Ning siis tuleb Rakvere teatri suvi…
“Kadunud tsirkust” mängitakse Rakveres kahjuks
ainult tänavu suvel.
Täna, 17. juunil esietenduvas lavastuses “Kadunud tsirkus” laulab kloun Saks, keda mängib Tõnis Mägi, üht mitte väga ammust Eriti Kurva Muusika Ansambli lugu “Karussell kivisel rannal”.
See laul — / aina keerleb vaid karussell üksinda kivisel rannal, / oma lippude lehvides, kedagi kutsudes veel / oma viimse kui sendi ma temale selle eest annan, / et tunda koos nendega olevat kusagil teel / — on Sven Kuntu kirjutatud, tekst ja viis. Kirjutajat meest ei ole enam. Tema laul on elus.
Teine kloun, Bändzo, keda mängib Andrus Bonzo Albrecht, laulab kusagil “Tsirkuse” teise vaatuse alguses oma laulu Urmas Lennuki sõnadele, kus ütleb: / silmapiirile sõuab üks kadunud naer / üks nutmata nutt / milles valus on raev / kus päevade algus ja õhtute lõpp / kus kõnnib see kloun ja see laul /.
Saks-Mäks ja Bändzo-Bonzo laulavad täna ja hiljem koos Tõnis Mägi laulu Juhan Viidingu sõnadele: / igas asjas tuleb tunda piire / nalja tehti, nüüd peab piisama, / koorem peale, meil on kaunis kiire / ärge viitke aega niisama /. Juhan on läinud, tema luuletus “Kolimine” on aga kirjutatud nagu just täna “Kadunud tsirkuse” jaoks.
Igas teatris ja tsirkuses on direktor. Rakvere teatri direktor on Joonas Tartu. Suvetsirkuse direktorit mängib näitleja Peeter Tammearu. Joonas Tartut võib teatrikülastaja ka muidugi näha ja kuulata, “Kadunud tsirkuse” direktorit, kes laval, aga peab nägema ja kuulama.
Oma viimsegi sendi
“Kui majandussurutis ja kärpimine tulid, siis oli uskumatu, kuidas meie inimeste mõte hakkas naksuma,” ütleb teatridirektor Joonas Tartu.
Tema meelest leiti täiesti uskumatuid lahendusi, tuli huvitavaid ideid. “Tekkis uus särts ja võitlusvaim. Nüüd teame, et see saab olla lühiajaline. Inimesed väsivad.”
Rakvere teater püüab olla kogu aeg pildil, et kultuuri pool ei kaoks inimeste huviorbiidist. Statistika ütleb, et keskmiselt on publiku vähenemine Eesti teatrites 15%. “Meie oleme kergemalt pääsenud,” jätkab Tartu. “Me teeme suvel kaks uuslavastust, on Baltoscandal… et inimesed tuleks teatrisse.”
Tänase esietenduse tsirkusedirektor Peeter Tammearu räägib lavastuses sellest, kuidas lapsena oli tema meelest tsirkusedirektor kõige tähtsam mees: “Ja mitte keegi ei julgenud sellele mehele öelda — misasja sa lödistad! Isa ka ei julgenud, sest tsirkusedirektor oli kõige tähtsam maailmas! Isegi kuu taevas kartis tsirkusedirektorit. Aga seda ei ole enam.”
Veel räägib Tammearu, kuidas direktorite koolis õpetati talle, mismoodi saada luba tsirkusetelgi ülespanekuks.
Pärisdirektor Joonas Tartu aga ütleb, et plaan “Kadunud tsirkust” keset linna, päris tsirkusetelgis mängida jäi katki sellepärast, et telgi rentimine käis teatrile üle jõu. (“Kadunud tsirkust” mängitakse Rakvere spordikirikus. Hoones, mis ehitati kahe torniga kirikuks, aga aeg muutus, kirik isegi pühitseti, kuid sellest sai spordisaal. Nüüd, 2010. aasta suvel, on spordikirikus teater, etendused, kus tehakse tsirkust.)
Täna algas elu
Tsirkusedirektor Tammearu meenutab, et kunagi oskas tsirkuserahvas lennata, ei söönud midagi ja elas igavest elu. Tsirkusedirektorite koolis aga räägiti deebetist ja kreeditist; igavesest elust ja tuledes karussellist juttu ei olnud.
Rakvere teatri tsirkuses lähevad lapsepõlve ja leiavad ennast uuesti üles siin ja praegu Sebra, Karu, Mustkunstnik, Habemega Naine ja Köietantsija, Tsirkusedirektorist ja muusikalistest klounidest kõnelemata.
Kõik see, mida meile näidatakse ses lavastuses, on meie endi peegeldus.
“Midagi ei ole. Seda tsirkust ei ole enam. Tsirkus on muutunud rahaks ja anekdootideks! Plastmassist telgiks ja nurga taga pläru tõmbavateks klounideks,” põlastab Tammearu ses lavastuses. Ja kusagil seal lavastuse lõpu poole, kui on lapsepõlves ära käinud, ütleb: “Meie elame täna ja igavesti. /---/ Sest elu algas täna!”
Rakvere teatri terrassil istudes, teatriõhku hingates ja seal sagivaid teatritegijaid passides on selge, nad ei mõtlegi võimalusele kaduda. Pisut kahju on, kui lavastaja Üllar Saaremäe ütleb, et “Kadunud tsirkust” mängitakse Rakveres vaid tänavu suvel. Sest trupp on haruldane ja lugu eriline.
“Kadunud tsirkuse” autor Urmas Lennuk kutsub üles elu
täiel rinnal elama, ootamata palgapäeva või ilusat ilma.
Kuidas näidend sündis?
Lühidalt — arvuti taga ja öösiti. Pikemalt — Üllar kõneles kunagi loomenõukogus, et Bonzol ja Tõnis Mägil on selline kummaline mõte. Kõigile tundus huvitav, saime kokku, kõnelesime ja siis hakkas asi liikuma. Kirjutasin veidi, arutasime, siis kirjutasin veel veidi ja arutasime uuesti. Seejärel kirjutasin esialgse variandi lõpuni.
Esimeses proovis vaatasime algse teksti kriitiliselt üle ja siis kirjutasin veel mõned ööd seda ümber. Nüüd on Üllar trupiga seda veel edasi arendanud. Seega — näidend on sündinud minu jaoks tavatult laias koostöös.
Kui sa lavalugu kirjutad, kas saad siis lahti mõtetest, kuidas seda lavastada või et mismoodi lugu võiks laval välja näha?
Enam ei mõtle, kuidas seda laval teha. Kui on tarvis, et näitlejad hõljuksid õhupallidena taevasse, siis panen selle ka nõnda kirja. Lavaruumile ette mõtlemine pidurdab minu jaoks tekstiloomet. Tekst peaks minu arusaamises olema algselt vaba piirangutest. Pole ju mõtet minna kalale ja loota, et püüad alamõõdulise ahvena. Kui juba kodust välja on mindud, siis ikka kümnekilost haugi püüdma.
Mis lugu see “Kadunud tsirkus” on ja keda sa kujutad ette lavastuse vaatajatena?
Minule on see eneseotsingu lugu. Tuleb vaid neid “äratavaid kloune” õppida päris elus ära tundma ning julgema neid usaldada, kuigi saab haiget ja sageli pole see mugav. Teine asi, millest “Kadunud tsirkus” kõneleb: elama tuleb hakata kohe, kui märkad, et sa enam “nagu” ei ela. Selleks ei tohi palgapäeva või ilusat ilma ootama jääda. Muidu hakkad elama ja märkad, et elu on mööda läinud. Ja kus mina siis olin? Aga kindlasti on trupp vaatajatele loonud esietenduseks veel palju laiemaid sõnumeid.
Millise koha peale sa enda jaoks selle näidendi kirjutamise asetad? Et viimane, hea küll, aga emotsionaalsel skaalal?
Emotsionaalselt ongi see tekst minu enese praeguste tõekspidamiste aruanne mulle enesele.
Ma poleks vist suutnud seda kuidagi lõpuni kirjutada, kui ma ise selles loos teatavat allegooriat tänases kultuuripildis laiemalt ei tajuks. Olin kirjutades siiras ja isegi naiivne, kui seda õigeks ning oluliseks pidasin.
Ja kui keegi tahab mind selle eest kividega pilduda, siis palun. Enda südames need kivid mulle haiget ei tee.
Teatavas eas muutub hoopis enesele valetamine haigettegevaks kogemuseks ja selle eest püüan end kaitsta.
Vaatasid minuga koos üht läbimängu. Kuidas tundus?
Ikka on alati mingid asjad prooviperioodis kuskile kadunud, aga see-eest on alati mingeid teisi asju juurde tulnud. Selles seisnebki teatri võlu.
See, mis vaatajateni jõuab, ei ole mitte “minu näidend”, vaid “meie etendus”. Muidu poleks teatril mõtet.
Ja kogemus ütleb, et nädalaga võib teatris imesid sündida, kui neid seni veel sündinud
pole.
