Nõukogude ajal tuli rauast flöödile augud sisse mõelda
"Hipide revolutsioon" Ugala suurel laval on nii detailirohke ja täpne, et peaks andma positiivset mõtteainet erineva elukogemusega põlvkondadele.
Olla vastu – see on noorusele iseloomulik. Ajast, kohast ja riigikorrast vastalisus ei sõltu. 1960. ja 1970. aastate noored läänemaailmas olid sõja vastu ja armastuse poolt. Raudse eesriide taga Nõukogude Liidus oli samasuguste vaadetega noorte peasooviks vabadus.
Kaheksandas klassis, aastal 1971, saadeti mind Rapla keskkooli bioloogiaeksami eel juuksurisse. Mis mul üle jäi. Palusin juuksurit, et ta mind nudiks ei pügaks. Läksin tagasi ja eksamikomisjon nentis: vähe, mine tagasi. No läksin. Juuksurid olid siis ka noored. See neiu, kes mind enne oli lõiganud, ütles: mine tagasi ja ütle, et nüüd on korralik, tegelikult ei lõiganud enam. Läksin ja sobisin. Mis pileti ma eksamil sain ja kas rääkisin looduskooslusest või mitokondritest, ei mäleta.
1975. aastal sain Tallinnas tuttavaks omavanuse noore venelasega, kes ütles, et on näinud juba viit kevadet. Ta liikus hääletades kusagilt Sise-Venemaalt koos kevadega. Meil õunapuud õitsesid. Olime õnnelikud ja mina selle poisi peale kade. Alles hiljem sain teada, et selle pisikest kasvu hipipoisi isa, Moskva kõrge sõjaväelane, laskis poega taga otsida. Kusagil Riias ta oligi tabatud ja hullumajja pandud.
Kahe näoga munk
Räägin isiklikku sellepärast, et needsamad meeleolud ja õhkkond olid väga teatraalsel moel Ugala nõukogude hipidest rääkivas loos olemas. Olid vägeval moel, enamgi veel. Näiteks rauast flööt, millele just noored vabamõtlejad suutsid muusika sisse puhuda. Teatril ja hipiliikumisel – ma siin ei saa kuidagi mööda vaadata ka muusikast – on vähemalt üks ühine omadus: kui see on päris, siis see on ime. Erineb argipäevast, olles siiski sestsamast maailmast.
Ugala lavastuses on üks stseen vähemalt, mis mu räägitut iseloomustab. Noored on oma tripil jõudnud Burjaatiasse, kus budistlikud kloostrid. Neile on öeldud, et klooster on suletud, sest mungad on kolhoosis kartuleid võtmas ja eestseisja kutsuti ootamatult täitevkomiteese.
Olukord on absurdne, aga iseloomustab üsna täpselt aega, millest lavastus kõneleb. Näidendi autor ja lavastusgrupp sellega ei piirdu. Kloostri täitevkomiteesse läinud eestseisja ilmub kappide rivist, mis sel korral kloostrit kujutab, ja ütleb, et ta saab olla korraga kahes kohas. Muu, ka meelevälise jutu seas loeb see mees (üks näitleja Andres Tabuni mitmest õnnestunud väikerollidest selles lavastuses) ette eesti noorte nimed: "Te olete ju Kalev, tuntud ka kui Lennon? Ja need on teie sõbrad – Arlekiin, Ülle, Anu, Aivar ja Kalle? Või oleks parem öelda Kalle-Krišna?”
Eesti hipid, keda mängivad Ott Aardam, Janek Vadi, Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm, Vallo Kirs ja Rait Õunapuu, on muidugi lummatud, et milline nägemise, isegi selgeltnägemise võime. Ja siis seletab kahe näoga (see on taas kunstniku kihvt leid, et mungal on oma nägu ja kuklas mask) mungarüüs tegelane lastele asja ära: "Satori ei puutu üldse siia. Aivar ütles meie valvurile teie nimed. Ja valvur mulle."
Selliseid vaimukaid ja maa peale toovaid leide nii kunstniku, lavastaja kui näitlejate töödes ja muidugi näidendi tekstis on selles lavastuses kuhjaga. Lavastaja ja kogu lavastuse käekirja iseloomustab seegi, et näitlejad lõhuvad ise loodud lavareaalsust. See on põhjendatud, sest jutt käib ju ka narkootikumidest, mis meelt avardavad. Aitavad lendu ka puuris.
Mis on elul pakkuda...
Laval on kõikenägev jube suur silm, kellega nii noored kui vanad sovetiriigi kodanikud tantsivad või peavad tantsima. Samasse ritta kuulub täiesti päris ülisuur traktorirehv, mis mu jaoks sümboliseerib nii liikumist kui ka võimalust, et see ratas sust üle sõita võib.
Mul oli ülihuvitav vaadata just Ugala vanemate näitlejate pisikesi kõrvalosasid ja just nemad tundusid lavastuslikku mängulisust erilise mõnuga kaifivat. Pisiosades mängisid ennast meelde Kiiri Tamm, Luule Komissarov, Vilma Luik, Kata-Riina Luide... Andres Tabun ja Tarvo Vridolin – ma arvan, et see on ka lavastaja üks pisike nüanss – mängivad munkasid, miilitsaid, valehipisid ja hullumaja patsiente.
Näidendis on ka hipikultuuri ja indiaanirahva seos, selle leiab vaataja, jälgides Janek Vadi mängitud Arlekiini, tema üsna traagilist elukäiku. Kuna näidendi tegevus liigub nii ajas kui ruumis, siis olgu öeldud, et vaadates selgub, milliseid lahendusi on elul pakkuda n-ö kontrakultuuri kandjatele.
Silmapaistev on kunstnikutöö, kõrvu paitav muusikaline kujundus ja esitus. Lavastaja ja näitlejate leitud ruumi kasutamise lahendused on ootamatud ning moodustavad selle lavastuse terviku. Kiitma peab lavataguseid jõude, kelle abita seda lavastust ei tee, mõelge pärast etendust kas või kostüümivahetustele ja grimeerijate peale.
Minult on ennegi küsitud, kas tasub tuua Eestisse lavastajaid või koguni lavastusmeeskondi väljast. Vastuse saate Viljandis "Hipisid" vaadates. Vabaduse ja lihtsale järeleandmatuse vaim on ses lavastuses sees mitmes mõttes.
SA KUJUTLE
("Imagine", John Lennon. Tõlge: Heldur Karmo 1980)
Kui vikerkaare taga
meil puuduks paradiis,
sa kujutle – ei keegi
põrgut kardaks siis!
Ja inimlapsed kõikjal
vabalt tunneks end.
Kui poleks üldse riike,
kui usk ja relvad kaoks,
sa kujutle, siis surmgi
peaks küsima – misjaoks?
Ja inimlapsed kõikjal
rahus teeksid tööd.
On ehk see vaid mu unelm,
aga üksi ma ei jää,
ma tean, et aeg kord tuleb –
kogu maailm liidab käed.
Kui poleks liigset rikkust,
siis puuduks ahnus, nälg.
Sa kujutle – kord vendlus
oleks elu telg!
Ja inimlapsed kõikjal
õnnest osa saaks...
On ehk see vaid mu unelm... jne.
