Nikolai Baturin: Just üksinduses täituvad süda ja hing sisuga
Kõigepealt tahab Nikolai Baturin rääkida sellest, kuidas ta siin ja praegu hakkama saab. Ta tahab tänada Viljandi maavanemat Kalle Küttist ja Tarvastu vallavanemat Alar Karu. "Maavanem käib mind sünnipäevadel õnnitlemas, vallavanem Karu toetas abipensioniga. Igas asjas aitavad," annab üksiklasest kirjanik edasi talle nii olulise positiivse sõnumi.
Kaks kõlksatust
Oma lapsepõlve on ta kunstilisel moel edasi andnud romaanis "Kartlik Nikas. Lõvilakkade kammija". Seda peeti omal ajal eesti intelligentse noorsoo lemmikraamatuks. Romaani põhjal on ta juba kirjutanud stsenaariumi teleseriaali tarvis ning valmistub looma samasugust kinofilmile.
Esimesed maailmamuljed ulatuvad Baturinil ebatavaliselt kaugele. "Kui olin väike, oli minuga kaasas mingi eeleluline kogemus maailmast ja elust. Et ma olen seda elu juba kusagil näinud. Ja veel - et ma pole üksi, et minuga on alati keegi. See polnud mingi mäng, vaid päris tõsine enesetunnetus."
1941. aastal arreteeriti Nikolai isa ja nooruke 18aastane tädi. Mille eest isa kinni viidi, pole täpsemalt teadagi. "Aga tädi oli "poliitiline". Tema laulis ühes seltskonnas Stalinist laulukese. Siis jäingi üksildaseks poisiks." Ema pidi tööd tegema, et Nikolaid ja temast neli aastat vanemat õde ära toita.
"Isa arreteeriti öösel Viljandis. Viijaid oli kolm, mina magasin parajasti. Olin ärkvel, kuid pigistasin silmad kinni, kui see suur läbiotsimine käis. Mäletan, et kui isa välja viidi, seisis ta mõnda aega minu voodi ees. Tõmbas mul korra käega üle pea. Aga kui välja läks, käis kõlksatus. Viijad küsisid, et mis ta sinna viskas, ja said vastuseks: käerauad. Isa oli kahemeetrine mees ning tema jõust on räägitud legende. Teinegi kõlks hakkas mulle kõrvu, see oli siis, kui isa sõrmuse käest võttis ning peeglilaua peale pani."
Kummutitäis kateriinasid
Baturin on sündinud Suislepas Võrtsjärve ääres Arumetsa külas. Tema suguvõsa isapoolne liin on pärit Alatskivilt Nina külast. "Iga kord, kui ma sinna sõidan, peatun tingimata Juhan Liivi haual. Pean temast suuresti lugu, nagu ka Ernst Ennost ja Hendrik Adamsonist, siitkandi mehest."
Ka ema esivanemad olid Peipsi äärest - vanaisa Varnjast, vanaema Mustveest. "Vanaisa isa oli Mustvees paruni telliskivivabriku valitseja. Vanaema kasvas üles koos mõisalastega, õppis ära saksa keele ja omandas peenemad kombed. Seal tekkis tal ka suur lugemiskirg. Vanaema mind peamiselt kasvataski."
Mulgimaale tulid Nikolai esivanemad juba tsaariajal. "Vanaisa oli põhiliselt kaupmees. Nagu ikka Peipsi-äärne rahvas. Vaarisa ja vanaisa ajasid kokku miljon tsaarirubla. Mul on teises toas üks kummut. See kummut oli omal ajal raha täis! Paksud pakid vesipildiga kateriinasid. Kogu lapsepõlve mängisime nende rahadega. Oktoobrirevolutsiooni kümne päevaga kaotas vanaisa kolme põlve teenistuse."
Tartu pangast saadeti vanaisale sõna, et viigu oma põhk minema. "Siit piibli õpetus: ärge koguge oma varandust maa peale... Kui paljudel on see märki läinud."
Arumetsas oli Baturinitel suur tare-tüüpi maja - ühes otsas eluruumid. Praeguse Kaluri talu Kalbuse külas, kus Nikolaiga juttu ajame, jõudis isa vanaisal üles ehitada aidata enne Siberisse saatmist.
Baturini mõlemad vanemad on pärit peipsivenelaste seast. "Aga emapoolne vanaisa muud keelt ei osanudki kui Mulgi murret. Ta rentis pea veerandit Võrtsjärve, pidades siin kalurite artelli. Andis tervele Arumetsa külale tööd. Arumetsa pääseb ainult suvel mööda järve, talvel regedega jääd mööda. Regedega viidi siis püütud kala suurtes vaatides Elva. Elvast saadeti eluskala - koha ja latikas - rongiga Varssavisse, Peterburisse ja Riiga."
Saatus pole koera saba
Pärast isa äraviimist hakati elama vanaisa juures Kaluri talus. "Vanaisa oli hästi töökas mees, pidas siin loomi."
Üks süngemaid sõjamälestusi on Nikolai Baturinil seotud suure saksa koonduslaagriga Viljandis. "13 000-lise elanikkonnaga Viljandis hävitati sõja ajal 27 000 inimest! Seal, kus praegu asub Männimäe elamukvartal. Ja iga päev veeti neid laipasid läbi linna... Männimäe linnaosa on nende luude peale ehitatud."
Aga Nikolai Baturin ei poolda, et seesuguseid asju kogu aeg meenutatakse. Tema isa polevat kunagi soovinud rääkida oma vangla-aastaist Venemaal. "Kui keegi teda haletsema hakkas, käratas isa: Jääge vait! See on minu saatus. Ja saatus pole koera saba, et seda kogu aeg liputada."
Baturini tädi põgenes Kasahstanist. "Istus möödasõitvasse rongi, viskas vangiriided seljast ja tuli."
Ronge puistati kogu aeg, aga teda ei puutunud keegi. Kuna tal dokumente polnud, elas ta vanaisa juures maal, talviti pööningul ja heinalakas, suvel, kui keegi võõras õue tuli, rukkis. "Nõnda kaks aastat. Siis kohtas ta oma sõbrannat, kelle ema oli Viljandis passilaua ülem. See vapper naine kirjutas talle passi!"
Vanaisal oli kokku kolm tütart: too põgeneja Miila, Nikolai ema ja Niina.
Sõja ajal läks suur osa Baturinite raamatukogust kaduma. "Vanaisa majad Tartus ja Viljandis põlesid koos kõigega maha."
Nikolai hakkas ise lugema kuueaastaselt. "Kui isa ja tädi ära viidi, hakkas minuga tegelema tädimees Elmar, Viljandi turukubjas, haritud mees. Tema juhtimisel sain lugemise paari nädalaga selgeks." Raamatuhuvi oli aga tekkinud juba varem, sest vanaema oli lapselapsele mäletamata aegadest ette lugenud usklikke tekste.
"Piibel oli mul juba kuueaastaselt kaanest kaaneni selge. Ja see kirikumüsteerium võlus mind tol ajal väga. Ning Kristuse kannatuslugude varane äratundmine mõjutas mind. Just sealt ongi pärit minu edasine huvi raamatute ja sõna vastu ning kirjanikuks saamine."
Nikolai Baturini koolitee sai alguse Viljandis. "See oli veel Saksa okupatsiooni aeg, olin siis kaheksa-aastane. Kooli nimeks oli 2. mittetäielik keskkool. Hiljem läksin 2. keskkooli ehk praegusesse maagümnaasiumi."
Lugemise koha pealt oli Nikolai juba esimesest klassist priimus. "Kui lugeda oli tarvis, astusin ikka mina ette."
Reaalaineid Nikolai koolis otseselt ei kartnud, aga tema jaoks olid need ülimalt igavad.
"Pinginaabriga kahe peale oli mul matemaatika kolm. Need matemaatika alad, kus läks joonestamist tarvis, mulle aga sobisid. Viljandi pangamaja akendel olid teiste Viljandi koolilaste joonistuste kõrval minugi omad välja pandud."
Esimese suleproovini jõudis Baturin alles naisemehena. "Hakkasin kirjutama siis, kui mõned juba kirjutamise maha jätavad. Nii olen märkamatult olnud kirjanik juba 45 aastat."
Ta oli tõsine poiss, aga ei jäänud ulakusedki tegemata.
"Õunaraksus sai käidud. Kõik, mis poisikesed ikka teevad, sai tehtud. Ent sõjaaeg oli sõjaaeg. Wehrmacht võttis vanaisal pooled loomad ära."
Praegu umbe kasvanud maadel olid kunagi Nikolai vanaisa heinamaad. Võrtsjärv, millest praegu ribagi näha pole, paistis hästi kätte. "Ei tule siit enam metssigagi läbi."
Kass, kes tõi kastaneid
Aga praegu pole ka kunagi nii kalarohkest Võrtsjärvest enam õieti midagi püüda. "Välja tõmmati tohutuid loomuseid. Kõike head ja paremat. Kalatoit oli meil siis põhiline. Püüti kalepurjekatega, mis olid jahist suuremad purjekad kajutiga. Kui oli suurem tuul, lasti kalepüünis järve. Seda nimetati kalelaskmiseks."
Nikolai oli tihti kaluritega järvel ühes. "Kõik Võrtsjärves kehtinud püügiviisid on mulle hästi tuttavad. Nagu ka siin samuti au sees olnud jahipidaminegi. Sellest oli mul hiljem Siberi taigas olles tohutult kasu."
"Kõike, mis olen elus teinud, olen teinud nii, nagu oleksin vande andnud. Seda alustada ja lõpetada. Pooleli pole jätnud midagi."
Kirjutamisvajadust hakkas Nikolai Baturin tundma alles hiljem. Kõigepealt oli ta ikka fanaatiline lugeja. "Juba kaheksa-aastaselt oli mul pool Viljandi raamatukogu läbi loetud. Sealsed tädid ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Tassisin neid teoseid kahe käe otsas hirmsa vaevaga koju. Anti mulle algul üks ilukirjanduslik ja kaks populaarteaduslikku raamatut korraga. Aga need lugesin ma paari tunniga läbi!"
Kümnendast eluaastast õppisid Nikolaid raamatukogutädide kõrval tundma ka teatritädid. "Olin tõeline teatrivapsik. Vaatasin ära kõik Ugalas mängitud tükid. Tädid saatsid mind mõnikord käsi pesema ja saapaid puhastama. Eks enne oli poistega lossimägedes madistatud. Sõbrad eelistasid teatrile kino, kus jooksid trofeefilmid ehk minu keeles - froteefilmid.
Aga ega mulgi kino vaatamata jäänud. Käisin kõikjal, kus mu rikas kujutlusvõime rakendust leidis. Rääkisin sihukesi lugusid, et teiste suu jäi ammuli. Et mul on kodus kass, kes käib puu otsast kastaneid alla toomas."
Aga vaimutegevusega koos käis koolis ka kange sporditegemine. Nõnda et viisteist aastat mängis Baturin n-ö täitsa tasemel korvpalli.
Viljandis Baturinite majaga piirnenud alal asus linna saun. Seal õue peal oli kummaline mees, kes üksinda lõhkus kõik sauna puud. "Üleni sihukestes väikestes musklites. Tuli välja, et see oli kuulus poksija Nikolai Stepulov. Kolmekümne kuuenda aasta olümpia hõbemedalimees. Puupinude vahel olid tal üleval poksikott ja pirnpall. Seal hakkas ta siis meid treenima. Ning meist said päris head poksipoisid."
Kommunismi asjad ei puutunud Nikolaid kuidagi. Ei olnud temast pioneeri ega komnoort. "Alles hiljem sõjalaevastikus aega teenides ma sellest enam ei pääsenud. Selles suhtes nägin kodus vaid vanaema pisaraid ja vanaisa vandumist. Äraviidute pärast. Kui ma Õisu kooli tahtsin minna, ei saanud ma lähisugulaste pärast komisjonist läbi."
Pahandus on liiga lihtne sõna...
Kire asju lõpuni ajada on Nikolai Baturin pärinud oma kooliõpetajatelt. "Nad ei teinud oma tööd eeskätt palga eest. Neil oli kutsumus, ehk midagi niisugust, mis täna vähe loeb. Tollased pedagoogid tegid ka tasuta tööd. Nagu metsapuud kohisevad tasuta. Nende särgid olid nii ära pestud, et paistsid läbi. Ning kuubede küünarnukkidel olid nahklapid...
Vilhelm Sasi, looduslooõpetaja, kel olid taskus valged hiired ja kes oskas tunnid ülimalt huvitavaks teha. Julius Mager, joonistusõpetaja, kes töötas seal 1926. aastast 1961. aastani!"
Baturin väidab, et kasvatanud on ta end õigemini ise. "Ega meil tol ajal niisugust kasvatamise juttu polnud. Vanaisa oli mul range mees. Kui astusin naela otsa ja see mu jalast läbi tuli, andis võmmu kuklasse ning küsis, kas ma mujal käia ei oska kui mööda naelu."
Küsimusele, kas mõningaid pahandusi on ka meelde jäänud, vastab Baturin: "Elu oli traagiline. Pahandus on liiga lihtne sõna. Inimesed surid kui kärbsed. Inimelu ei maksnud suurt midagi. Muudkui aeti autod ette ja viidi minema. Talud jäid tühjaks, koerad ulgusid ümberringi."
1949. aasta süngel märtsiööl saadeti auto ka Baturineid viima, ent õnneks jäi auto porri kinni. "Tol ajal polnud sel teel, kust teiegi täna alla sõitsite, liivateragi peal. Me olime nimekirjas, aga teatud kellaajaks pidid kõik viidavad jaamas olema. Lõpuks veeti auto koos sellel olnud küüditatavate abiga välja. Ent siis oli meie jaoks juba hilja..."
Kust ta seda teab? "Sõjaväest tulles läksin Viljandisse Kirsimäe kohvikusse sööma. Tuleb üks hallipäine mees minu juurde ja küsib, et oled Baturin või? Siis selgus, et tema olnudki selle auto juht, mis meid Siberi teekonnale viima pidi. Mul tõusid seda lugu kuuldes tagantjärelegi ihukarvad püsti - siis nii napilt see mööda läkski..."
Baturin mäletab põletatud ja mahajäetud sõjaaegse Viljandi majadest just sinna jäänud raamatuid - veest ja tulest rikutud, ent ometi uhkeid. "Sealt ma siis tõin neid lausa seljatäite kaupa ära. Tegime poistega niisugused rauast "kassid" ja ronisime mööda põlenud majade nurki üles."
"Mäletan, et raamatute puhul hakkas mulle üsna varakult vastu keele monotoonsus. Hiljem hakkasin lugema vene keeles, mida kodus rääkisid üsna sageli vanaisa ja vanaema." Vene rahvusest olid mõlemad Nikolai vanemad - isa Feodor ja ema Zinaida.
Kelleks ta end ise peab? Baturin vastab küsimusele küsimusega: "Aga kas mingit klassikalist eesti rahvast on üldse olemas? Või vene oma? Igatahes nii kaugele, kui meie suguvõsa mälu ulatub, oleme kõik sündinud Eestis. Ma ei ole end eesti rahvast kunagi mitte üheski aspektis lahku mõistnud."
Üksinduse sisu
Lahkumisel räägib Baturin, et ei saa enam pimedas autot juhtida, silmad ei kannata vastutulijate tulesid. Valge laika liibub piinatud ilmel peremehe ligi, meeleheitel küllap sellepärast, et kett ei luba kahtlastele külalistele kohta kätte näidata. Või hoopis neile väärilisel moel poolehoidu avaldada, mine tea.
"Kui ma tööd teen, ei kannata ma siin majas kedagi," räägib kirjanik. "Naised oma köögitsentrismiga olen siit kiiresti välja vuhkinud. Kui nad vaid suudaksid olla kui hiired, et ei kuuleks ega näeks," naerab ta.
Baturini arvates on õnnetu see inimene, kes ei suuda üksindust tunda. "Just üksinduses täitubki inimese süda ja hing mingi sisuga. Teadmised võid koolis saada, teadmus tuleb üksi olles. Nagu svammi imbub niiskus, imbub teadmus inimesse."
Nende sõnade peale on hea kerge südamega minema hakata.