Õlimäe õied: Ksenja ning kilpkonnad


Õlimäe õied: Ksenja ning kilpkonnad
Nunn Ksenja räägib enne lõplikku vaikimist meile oma loo.kaader filmist

Heilika Pikkov on dokumentaalfilmis talletanud ühe Eestist pärit nunna elu. Ksenjale on see viimane kord elus nõnda ­rääkida, kuni surmani annab ta nüüd vaikimisvande.

XXI sajandil tunduvad inimesed, kes mingil põhjusel eralduvad (vaikusse või kunsti) isegi võõristavad. Mõni võib küsida, et miks olla üksi, kui meil on nõnda palju viise teistega suhtlemiseks – saab helistada videotelefoniga, kirjutada internetis, kogu maailm on käe-jala juures.

Ent on neid, kellele inimlik kontakt on otse eemaletõukav. Ühest sellisest räägib Heilika Pikkovi (1982) uus dokumentaalfilm “Õlimäe õied”.

Eraknunn ema Ksenja elab Jeruusalemmas Issanda Taevaminemise kloostris. Tema igapäevaseks tegevuseks on kaartide valmistamine, aias askeldamine ning nelja kilpkonnaga suhtlemine.

Need aeglased rahulikud loomad on justkui võrdpilt sellele, mil kombel aeg kloostris seisab. Nunnadel on eri ülesanded ja tööd on sageli palju, kuid see pole kammitsetud vajadusest kärmelt kuhugi jõuda, sekeldada.

Aastakümnetel ja minutitel pole vahet. Eraku staatuses Ksenja ei igatse siinpoolses maailmas enam midagi peale suure skeema – see tähendab lõplikku eraldumist, täielikku vaikimist kuni surmani. Enne seda aga räägib ta meile oma loo põgenemistest, kahtlustest ja kloostrielu juurde jõudmisest.

“Õlimäe õied” kulgeb näilikult samas tempos nunnade ja kilpkonnadega, oliivide valmimise ja lillede õitsemisega. Kiiret pole kuhugi ning vaataja lihtsalt kulgeb kaasa, parimal juhul unustab ära sellegi, kuhu ta õieti tõttas, ehk isegi taipab oma tõttamise, rabelemise suhtelist mõttetust.

Taoliselt kulges ka Pikkovi eelmisel aastal “Eesti lugude” sarjas valminud dokumentaalfilm “Kiri Ruhnust”, milles noor naine Kadri asub Ruhnu saarele algklasside õpetajaks. Seesama looduse (või loodu) rütm, mis aastaaegade vaheldumises end tunda annab.

Ka eraldus on sarnane – “Kirjas” ilmalik, “Õites” ilmatu. Ksenja on küll Kadrist oma pool sajandit vanem, siiski on nende mõtetes palju ühist. Kadri puhul ette-, Ksenja puhul elule tagasi vaatav.

Aeglus ning vaikus on tänapäeval luksus. Õnnelik, kes ei pea tormama valgusfoori vilkudes üle tee, kugistama jooksu pealt viinerisaia, vaid saab võtta aega enese ja oma pere jaoks, kuulata, mõtelda.

“Õlimäe õied” kestab seitsekümmend minutit, aga seda, mille üle hiljem juurelda, jätkub veel kauaks.


“Õlimäe õied”

- Täispikk loovdokumentaal filmiti kahe aasta vältel Õlimäe Issanda Taevaminemise kloostris Jeruusalemmas.

- Stsenarist ja režissöör Heilika Pikkov.

- Produtsent Ülo Pikkov.

- Kaamera Heilika Pikkov, Astrida Konstante.

- Muusika kirjutas Sven Grünberg.

- Silmviburlane 2013

- Kestus 70 min.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare