Noor-ugalaste dessant Vargamäele
Ugala suvelavastus „Vanad ja noored“, mis põhineb Anton Hansen Tammsaare teostel, esietendus Tammsaare muuseumi rehetares eelmisel laupäeval. Lavastuse seitsmest näitlejast neli ja lavastaja Vallo Kirs, lõpetasid tänavu näitekunsti eriala Viljandi Kultuuriakadeemias. Kõik nad asuvad tööle sügisest Ugala teatris. Noornäitlejatest lööb lisaks kaasa Madis Mäeorg, kes omandas näitlejakutse kultuuriakadeemias varem.
Lavastus jätkab maarahva loo jutustamist mitte kaugel kohast, kus Albu Kukenoosis etendunud „Prohvet Maltsvet“ paar nädalat tagasi pooleli jäi. Vahel on 60 aastat, kätte on jõudnud aasta 1910.
Maltsveti ajal sai vaid palvetada
Peeter Jürgens vanaperemehe rollis meenutab, kuidas tema vanematel oli ainsaks lootuseks paremale elule palves pöördumine taevaste vägede poole. Oma eluajal on ta aga näinud seda, kuidas visalt tööd tehes saab reaalselt oma elujärge parandada. Mõisa käest on võimalik juba oma renditalu välja osta ja talus täieõiguslikuks omanikuks saada. Kui oled juba ise otsustaja, saab ka puhkehetkel pingile istuda ja ilmaelu üle mõtiskella täitsa omatahtsi.
Lõugu talu koduväi Kaarel (mängib Madis Mäeorg), tahab samuti ise otsustajaks saada, et talus uuendusi sisse viia, millest süda unistab. Ajapikku see tal ka õnnestub, kuid paraku pole õnn tema poolel ja peagi leiab ta end keerulisest olukorrast, kus ta peab talu uuesti mõisale tagasi andma ja taas rentnikuks hakkama.
Samuti ei pääse ta ämma näägutamisest. Luule Komissarov oma „Õnne 13“-st tuttava terava keelega teeb teeb kuraasika ja näägutamisalti vanaperenaisena reljeefse etteaste. Ehk tahtnuks näha, et tal oleks ka teistlaadset teksti, mis näitaks rohkem tema siseelu.
Leida koht päikese all
Lavastuse põhiintriigiks on tasakaalu leidmine küsimuses, kes kasutab privileegi juhtida talumajapidamist oma äranägemise järgi. Nagu aru võib saada, ei olnud noortel lavastuse tegevusajal väga lihtne alustada oma elu hoobilt kuskil mujal, vanema generatsiooniga koos elamine oli sage. Siiski pole siin tegu otseselt võimuvõitlusega, vaid sooviga enese realiseerimise järele. Sedasama soovivad tegelikult ka Lõugu talu vanaperemees ja -naine.
Soov olla ise otsustaja ja leida koht päikese all on kuidagi ürgne ja kõlab kenasti ka tänasel päeval. Etendus võib aidata vaatajal esitada küsimust ka endale, et mis see on, mida ma teen praegu ja kas ma tegutsen õiges kohas.
Julge dramatiseering ja hoolikas mäng
Kuigi lavastus põhineb enamjagu Tammsaare romaanil „Vanad ja noored“, on dramaturg Tõnis Parksepp sisse kirjutanud ka ajaliselt erineva tegevusliini, mis põhineb kirjaniku kirjadel oma tütrele. Mis tähendab, et Klaudia Tiitsmaa mängitud tegelaskuju on ühes lavastuse osas noor neiu, lavastuse põhiliinis aga alles sündimas.
On raske öelda, kas nende liinide erinevus on piisavalt lavastuses markeeritud, et vaataja neist mugavasti aru saaks. Kindlasti on aga tegu särava ideega asi niimoodi lahendada. Selline lisaperspektiiv toob lavastusse juurde dünaamikat ja toodab vaatajale mõtestamisruumi.
Näitlejate mängu iseloomustaksin kolme sõnaga: hoolikas, tundlik, pildispüsiv. Hästi tulevad need kvaliteedid esile Kaarli naist mängiva Adeele Sepa esituses. Oma täpselt loodud rolliolekuga on ta kui hommikune udu, mis leebelt täidab mänguruumi.
Mängukoha veenmine
Tekstilise köitvuse poolest on üks lavastuse tipphetki kindlasti vanaperemehe esitatud monoloog teemal, „kas kõik on paremaks läinud, nagu ma kogu elu olen lootnud?“. Tuletab oma üldinimlikkuses ja kerges traagilisuses meelde „Hamleti“ tuntumat monoloogi. Hoogsad ning veenvad rollid teevad ka kõrvalosades üles astuvad Rain Õunapuu ja Kristian Põldma.
Siinse arvustuse pealkirjas toodud „dessant“ on teatavasti sõjaväeline manööver, kus rühm hea ettevalmistusega sõdalasi hõivavad üllatusrünnakuga olulise tähtsusega positsiooni, tihtilugu merelt maale liikudes. Siin on väga tähtis otsusekindlalt edasi liikuda ja jõuda sihini. Kasutades iga võimalikku toetuspunkti, mida keskkond pakub ja millest ollakse suuteline kinni haarama. Võib öelda, et „Vanade ja noorte“ trupp jõudis sihile ja materjal suudeti omaks teha ja veenda Vargamäe rehetare seinu, et meie oleme ka tegijad. Suurepärane töö!
Kõik tänavusuvised etendused on välja müüdud, uuesti näitab Ugala lavastust järgmise aasta mais.
