Noorte eluusu tunnistus
Maailm on jõudnud sesse järku, kus kehtib ütlemine: "Kiitkem keskpärasust, siis ei juhtu mitte midagi." Tänane teatrinoorte põlvkond on sest aru saanud varem kui eelmised ja astub sellele vastu. Pühendunult.
Uku Uusbergi verivärske lavastus "Pea vahetus" on kantud usust paremasse olevikku.
Lavastuses hingab peale peategelaste ühte vaimsusest kantud hingamist kammerkoori jagu noori inimesi - orkester. Nimetada loo peategelasteks Märt Avandit ja Priit Võigemasti pole päris täpne. Nad, tõsi küll, tõestavad oma suurepärast mõtlemise, näitlejaks ja inimeseks olemise kõrgvormi eeslaval. Mis saaks aga siis, kui neil ei oleks orkestrit selja taga, ja dirigenti kas või kusagil raudteejaama valjuhääldis?
Koosolemise õnn, ka selle mõistmine on suur õnn, mida paljud ehk enam tahtagi ei oska. Lavastuses ollakse koos. Iga hingetõmme laval täidab eesmärki, kutsub publikut mõtlema alguskokkukõlale, arusaamisele, et parem maailm ja elu võiks
olla siis, kui inimesed nii palju ei vastanduks.
"Pea vahetus" kutsub mõistma ja ei mõista hukka. Näidend ja lavastus on tõestus sellest, et noored saavad aru sõnast "vastutus" ja on kantud aukartusest elu ees.
Uku Uusbergi näidend ja lavastus on teatrikeelne vastus vana lavastaja Jaan Toominga loole "Kiri noorele näitlejale".* Seal Tooming muu hulgas kirjutab: "Harva küsib näitleja, mis tähendus on ta elukutsel, mis ülesanne tal elus on ning mis mõte on teatril üldse."
Seesama Jaan Tooming on öelnud, et muusika mõjub vahetult ja teatrietenduse ideaaliks võiks olla muusika või luuletus. Uku Uusbergi ja ta mõttekaaslaste teater on sõna otseses ning ka kaudses mõttes kantud muusikast ja luulest.
"Pea vahetust" vaadates tekkis mitu korda seos aastaid tagasi nähtud Lembit Petersoni lavastusega tollases Noorsooteatris, "Godot'd oodates". Samuel Becketti Vladimir ja Estragon sarnanevad Uku Uusbergi kirjutatud ja lavale toodud kahe muusikuga kas või selle poolest, et kannavad edasi kohati naiivsena tunduda võivaid põhiväärtusi. Ausust ja armastust ennekõike. Kannavad olemise talumatut kergust. Lavastus astub vastu iga toll just vaimsele keskpärasusele.
Üsna võimas on ses imes ka see, et noort teatrimeest Uusbergi, nagu ka tema kaaslasi, saab nimetada vanameistriteks. Vanameistrite loomingut iseloomustab enamasti vormikeele lihtsus ja täpsus, liigse sekeldamise puudumine, tasakaalukus, isegi aeglus, mõtte ja keele ja väljendusvahendite täpsus, tõsidus ka koomilises, suurepärane loomingulise atmosfääri loomise oskus, ülim ausus ja oma tõde... See kõik on noortel autoritel, näitlejatel ja muusikutel juba olemas.
Erinevalt vanameistritest on see aga uus, nii uus, et paneb ootama, kuhu nad jõuavad aastate ja kogemuste kogunedes. Kas uude ja paremasse maailma?
"Pea vahetus" näitab teed igatahes. Mõjuvalt.
Lavastaja Lembit Peterson ütles 2008. aasta oktoobris: "Ma hindan teatris kõike, mis kas või veidikenegi aitab kaasa inimeste avanemisele. Armastusele."
"Pea vahetus" teeb seda tõesti, teeb haiget saamise piiril.
* J. T. kirja saab lugeda Teatritaskust http://teatritasku.nadaline.ee/ või lavastaja esseederaamatust "Yles ja allavoolu".
