Näitlejad löövad suisa jalust
Üks mu ajakirjanikust sõber küsis pääle filmi, miks peab tõsised teemad ikka farsiks keerama. Kui me vaatame eesti filmi pääle läbi aja ja lugude, siis tegelikult on suurem jagu filme ikka risti vastupidi kole tõsised, sageli vaimselt muserdava, veidra lõpuga.
Volmeri-onu aga võttis selle käekirja, laadi peaaegu et Hollywoodist, tegi siukse krutskiga koomilise lõpu (ja tragikoomilisi vahepalu), milliseid Ameerikas režissööride meelehärmiks pääle sunnitakse, kui kurva lõpuga filmi proovivaatamisel publik peategelase surma järel protestib. Ja nõnda ongi sääl lombi taga selliseid veidraid, just nagu filmi loogikaga haakumatuid lõppe.
Kui neil sääl on see õnnetu kohustus publiku naha vahele pugeda ja müüa-müüa-müüa, siis Volmer kasutab toda lõppu (kuulu poolest kaasstsenarist Peep Pedmanson ses osas palju kaasa öelda ei saanud) võttena. Võib-olla siis selleks, et vastanduda eesti filmi üldisele tumedusele.
Volmeri võtted
Millest lugu räägib? Vanalinnas asub ühe maja esimesel korrusel kino. Juba tsaariajal. Eesti iseseisvuse eest sõtta läinud kojamees langeb, majapidamine jääb naise ja pisipoeg Juliuse õlgadele – tollest saabki uus “kinoonu”.
Ülakorrusel aga elab parunipere, kus kasvab eestistuv tütrenääps Helmi (kes tummfilmidele klaverisaateid tegema hakkab, hiljem aga operetiprimadonnaks saab, siis Siberisse saadetakse ja lõpuks ikka kuidagi koju jõuab).
Ülejäänu on ilusa, puhta, puutumatu platoonilise armastuse lugu, mida küll üks või teine osapool aja jooksul murda püüab kuni ilusa vanaduseni välja. Nagu arvata võib, ei ole see lugu romantiline komöödia, Eesti ajalugu ei lubaks seda. Valu on filmis maitseaineks omajagu.
Mõned tehnilised nüansid on muidugi imelised: Volmer kasutab eriti alguses aja markeerimiseks ka ajastuomast filmikeelt – kuigi film käivitub veidi hüpakalt-rabedalt, just nii, et vaataja peab ise end möödatuhiseva kelgu servale sokutama, on see võtete tulevärk siiski vaeva väärt. Eriti varase helifilmi tulek.
Muide: tempohädad on Volmeril just filmi alguses ja lõpus. Lõpp jällegi on kuidagi liiga kiirustav, hästi rasvatatud. Viimased ajaperioodid, ma muidugi mõistan, ei ole loo seisukohalt nii olulised, aga kuskilt hipiajastust algab selline “kähkukas”. Ajavaim visandatakse kibekähku, juba režissööri pääs kripeldava lõpunalja ootuses – selleks aja kulgemise sidusmaterjaliks ongi siin n-ö meie aeg, tänane päev. Vanaks jäänud peategelased ja vana kino ning korteri ümber tiirutavad kinnisvarahaid on raamjutustuseks, kust siis õnge tagasi ajalukku nagu jõkke loobitakse, et säält sõlmsündmusi-kalakesi välja tõmmata. Ning see raamjutustuse raamlugu ootab omakorda lõpetust, seda muidugi.
Volmeri eesmärk on tegelikult olnud teha üks üsna lihtne, sentimentaalne, vanade, tõeliste (inimhinge) väärtuste pääl seisev film. Aga ega ta mängimata-vigurdamata saa, koerust ja viiteid ja filmijupsakaid on “Elavates piltides” nagu ühes korralikus Tootsi saias rosinaid. Näiteks jõuab kinno ju kogu aeg uusi filme: varaseid ringvaateid ja meelelahutust, siis propagandafilme, pärast sõda aga kinohitte.
Ajaloo jäljeraja, tolle vägeva mängu kõrval on selle filmi suurim väärtus inimesed – eesti näitlejad. Sandra Uusberg, Anu Lamp ja Ita Ever hoiavad kulgemas Helmi kuju, Priit Võigemast, Tõnu Oja ja Aarne Üksküla aga Juliust. Mõne näoilme ja oleku puhul tekib tunne, et nad on kas väga hää vaistuga või siis tõesti tõsiselt koos selle rolliga tööd teinud (nt Võigemasti ja Oja kulmude liikumine või Uusbergi ja Lambi mõned pea- või kehahoiakud).
Kõik nood kuus (lisaks lapsosatäitjad) teevad oma tööd imeliselt, kuigi meil pole toda luksust, et võtta eraldi harjunud-väljaõppinud filminäitlejaid.
Need kaks rolli on muidugi kandvad, aga sama tähtsad on kõrvalosad, väiksed miniatuurid, kus näitlejad oma osi suureks mängivad. Siin on palju ruumi pisikoomikal (nt seltskonnad vana paruni juures), siiski on mõnel näitlejal võimalik oma kujule ka veidi psühholoogilist sügavust anda, nt Peeter Oja juut Hirschina, kes on küll paras peiar, kuid sattub suure sõja ajal muidugi plindrisse, vanemat Hirschi mängib Guido Kangur, ka täitsa loomulik-usutav üleminek.
Et see ühe maja ümber tiirutav lugu on ka omamoodi tubateater, siis tol ajas aina muutuval korteril on väga tähtis roll, parunlikust ja kodanliku aja kõrgklassikorterist saab ühiskorter suure muulaste seltskonnaga. Siin on Volmer mänginud tolle lärmaka ja sagiva stereotüübi pääle, mis küllap suure jao eestlaste kujutelmis olemas. Noored eestivene näitlejad mängivad kohe hoo ja lustiga – aga ikkagi tahaks küsida, mis venelased tollest pildist, kuvandist arvavad.
Üldse: mingi ajaloolise õienduse mõttes oleks väga hää, kui toda filmi kuidagi ka Venemaal näidata saaks. Või noh, vähemasti Eesti oma vene publikule. II maailmasõda, kodu kaotamine... lisaks nõukogude elu absurd – enamliku revolutsiooni ajal noort tütarlast vägistada püüdnud ja maha lastud madrusest, kes pööningule maeti, saab kangelane, lõpuks on kuskil Venemaal tema järgi isegi nimetatud kool...
Tuulevuhin kõrvus
Hendrik Toompere jr jr kanda on jäänud väga oluline roll: Helmi esimene suur armastus (keda täismehena mängib Ain Mäeots), siis ta poeg, lõpuks pojapoeg (kellest kinnisvarajant alguse saab). See on tõsise vaikse mehe roll. Aga too roll ehk kannatabki lõpus veidi kiirustamise all, kui Toompere peab järjest olema hipi, siis järsku punkar ja siis tänapäeva rokkar – kirjuks läeb.
Samas pean tunnistama, et olen Volmeri äraspidise huumori ja absurdimeele fänn, nii et teisel vaatamisel see tuulevuhin kõrvus ei segagi.
Volmeri enesele seatud ülesanne on võimas, tohutu haardega. Ta ei ole argpüks. Lisaks on ta tööle pannud imelise näitlejateansambli. Veel on ta katsunud tumedat lugu vürtsitada naljaga, nii et seda võib nimetada ka tragikomöödiaks, või vähemasti on hetki, kui film tollele rajale käänab. Mõned väikesed viperused siin-sääl ei sega, ja filmi pikkus, mida ma alguses pelgasin (kus on käärid!), jäi lõpuks märkamatuks. See aeg kadus kuskile sinna me ajalukku ja ühte ilusasse armastusse ära. Hardi Volmer, väiksel moel oled sa üks pagana sentimentaalne idealist! Õnneks hää huumorisoonega.
“Elavad pildid”
- Režissöör Hardi Volmer.
- Stsenaristid Peep Pedmanson ja Hardi Volmer.
- Kunstnik Kalju Kivi.
- Operaator Kristjan-Jaak Nuudi.
- Produtsent Anneli Ahven, tootja Exitfilm.
- Osades Sandra Uusberg, Priit Võigemast, Anu Lamp, Tõnu Oja, Ita Ever, Aarne Üksküla, Ain Mäeots, Hendrik Toompere juunior juunior, Marika Vaarik jt.
- 2 tundi 15 min.
- Esilinastus 21. veebruaril Coca-Cola Plazas.
