Neli kümneminutilist hullumaja Linnateatris
Näidend, ja kümme minutit? Mida sellega ka öelda jõuab? Näidend on ju midagi sellist, mille vaatamiseks teatris paned puhtama kostüümi ja võtad vabaks mitu-mitu tundi.
Mitu tundi Tallinna Linnateatris läkski. Tõsi, suurem osa ajast voolas mööda koridorides, treppidel, saalis järjekordset kümmet minutit oodates.
Iga kümme oli publiku ees eri mängupaigas: Taevalaval, Põrgulaval, väikeses saalis, Hobuveskis. Publik mängis omalaadset reis-ümber-maailma-mängu. Juhendaja ees, pealtvaatajad kohusetundlikult ning trepitõusudel kohisevate kopsudega järel.
Teater andis õnge
Kümne minutiga jõuab öelda küll. Ega siis teater peagi alati olema kussutav ema, ta võib olla lihtsalt abimees, ulatada elamus- või mõttenäljasele õnge, et see ise püüdma hakkaks.
Õnge linnateater vaatajale ulatab. Mõne mõttekala püüab ise ka, nii et päris tühja kõhuga (peaga) koju minema ei pea.
Elamus ise oleneb aga ilmselt sellest, millisest näidendist (neist neljast loomulikult!) on teater sulle määranud alustada.
Mina alustasin teatri 49. hooaja avapäeval Paavo Piigi tükist “Puhas lähedus”.
Kaugeks oleme iseendast jäänud, võib lavastaja Tõnn Lamp sellega öelda. Me isegi räägime keeles, mis meile olemuslikult võõras. Lõuapärad kisuvad krampi, aga muudkui vatrame.
Me isegi pole õigupoolest enam meie ise. Oleme üles keeratud või patareidega. Võime poolelt sõnalt tühjaks saada, vait jääda.
Lõuad aga polegi võib-olla krampis, need on uuemate vastu vahetatud, mis nii kergesti veel ei liigu.
Jalgu saab ka vahetada. Ning käsi. Ainult ajuga on veel raskusi. Ta peab minevikku meeles. Armastust. Ning vihkamist muidugi ka. Mis tundub ohtlik, sest inimese hing on kergesti süttivast materjalist.
Teine kümme minutit kuulus Diana Leesalu tükile “forever jung”, lavastajaks Veiko Tubin.
Hullumaja on see elu. Miski on meie talupojamõistuse tasakaalust välja lükanud. Enam ei oska naerda ega nutta. Mine või küsi nõu psühholoog Carl Gustav Jungilt!
Kahju seda pilaga esitatud verejanutükki vaadates elust ja inimestest aga ei hakka. Kaastunne jääb tihtipeale ka tegelikkuses võltsiks. Ohver võib hoopis ise mõrtsukaks osutuda.
Õnneks ei lubata kaua mõtiskleda. Surnukirstust ilmub imekaunis näitlejanna ning ajab kihvad paljaks. Teater, ühesõnaga.
Aplaus on selle kümne minuti järel kõige võimsam.
Müks pealtvaatajatele
Kolmas kümme, Kristiina Jalasto “Müks”, lavastaja Henrik Kalmet.
Sisemine mina, see kindel ning maailma valitsev, saab selles tükis kõvasti kannatada. Me pole oma saatuse peremehed, väidavad näitlejad. Me ei lähe lõpuni, mees ei jõua pargipingini, kus ootab kütkestav naine.
Meid tuleb tegutsema müksata, isegi jalaga tagumikku anda, vot siis läheme liikuma. Aga see pole enam omatahteline liikumine ning võib seetõttu ootamatult lakata.
Ning siis viimane kümme, see kodutee meeleolu looja. Minule oli see teatri valikul Triin Sinissaare “Valmisolek on kõik”.
Andrus Vaarik oli lavastanud tragöödia. Ei, komöödia. Jällegi tuleb keelele “hullumaja”, tekib kahtlus, kumb on hullem, maailma hukk või selle ootamine.
Lõpus võime siiski kergendavalt naerda, ha-ha-ha. Paraku: võib-olla just need viimased laused püüdsid vaataja jaoks selle liigse kala. Selle, mille asemel oleks võinud koduteel mitu palju maitsvamat püüda.
Viimane ei tähenda, et sellist nelja-tüki-etendust ei võiks südamerahuga mängukavasse võtta.
4x10 minutit
- Tallinna Linnateater, 31. august 2013.
- Triin Sinissaar, “Valmisolek on kõik“, lavastaja Andrus Vaarik.
- Diana Leesalu, “forever jung“, lavastaja Veiko Tubin.
- Kristiina Jalasto, “Müks“, lavastaja Henrik Kalmet.
- Paavo Piik, “Puhas lähedus“, lavastaja Tõnn Lamp.
- Lavastused valmisid vaid ühe päevaga.
- Iga lavastaja tegi ka kunstnikutöö.
- Pileti hinnaks oli annetus teatri spordisaali arendamiseks.
- Pealtvaatajaid 800.
