Ühes Briti laboris on aga juba 2002. aastast arendatud tillukesi ökoroboteid, mis kasutavad energiaallikana mikroobe sisaldavaid kütuseelemente. "Bioloogilist materjali energiaks muutvad robotid leiavad piisavalt kütust peaaegu kõikjal," selgitas mikrobioloog John Greenman Lääne-Inglismaa ja Bristoli ülikoolide ühisest robootikalaborist. "Orgaanilist ainet leidub maakeral igal pool, olgu siis selleks puulehed ja metsapinnas või inimese uriin ja väljaheited."

Briti laboris 2003. aastal ehitatud esimene ökoloogiline robot EcoBot kasutas energiaallikana rafineeritud suhkrust toituvaid kolibaktereid. Kaks aastat hiljem valmis samas EcoBot-II, mis kasutas surnud kärbeste, krevettide koorikute ning mädaõunte lagundamiseks mudas elunevaid mikroorganisme.

Üle-eelmisel aastal valminud EcoBot-III demonstreeris, kuidas "seediv" robot on võimeline vabanema juba töödeldud biomaterjalist, et vältida robotit energiaga varustavate mikroobide mürgitamist nende enda tekitatud mustusega.

"EcoBot-III kogub vajaliku toidu ja vee loodusest iseseisvalt," märkis BRLi robootik Ioannis Ieropoulos. "Robot täidab talle antud ülesanded ning vabaneb päeva lõpus selle käigus tekkinud jäätmetest. Sisuliselt teeb ta oma häda kassiga sarnaselt liivakasti."

Teadlased näitasid esimestena, kuidas saavad robotid baktereid kasutada ning nad on ka teerajajad energiaallikana muda kasutavate mikroobsete kütuseelementide arendamisel. Lisaks sellele on nad viinud ainult mikroobsete kütuselementide energial töötavad robotid uuele tasemele, andes neile võime täita ülesandeid. Näiteks suudavad sellised robotid toidu, vee või valguse suunas liikudes edastada juhtmevabalt infot neid ümbritseva keskkonna kohta.

"Mikroobsed kütuseelemendid kestavad kuni neil on toitu, mehaanilisi rikkeid neil ei esine," selgitas Greenman. "Need võivad toimida 20 või 30 aastat. Kuniks mikroobid kasvavad, need seisma ei jää."

EcoBoti arendajate töö ei ole jäänud tähelepanuta. Eelmise aasta lõpus eraldas neile mikroobsete kütuselementide arendamise jätkamiseks raha Bill ja Melinda Gatesi fond. Eesmärk on panna need tootma uriinist ja väljaheidetest elektrit, mida saaksid kasutada raadiod ja muu taskuelektroonika.

Tulevikus võib sellest kasu olla ka astronaute pikkadel kosmoselendudel saatvatel kosmoserobotitel. Maa peal suudaksid sellised robotid looduses iseseisvalt hakkama saada aastaid.