Nimed näitavad, mis rahvusest saab

 (5)
Nimed näitavad, mis rahvusest saab
1930ndad: Linda Valgas keemia- ja bioloogiaõpetajana töötanud, praegu Tartu linna pensionäride organisatsioonis Kodukotus kaasa lööv Linda Jakobson (sünd 1932) on oma aja menunime saanud Kalevipoja ema järgi. “Kalevipojast” said Linda vanemad nime oma teiselegi tütrele. Linda Jakobson: “Minul, nagu ka Kalevipoja emal, on õde Salme!” Foto: Raivo Tasso

Nimi kui osa kultuurist iseloomustab midagi laiemat kui ainult selle kandjat või tema vanemaid. Nimest loetakse välja ajastule omast mõttelaadi, moevoolusid, maailmapilti ja iidoleid.

Kultuur on kogum musttuhandest omavahel harmoonilises kooskõlas olevast olmelisest, tööalasest, uskumuslikust, keelelisest, maailmavaatelisest, esteetilisest, eetilisest, kogemuslikust jne nähtusest. Kunsti, kirjanduse, muusika ja seaduseraamatuteni välja. Keelt loetakse selle tähtsaks alustalaks. Kultuuri teeb sellest kirjust kogumist kõigi osade kooskõla. Kui elus midagi väga olulist muutub, muutuvad ka kõik need komponendid ning tekib juba uuenäoline kooskõla ehk kultuur. Sellepärast võimegi oma kunagisest „talupoeglikust rahvakultuurist" unistada või vaadata muuseumis, kõrvuti naabrite „puuaja" kultuuridega. Aga selles elada me enam ei saa, nagu me ei mahu ka omaaegsetesse nimemallidesse.

Meist enamus on koolipõlves lugenud seiklusjutte maalt ja merelt, kust mäletame loodusrahvaste, näiteks indiaanlaste nimesid. Kes oli Haukasilm, kes Verikirves või Koidupuna. Need nimed sobisid tollesse aega. Ega meiegi väga erinevad olnud. Veel 16. sajandi arhivaalidest võime leida talumehi, kelle nimi oli Puss. Või Pull. Ilma lisanditeta, sest nimi oli niigi piisavalt informatiivne ja ilmekas. Aga peremees Pulli ainunimi oli väga ilus ja sobilik vaid tolles kultuuris, mille tähtsaks komponendiks oli korstnata rehielamu, kõrgematele kohtadele raadatud põllulapid koos neid kodu- ja metsloomade eest kaitsvate roigasaedadega ning toitu otsides peaaegu vabalt ringiliikuva vähenõudliku maatõugu karjaga. Ning inimesed, kel oli kombeks ennast ja oma iseloomu loomade omaga võrrelda. Ja samahästi sobis vorstimeister Mats Sittesoliku nimi linna käsitööliste nimede kirevasse perre.

Tagantjärele tundub, et rahvuskultuure õgiv üleilmastumine algas juba sajandeid tagasi. Alates Trento kirikukogust (1563) peeti lubamatuks lapsi mitte-kristliku nimega ristida. Lubatud olid vaid piiblipärased ja pühakute nimed. Piibli-nimesid nõudsid ka reformistlikud kirikud. Muidugi oli ka erandeid - erinevatel rahvastel oli nii armastatud nimesid, millest ei oldud nõus loobuma. Mõni neist tuli pühaks kuulutada.

Piiblile ja pühakutele ehitatud nimekultuur ei harmoneerunud eestlaste kultuuri „must-tuhande muu pisiasjaga". Ei keele ega rahvusliku mäluga. Mõne arvates olnud süüdi eestlase lõua kuju või hambumuse omapära. Nii tekkiski vormiliselt kristlik ja kestalt rahvalik eesti nimi. Pikkadest ja arusaadava sisuta võõrastest nimedest ei jäänud just palju alles. "Bartholomäusist" jäi Pärtel või Pärt (muide -kihelkonnanimena „kulus" Püha Bartholomeus Palamuseks). Laurentiusest sai ilus eesti nimi Laur, Johannes kulus Jaaniks või Juhaniks. Või Hansuks. Mõnikord säilis algsest nimest vaid sabaosa. Näiteks Gregoriusest sai Korjus (mis teisalt tulnud halva alatooni tõttu küll käibelt kadus).

Murrang ühiskonnas - murrang nimedes

Suurte ühiskondlike vapustuste - näiteks vallutuste või revolutsioonidega käisid kaasas rängad muutused kultuuris. Sealhulgas nimedes. Suur Prantsuse revolutsioon pretendeeris täiesti uue kultuuri loomisele. Kalendrisse ilmusid harjumuspäraste kuude nimede asemele termidoorid, brümjäärid ja vandemjäärid. Ja uute eesnimedena ehmatasid inimesi Mort aux Aristocrates (Surm Aristokraatidele), Racine de Liberté (Vabaduse Juurikas) või koguni Café Billard (Piljardikohvik). Juba 1803. a otsustas Napoleon sellele jamale lõpu teha ning muutis nimede valiku taas üsna konservatiivseks ja piiblipäraseks. Sarnased seadused anti enamuses riikides. Nii pandi piir ka tuntud tegelaste või kirjanduslike kangelaste perekonnanimede eesnimedeks mugandamisele. Teistsuguse arengu korral ilutsenuks ehk Eestiski ilusad poisslapsenimed nagu Taartanjaan Kask või Roobespäär Mätas?

Loe veel

Ka 1917. aasta Vene revolutsioon tõi käibele moeröögatuslikud eesnimed Elektrifikaatsia (Elektrifitseerimine), Kooperaatsia (Kooperatsioon) või koreapäraselt kõlava poisslapsenime Kim (Kommunistliku Noorsoo Internatsionaali venekeelne lühend). Tõsi, hiljem muudeti enamus neist vaikselt jälle Jelenadeks, Klavdiateks või Ivanideks.

Eesti nimelugu mäletab ka mõningaid väiksemaid vapustusi. 1868. a sündinud Ernst Peterson Särgava (keda mul poisikesepõlves oma silmaga õnnestus näha!) kirjutas, kuidas 1840. aastail Vändra-mail, usuvahetuse hoos, anti eestlastele venepäraseid nimesid. Madli nimeks sai Matrjona, Jürist Georg, Aadust Avdei, Jaanist Joann, Maist Melania, Kaiest Jekaterina, Kaarlist Karp. Tõnudest, Tõnistest ja Tanidest said Antonid. Aga vahel tehti jälle teistmoodi. Mõne ime siis, et suurem hulk ümberristituid unustanud oma uued nimed ära ja hakanud teiste käest küsima: „Ega sina ei tea, mis mu nimi on?"

Seda, et üks nimi kirikukirjades üht ja mõisakirjades teistmoodi kirjas, oma külas kolmandat ja naabrite suus neljandat moodi kasutusel, tuli väga laialt ette. Eesti ajalool on see eripära, et ta on valdavalt kirja pandud siin valitsenud rahvaste keele ja kultuuritraditsioonide järgi. Eestlaste nimesid kiputi kirjalikes allikates võõraste poolt neile sobivalt „õigeks parandama". Segadust suurendas hääldusest lahknev vana kirjaviis. Aga mõned tublid inimesed usuvad tänapäevani, et esiisad olidki Jurrid, Marrid, Lisod, Minad, aga mitte Jürid, Marid, Liisud ja Miinad. Kui need nipid selged, on ajaloolastel eesnimedest "omade äratundmisel" palju abi. Vaatame 1880. aastate toimikuid - kõik on imelihtne.

Traugott Rott, Johannes Lehm ja Wilhelm Maas, vaatamata oma esmapilgul eestipärastele perekonnanimedele, olid sakslased. Juhan Reichenbach, Villem Rosenstrauch või Ants Lilienfeld aga, ehkki uhkete saksapäraste perekonnanimedega, eestlased. Veel selgemini aitasid eesnimed meil Venemaa arhiivide nimistutest, kus nimi ainsaks äratundmise võtmeks, eestlasi üles leida. Perekonnanimi Rosin või Post tähendas enamjuhul sakslasi, Reiljan moldaavlasi. Aga Endlid, Jutad, Leidad ja Aitad olid eksimatult eestlaste omad. Aga see otsimine toimus juba meie päevil.

Kust leida ürgne eesti nimi?

Rahvusliku liikumise laineharjal hakkas noori eesti haritlasi häirima arusaam, et algupäraseid eesti eesnimesid pole võimalik leida ei arhiivist ega ühestki targast raamatust. Nii tuli need ise välja mõelda. Andres Saali ajalooliste juttudega tulid käibele Aita, Leili, Vambola ja Juta, Bornhöhelt tuli Meelis, teistelt veel üht-teist.

Kõige huvitavama idee pakkus välja tuntud Eesti lastekirjanik Ansomardi (kodanikunimega Peäro-August Pitka, langes ohvitserina Esimeses maailmasõjas). Tema võttis aluseks tõsiasja, et talupoegliku eesti rahva jaoks on talu alati olnud rohkem kui tootmisüksus. See oli kodu, elukeskkond ja elulaad. Talu ja peremehe nimi olid Ansomardi ajalgi kokku sulanud, ühte nimetati teise järgi. Sama loogikat jätkates lootis ta küla nimest selle asutanud mehe nime üles leida. Eriti suured lootused pani ta vere-lõpuliste nimede peale. Nii kujunes päris uhke pakett päris eesti nimesid, mida igaüks lugejatest saab ju täiendada. Loetleme: Ao, Arb, Eha, Erast, Imuk, Kiru, Kisu, Kobru, Koks, Kolu, Konu, Kõrk, Käre, Lusti, Musti, Mõnu, Mällik, Ohak, Paas, Padu, Päri, Pöör, Raba, Rakk, Ruska, Rutik, Räits, Rüta, Sassuk, Säre, Sätsu, Sürga, Taadik, Tõik, Tõru, Tähk, Täht, Uni, Vaia, Vella, Vili, Villak, Ville, Vilu, Võdu, Võik, Võtik, Vääg ja Väänik.

Kas Ansomardi oletus oli tõene? Ega vist, aga õigupoolest polegi sellel mingit tähtsust - tegemist oli kindlasti eestlaste käibes igati suupäraseks ja kasutatavaks kulunud nimedega. Mõnda nimekirjas loetletutest  - nt Ao, Erast, Rutik või Ville - olemegi eesnimedena kuulnud. Ühel sõbral on toredad koerad Lusti ja Musti ning mära nimega Võik. Minu lemmikud Mälluk, Sassuk, Säre ja Sätsu aga vist alles ootavad väärikat kandjat. Ruuna jätsin targu juba kohe nimekirjast välja - normaalsed vanemad seda oma lapsele vaevalt paneksid.

1935. aasta vigade-parandus

Eesti oma riigi algusaegadel, nagu ikka pärast segaseid aegu, valitses meie nimepõllul suur segadus. Eriti kirjapildis. Mõnel mehel oli mitu erinevas keeles ja kirjaviisis isikutunnistust. Ühe järgi võis ta olla Avel, teise järgi Abel, kolmandas hoopis Nabel. Mitmed uuemad (nt Aare, Aasa jne) olid kord poisi, kord tüdruku nimed.

1935. aastaks saadi keeleteadlaste ja siseministeeriumi koostöös kord majja. Ministri määrus, mis avaldatud ka perekonnaseisuametniku käsiraamatus, selgitas, et eesti keelele on omane häälduspärane kirjaviis. Kui mõnda tähte hääldatakse pikalt, siis tuleb see ka kahekordselt kirjutada.

Abelist või Avelist sai Aabel, Adost Aadu, Alissist Aliis, Ferdinandist Värdi ja Friedrichidest Priit või Priidik. Kehtestati ka vene nimede eesti keelde transkribeerimise reeglid. Ikka häälduspärasest kirjaviisist lähtudes. Raisa asemel tuli kirjutada Raissa, sest nii seda nime ju hääldatakse. Ja Sina, mida hääldati Siina, kirjutati nüüdsest kahe i-ga. Aasast sai ainult naise- ning Aarest mehenimi. Kõiki näiteid ei jõua siin kahjuks ära tuua, sest lisatud tabelis jagati soovitusi kokku ca 1300 eesnime kirjutamiseks.

Nimi, mõistus ja mood

Nimi kui osa kultuurist iseloomustab midagi laiemat kui ainult selle kandjaid või tema vanemaid. Nimest loetakse välja ajastule omase mõttelaadi, moevoolusid, maailmapilti ja iidoleid. Ameerika kolleeg tõi hea näite 19. sajandi sisserändajatest. Kõik saabunud Oscarid olnud rootslased. Mitte et seda nime mujal ei tuntud, aga Rootsis oli tol sajandil troonil kolm populaarset Oscarit, keda rootslased armastasid. 19. sajandil kandsid Eestis mitmed väärikaid inimesed, üks neist koguni suure Narva vabriku direktor, eesnime Napoleon. Mis te arvate, millal ja kelle auks need nimed pandi? Ära arvasite. Laulva revolutsiooni ajal sündis Eestis palju Edgareid. Ega iidolite vastu saa. Ja vast pole vajagi.

Oma rahvusliku omapära ja juurte kõige levinum mahasalgamine on aga võõramaiste ja võõrkeelsete nimede mõtlematu jäljendamine. Oma osa on siin kadakasaksluse traditsioonidel - kuni esimese maailmasõjani ei tähistanud „eestlane" või „sakslane" ainult rahvust, vaid ka teatud sotsiaalset staatust. Elus hästi edasijõudnud eestlane võis „sakslaseks" saada. Kadakasaksikute nimede üle muigas Oskar Luts oma „Kevades" ja irvitasid rahvajutud. Oh mis ilus saksa nimi - Closette-Peldich! Või Silvia Rannamaa oma „Kadris", kus võõrkeeltes küündimatu võõrasema tütre nimeks sai Flöör. Ega ta teadnudki, et sama mis eestikeelne Lill.

Tänapäeval annavad nimed naljameestele veel rohkem jutuainet. Keegi pani tütrele kinolinalt kuuldud imeilusa nime Eib ja pärast imestas, kui Ameerikas küsitud, kas ta päris nimi on Abraham (Ameerikas olevat Eib Abrahami hellitusnimi). Teised tublid eesti vanemad pannud pojale nimeks Charlton, aimamata, et juba lasteaias asendub see eestlasele suupärasema Kalkuniga (teate ju seda „eestlase lõua kuju" asja).

Üleilmastumist silmas pidades tasub siiski ka rahvuslike omapäradega piiri pidada. Head tuttavad tahtsid oma poja ilusa hetke meenutuseks Jüriööks ristida. Aga neid kainestas mõttepilt seda nime välja öelda üritavast euroametnikust. Loomingulisus on tore asi, aga äpardunud nimelooming on küll õnnetus - teine inimene peab seda koledust kogu elu kandma.

Kunagi leiavad ajaloolased ja keeleteadlased, uurides meie tänaseid nime-uuendusi, et suur osa neist on pandud vaimses segaduses, segaste kultuuritraditsioonidega ja sassis juurtega inimeste poolt, kes ei saanud päris täpselt aru, kust nad tulevad ja kuhu lähevad. Tahaks väga loota, et aeg, mille kohta selline karm diagnoos käib, jääb võimalikult lühikeseks.

Aadu Must on Tartu Ülikooli professor


Kas tänu nimeseadusele on hakatud kummalisi nimesid vähem panema?

Annika Hussar, eesnimeuurija, siseministeeriumi isikunimekomisjoni liige

Ilmselt kirjapildilt on nimed korrektsemaks muutunud ning nii mõnestki õnnetust kirjaoskamatust nimekujust oleme pääsenud. Varem rohkesti probleeme tekitanud võõrtähed on enamjaolt seal, kus neid tõesti kasutada tohib - nimedes, mis teistes keeltes juba olemas on ning mille me muutumatul kujul kasutusse
võtame.

Teisest küljest on maailm muutunud järjest väiksemaks ja eesti tüüpiliselt originaalsust taotlevad vanemad leiavad nimesid maailma kaugeimatest nurkadest ning sellevõrra muutub nimepilt nagunii järjest kirjumaks.

Kui vaadata kas või edetabeleid, siis üldmulje on kaunis rahvusvaheline. Seal ei leidu ühtki Mari- või Tiina-tüüpi vana laennime, muul moel eestipärastest nimedest rääkimata. Kõik on uuemad laenud, tõsi, eesti keelde päris kenasti sobituvad nimed. Poiste nimede seas võib vanadeks nimedeks lugeda Sandri ning ka ehk Kaspari ja Markuse, ehkki need omal ajal just väga levinud pole Eestis olnud - võrreldes näiteks Jüri või Mardiga. Meeldiv uus nimi on Uku, mida ilmselt küll teadlikult eestipärasust taotledes on lastele nimeks valitud. Ka nimesid Kaur ja Tormi on poistele sagedamini panema hakatud.

Tüdrukutel on samalaadseteks näideteks Kirsika, Säde, Tuuli ja Tuule. Edetabeli tippu on siiski kõigil neil nimedel pikk maa.

Nimede vahetumine uute vastu on üsna paratamatu, ka on paratamatu see, et varasemad moenimed peavad teatud aja aktiivsest tarvitusest väljas olema, enne kui neid taas kasutama hakatakse.

Vanemad leiavad ka uusi, haruldasemaid nimesid asemele, näiteks viimaste aastate leidudest Pärtel või Sanne, ka näiteks Miia on meil juba varasematest sajanditest tuttav nimi.


Kümnendite menukaimad eesnimed

- 1930. aastal

Tüdrukud: Aino, Helju, Laine, Asta, Ellen, Eevi, Luule, Vaike, Linda, Vilma, Õie, Eha, Helga, Hilja, Silvia, Leida, Milvi, Virve, Evi, Hilda, Maimu, Maret, Silvi.

Poisid: Kalju, Heino, Ülo, Uno, Endel,  Harri, Ants, Arnold, Elmar, Heldur, Ilmar, Aksel, Paul, Valter, Jüri, Johannes, Vello, Hans, Harry.

- 1940. aastal

Tüdrukud: Tiiu, Maie, Malle, Helle, Mare, Anne, Aino, Helgi, Laine, Eha, Reet, Eevi, Urve, Aime, Ene, Silvi, Tiina, Sirje, Helju, Milvi.

Poisid: Rein, Jüri, Vello, Ants, Mati, Jaan, Jaak, Arvo, Tõnu, Peeter, Heino, Tiit, Toomas, Toivo, Kalju, Ülo, Lembit, Mart, Endel, Raivo.

- 1950. aastal

Tüdrukud: Sirje, Anne, Mare, Ene, Tiiu, Reet, Maie, Malle, Helle, Ülle, Aili, Kersti, Külli, Urve, Inge, Marje, Eve, Katrin, Lea, Tiia.

Poisid: Rein, Jüri, Peeter, Tõnu, Toomas, Lembit, Tiit, Kalev, Jaan, Mati, Ülo, Arvo, Raivo, Enn, Vello, Heino, Jaak, Ants, Toivo, Urmas.

- 1960. aastal

Tüdrukud: Ülle, Tiina, Sirje, Eve, Anne, Riina, Anu, Merike, Ene, Heli, Marika, Kersti, Maire, Kaja, Külli, Reet, Tiiu, Lea, Piret, Maie, Mare, Merle.

Poisid: Toomas, Urmas, Aivar, Peeter, Raivo, Andres, Rein, Mati, Tõnu, Tiit, Kalev, Jüri, Aare, Ülo, Andrus, Kalle, Margus, Jaak, Jaan, Mart, Toivo, Vello.

- 1970. aastal

Tüdrukud: Katrin, Tiina, Anneli, Piret, Pille, Merike, Anu, Ülle, Margit, Marge, Kristiina, Signe, Merle, Kristel, Annika, Kai, Kadri, Karin, Anne, Kaire, Liina.

Poisid: Margus, Toomas, Andres, Meelis, Tarmo, Indrek, Urmas, Aivar, Priit, Jaanus, Andrus, Marko, Kaido, Peeter, Alar, Mart, Tiit, Sven, Janek, Marek.

- 1980. aastal

Tüdrukud: Kadri, Helen, Kristi, Katrin, Triin, Kristel, Margit, Annika, Kristiina, Liis, Merle, Kairi, Maris, Piret, Evelin, Karin, Kätlin, Jane, Kadi, Kersti, Mari, Mari-Liis, Reelika.

Poisid: Kristjan, Marko, Margus, Martin, Indrek, Tanel, Lauri, Priit, Tarmo, Marek, Silver, Meelis, Oliver, Andres, Janek, Mihkel, Rainer.

- 1990. aastal

 Tüdrukud: Liis, Maarja, Kadri, Triin, Kaisa, Kadi, Kristiina, Annika, Kätlin, Kristi, Maria, Kerli, Kristel, Laura, Mari, Helen, Helena, Liina, Mari-Liis, Birgit.

Poisid: Martin, Siim, Kristjan, Taavi, Madis, Mihkel, Rauno, Kaspar, Sander, Tanel, Indrek, Kaarel, Karl, Kristo, Joosep, Lauri, Marko, Priit, Andres, Margus.

- 2000. aastal

Tüdrukud: Sandra, Laura, Anette, Kirke, Eliise, Karmen, Lisette, Marleen, Kaisa, Kertu, Grete, Annabel, Hanna, Liis, Helena, Kristin, Maria.

Poisid: Markus, Rasmus, Martin, Robin, Kevin, Sander, Kaspar, Karl, Kristjan, Marcus, Mattias, Siim, Oliver, Henri, Mihkel, Andreas, Kristo, Joosep, Marko, Marten, Robert, Kristofer, Sten, Oskar.

- 2008. aastal

Tüdrukud: Laura, Sofia, Anastasia, Eliis, Maria, Sandra, Victoria, Karoliin, Liset, Anna, Polina.

Poisid: Markus, Rasmus, Martin, Aleksander, Artem, Kevin.

Allikas: Edgar Rajandi, Helmut Tarand, Keel ja Kirjandus 1971, nr 4; Annika Hussar; siseministeerium

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare