hiljem pole mul õnnestunud nii paljude suurte näitlejatega koos midagi teha.”
Ester Pajusoo arvab, et too väike roll võis õnnestuda eelkõige seetõttu, et ta mängis sisuliselt iseennast.
“Eks Panso “vastu” mängida oli ka suur närvidemäng,” jätkab Pajusoo. “Õnneks suhtusid nii Panso kui ka kõik teised minusse väga hästi ja kõik laabus ilusti.”
Pajusoo mäletab, et filmiti Estonia laval õhtul pärast etendust. Rööbiti tolle filmiosaga käis tal ka teatritöö edasi.
Ester Pajusoo tunnistab, et end ekraanilt vaadata pole kunagi hea. “Ikka tundub, et oi-oi, oleks võinud paremini teha. Aga ei saa ju enam midagi muuta või parandada.”
Oma rolli eest saadud honorari kohta ei oska Ester Pajusoo eriti midagi öelda. “Ju see nõnda suur polnud, et oleks mällu sööbinud.
Kindlasti oli mulle tähtsam, et sain kaasa teha ja vaevalt rahanumber mulle nii oluline oli. Oleksin seda vist ka hoopis ilma rahata teinud.”
ILMAR PALLI
