Okupandid kartsid Lutsu menuromaani

 (9)
Okupandid kartsid Lutsu menuromaani
Sada aastat tagasi ilmunud “Kevade” I osa kirjastas Oskar Luts ise. “Suves” annab Toots sama nõu Lestale: kui kirjastajad head käsikirja ära tunda ei oska, tuleb see ise trükki anda ja kirjastajatele rusikat näidata.Foto: Raivo Tasso

Tsaariaegsete laste koolielust pajatav Oskar Lutsu romaan on pidanud korduvalt taluma kärpeid. Teost asusid meelepäraseks kohendama nii Saksa kui ka Nõukogude okupandid.

“Kevade” kohendamine algas tegelikult juba Konstantin Pätsi ajal. Kirjaniku mahlakas ja rahvapärane keel vajas toonaste stiilimeistrite arvates nende abistavat kätt, pedagoogilistel kaalutlustel kriipsutati läbi ka mõnigi noorsoole “kahjulikult” mõjuv väljend. Näiteks kadus köstri kirjeldus: lühike paks mees, nüride vurrudega ja kuri kui peletis ise.

“Välja jäeti koledaid sõnu, mis tänapäeval sugugi koledana ei mõju,” ütleb Palamuse Oskar Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi teadur Tiina Kivits.

Suurem osa parandusi olid aga vähetähtsad ning neid on ilma hoolika tekstianalüüsita raske märgatagi. Näiteks romaani üldtuntud avalause “Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud” kõlas 1912. aasta esmatrükis hoopis “Kui Arno isaga koolimajasse jõudis, olid tunnid juba peale hakanud”.

Esmatrükis pani Arno krihvli käest, kuid 1935. aasta väljaandes pani ta juba krihvli kõrvale. 1912. aastal imestas Arno teise otsekohesuse üle, 1935. aastal aga imestles teise otsekohesust. 1912. aastal olid Tootsi valkjaskollakad juuksed hästi sasis, 1935. aastal aga sassis.

“Pole midagi parata, enamikul juhtudest osutus algaja kirjaniku keelevaist paljudes peensusteski paremaks, ehedamaks, rahvaomasemaks kui kutsutud ja seatud keelenormeerijate oskused,” kirjutas Lutsu-uurija Aivar Kull Postimehes, kui 1999. aasta sügisel ilmus Ilmamaa kirjastuselt “Kevade” kärbeteta ja autoritruu trükk.

Seotud lood:

Tõnisson ja sakslased

Kui saabusid rasked ajad, kandis ka “Kevade” ohvreid koos oma rahvaga. Romaani on viimasel ajal hakatud nimetama eestlaste tegelikuks eeposeks ja tüvitekstiks. Miski ei too seda paremini esile kui “Kevade” saatus võõrvõimude all.

Saksa ajal, 1943. aastal ilmunud trükk oli nii populaarne, et ehkki teose tiraaž oli sõjaaja olude kohta enneolematult suur, hakati raamatuga spekuleerima ka mustal turul, “Kevade” vastu võis vahetada teisi eluks vajalikke kaupu.

Lutsu teoses peituvat väge tajusid aga ka okupandid ning võtsid tarvitusele vastavad ettevaatusabinõud. Esimeses järjekorras lõidki oma tsensorikäärid “Kevadesse” sakslased, kellele ei meeldinud romaani IX peatükk.

Kõnealune peatükk on kindlasti üks tuntumaid: see sisaldab niihästi arutelu saapanööpe ära tassivate rottide teemal kui ka verist võitlust kirikumõisa saksa koolipoistega. Viimane sattuski kärpe ohvriks. Kohe lahingustseeni sissejuhatuses seisis Lutsul lõik: “Tõnisson oli vanade eestlaste võitluste ja neile järgneva orjapõlve üle üheainsa raamatu läbi lugenud, aga seegi oli talle nii suurt mõju avaldanud, et ta sakslaste leppimatuks vaenlaseks sai.”

Saksa ajal ilmunud trükist jäi see loomulikult välja, nagu ka teistkordne viide Tõnissoni rahvuslikult motiveeritud Saksa-vihale kakluse alguses. Kärpe tõttu võis lugejal, kes romaani varasemat redaktsiooni ei tundnud, kakluse sügavam põhjus üsna arusaamatuks jääda: Tõnisson võis mõjuda riiukukena, kes sakslaste pillatud ülbevõitu märkuse peale (“Näe, kus matsid hakkavad koju minema”) otsekohe kiviga virutas. Veelgi raskemini muutus mõistetavaks Tõnissoni lahingujärgne kangekaelne vaikimine ja vabandamisest keeldumine.

Samuti pidasid Saksa-aegsed toimetajad vajalikuks välja kärpida jutustaja hinnangu, et teise kivi oleks Tõnisson tõenäoliselt visanud mitte enam saksa poisi piibu pihta, vaid sihtinud talle pähe. Küllap taheti stseenist välja puhastada kõik vihjed eestlaste ja sakslaste ajaloolistele vastuoludele ja näidata konflikti lihtsalt koolipoiste kraaklusena.

Ülejäänud osas aga pääses kakluse kirjeldus trükki sellisena, nagu kirjanik ta alguses paberile pannud oli. Isegi koht, kus Luts nimetas võitlevaid pooli Eestimaaks ja Saksamaaks, jäi alles.

Lutsu suhtumisest Saksamaa loodavasse “uude Euroopasse” annab aimu tema Postimehes avaldatud pöördumine eesti rahva poole 1943. aasta vabariigi aastapäevaks: “Ära unusta iseend! Ära pane liiga palju lootusi võõrastele jõududele, sest praegu on igaühel küllalt tegemist oma asjadega. Ära unusta, et tõeliselt maha jäetud on üksnes see, kes iseenda maha jätab.”

Loe veel

Aivar Kull kirjutab oma monograafias “Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest”, et kirjaniku ja Saksa okupatsioonivõimude suhted läksid päriselt sassi siis, kui Luts osales Postimehe toimetuse ja Tartu piirkonnakomissari Kurt Meeneni kohtumisel. Luts vihastas oma vaidlemisega komissari sedavõrd välja, et too tõusis püsti ja lahkus jumalaga jätmata. Repressioone ei järgnenud, kuid Lutsu avaldamine katkes, läbi ei läinud isegi “Nukitsamees”.

“Kevade” kristlik kihistus

Teise maailmasõja järgse Nõukogude okupatsiooni ajal oli Lutsu saatus mõnevõrra leebem kui paljudel teistel kirjanikel (ta jäi ellu ja vabadusse ega sattunud isegi otsese põlu alla), kuid 1949. aasta “Kevade” trükist lendas välja peaaegu terve peatükk.

Jutt käib XXV peatükist. See on raamatu üks saladuslikumaid, lausa müstilisemaid kohti: suurema osa peatükist moodustab Arno religioosne elamus, nägemus Jeesusest Ketsemani aias.

Tõe ja õiguse probleemidest muserdatud ning Teele-poolsest tõrjumisest masendatud Arno on vajumas üha sügavamasse depressiooni. Isegi kooliõpetaja Laur on pannud tähele Arno allakäiku.

“Üksi on hea olla. Meel on kurb, aga mingi magusus on üksinduses,” öeldakse Arno seisundi kohta eelmise peatüki lõpus.

Ühel päeval piiblilugu õppides tõuseb aga Arno vaimusilma ette pilt Jeesuse öisest palvest Ketsemani aias, tema arreteerimisest, Peetruse katsest Jeesust mõõgaga kaitsta ja Jee­suse toimetamisest ülempreester Kaifase juurde.

Arno kujutluspilt on tõepoolest elav: “Ustest käivad hallide habemetega variserid ja saduserid, vehklevad kätega ja seletavad üksteisele midagi kriiskava häälega, kuna nad alatasa ülempreestri koja poole tähendavad, nagu oleks see seal suur süüdlane ja tahaks rahvast hukka saata.” Arno näeb ja tajub selgelt ka koja õuel ootava Peetruse hirmu, mis paneb Peetruse Jee­sust maha salgama.

Kui nägemus lõpeb ja algab palvetund (s.t usuõpetuse tund), jutustab Arno köstrile Jeesuse kinnivõtmisest “niisuguse elavusega, nagu oleks ta seda näinud; nagu oleks ta Õnnistegija sõnu kuulnud, kui see Peetrust vaigistades mõista andis, et kõik need, kes endale mõõgateraga teed rajasid, ammugi langenud on, kuna aga Tema sõna kestma jääb igavesti.”.

Arno pale on seejuures nagu äraseletatud, äsja veel loiu ja masendunud poisi silmad “sätendavad vaimustuse tules. Seltsilised vaatavad imestades kõneleja poole ja peavad mõttes aru, mis niisuguse pöörde põhjuseks võiks olla. Köster saab tähelepanelikuks: seal räägib keegi, kes armastusega õpitava asja juures on viibinud.”.

Peatükk märgib murrangut Arno vaimses arengus, ilma selleta jääb poisi pääsemine depressioonist üsna arusaamatuks. Paraku pidid 1949. aasta trüki lugejad sellega leppima: algselt kuueleheküljelisest peatükist jäi alles napilt kaks ja pool, kogu usuline elamus lendas välja.

Toots elab oma rahva hulgas

Hea, et niigi läits, oleks Joosep Toots selle peale küllap ütelnud. Stalinistlikus riigis lokanud kodanlike natsionalistide vastase hüsteeria käigus oleks Lutsustki võinud saada kerge sihtmärk, hoiatavaid märke anti temalegi.

1949. aasta 11. Loomingus kirjutas Ants Saar: “O. Lutsu “Tootsi lood” paljastavad küll tsaariaegse kooli mahajäämust, ei näita aga küllaldase põhjalikkusega vanemate jõukusest või kehvusest tingitud õpilaste ebavõrdsust koolis ning lõpptulemusena viib Lutsu “kõikelepitav” huumor järeldusele, nagu oleks ka tsaariaegne koolipere olnud ühtne, võrdsete õigustega kõigile õpilastele.” Säärasest rünnakust oleks võinud välja areneda nõiajaht ning isegi repressioonid. Võinuks areneda, kuid ei arenenud; ei arenenud, aga arenes siiski, kui veel Lutsu parafraseerida.

Näitleja Lembit Anton on kirjeldanud oma kohtumist Lutsuga ajal, mil “Kevade” polnud veel Nõukogude korra ajal ilmunud ning Lutsu agiteeriti seda punaselt täiendama (Anton paigutab kohtumise küll 1950. aasta sügisesse).

Koos näitlejate seltskonnaga Vanemuise teatri ees pingil istunud Luts kommenteerinud neid nõuandeid järgnevalt: “Ajalugu on minu Tootsi sünnitanud. Aeg sünnitas minu Tootsi. Ta elab rahva hulgas. Ta on osa oma ajast. Ja minul ei ole õigust teda ümber teha, keegi ei saa aega ümber teha. Aeg on aeg! Aeg sünnitab ise oma lapsed. Mina panin ta ainult kirja ja mul ei ole mingit õigust aja poolt sünnitatud kuju ümber teha. Ma ei tohi seda, see oleks kuritöö aja enda vastu, “Kevade” ja Tootsi vastu. Ma ei taha olla oma “Kevade” ega Tootsi mõrtsukaks.”

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare