Olümpiaujuja Veiko Siimar: juubelit tähistame Roomas!
Lapsi oli Siimarite peres kaks, peale Veiko temast aasta vanem vend. Ujuma õppis tulevane ujumistäht Mustamäe vanas basseinis. "Oli suur puust hoone, seal me siis käisime. Õppisin alles umbes 13aastaselt ujuma."
Külm vesi lõi hinge kinni
"Ujumine polnud siis minu silmis midagi, käisin hoopis mootorrattaga sõitmas. Nõmmel, pioneeride majas. Tahtsin kangesti võidusõitjaks saada. Aga Virve Laur ütles, et ma olen liiga pikk. Kiitsakas ka. Et minust ei tule midagi. Ning ei võtnud mind."
Motosport oli aga viiekümnendatel poiste hulgas rohkem kui populaarne. Kurb lugu.
Siis käis Veiko ennast korvpallimängijate sekka pakkumas. "Seal tundus jälle, et ma olen liiga aeglane. Keegi naistreener ütles, et ärgu ma enam tulgu. Aitab küll."
Nõmme mehena oli Veiko muidugi ka kibe suusataja. "Talvel veetsime enamuse koolist vaba aega Mustamäel suuskadel mäest alla kihutades või siis enda tehtud trampliinist hüpates. Kord kukkudes murdsin korraga mõlemad käeluud. 1955. aasta suvel nägi mind Mustamäe basseinis ujumistreener Eduard Takker. Tema kutsus mind ujuma ning ma läksingi. Erilise entusiasmita."
Takkerist sai Veiko Siimari treener kogu tema karjääri ajaks. Algul treenis ta spordiühingus nimega Spartak.
"Mingeid eesmärke polnud, oli rohkem ajaviide. Ujusin ja oligi kõik. Algul ujusin delfiini ning ei tea mida veel. Suvel polnudki suurt võimalust treenida, käisime siis küll Käärikul, Elvas, Järvakandis. Vesi oli kuusteist-seitseteist kraadi. Tallinnas oli Aia tänava kahe rajaga 25meetrine ujula ja muud ei midagi.
Seliliujumist hakkasin proovima 1956. aastal. Mäletan sellest ajast Eesti esivõistlusi Pirital. Veesooja või õigemini -külma oli kaksteist kraadi. Tulin seal vist kolmandaks. Kui sisse hüppasime, lõi kohe hinge kinni."
Mustamäe bassein oli selleks ajaks lagunema hakanud. Vesi oli must, muud hädad peale selle.
Ometi oli Eesti ujumine tol ajal ehk sellises kõrgseisus, milletaolist hiljem pole ette tulnudki. "Olid niisugused mehed nagu Gunnar Päron. Endel Press, Endel Edasi, Gunnar Mägi. Ning naised Ulvi Voog ja Eve Uusmees. Vähemalt Liidu meistrivõistluste medalid polnud mingi haruldane asi."
Mispärast? Veiko Siimar arvab, et meil saadi kiiremini jalad alla, Venemaal võttis see kõik aega.
Nii või teisiti, oma parimatel aegadel jäi Veiko Siimaril maailmarekordist puudu vaid 0,7 sekundit. Ta on ainsa eestlasena juhtinud natuke aega ka maailma edetabelit. Oma tipptulemusega mahuks mees lahedasti kuue parima hulka praeguseski Eesti edetabelis! "Seda ei maksa meelde tuletada, see ei meeldi kellelegi," on Veiko Siimar ise tagasihoidlik.
Pisar tuli silma
Millal hakati tähele panema, et sellest poisist tuleb kibe ujuja? "Ei mäleta, et mind keegi andekaks oleks pidanud. Sellest pole ma midagi kuulnud."
1959. aastal peeti NSV Liidu talvised meistrivõistlused "Komsomolskaja Pravda" auhindadele. "Seal olin ma juba kolmas või neljas. Seda muidugi ei teatud oodata. Kohe varsti peeti ka NSV Liidu-Inglismaa maavõistlus Liverpoolis. Pidin sinnagi sõitma, aga viisaga jäädi hiljaks. Mind viidi isegi lennujaama mõttega, et järsku jõuab viisa sinna. Lõpuks jäi see ikka päev hiljaks, nii et mul jäi see reis tegemata. Pisar tuli silma, mis seal ikka..."
Leevenduseks sai seejärel sõita Ungarisse. "Viiekümne kuuendal aastal oli seal teadagi mis. Ja kõik need jäljed olid veel näha. See oli mu esimene välisreis."
Seejärel käidi Eesti võistkonnaga Soomes. Sealt polnud enam kaugel ka Veiko Siimari karjääri, kogu Eesti ujumisspordi üks tipphetki - Rooma olümpiamängude ujumisvõistlused. Saja meetri seliliujumine.
Kõvim konkurent kogu tema karjääri jooksul oli Siimarile Leonid Barbier. "Oli tore mees, kes hiljem kolis Saksamaale. Tema oli juba täismees, mina alles koolipoiss, keskkooli viimases klassis."
Kus olümpiamees sirgus, millised olid ta treeningutingimused neil maailma tippu tõusmise aastail? "Harjutasime Aia tänava 25meetrise basseini kahel rajal. Õhtul oli paar tundi eraldatud koondisele. Korraga oli seal ligi kolmkümmend inimest. Praegune tippujuja seda ei usuks. Aga midagi polnud parata. Igal nädalavahetusel vahetati vett."
Mingit meeskonnatööd või taustajõude polnud. Meditsiini alal oli kõige kompetentsem "ujulatädi", kes kontrollis templit ujulapääsmel.
Kõik teed viisid Rooma
NSV Liidu meistritiitel kindlustas Veiko Siimarile enam-vähem kindla pääsu Rooma olümpiale.
"Tunne oli vägev. Rooma läksid eestlastest peale ujujate ehk minu, Ulvi Voogi ja Eve Uusmehe veel kergejõustiklane Mart Paama, purjetaja Andrei Tšutšelov, viievõistleja Hanno Selg."
Jaanipäeva veetis Veiko kodus. Kui ta kooli lõputunnistuse järele läks, olid kõik jahmatanud, et mees ikka veel kodumail viibib. Vähemasti eksamite tegemist värskelt olümpiamehelt ei nõutud.
Mingeid eesmärke Rooma jaoks ei seatud. Olümpialaager oli Moskvas üle jõe asunud Lužniki armee spordibaasis.
"See kestis kuu aega. Olin noor poiss ja sealne üksindus mulle hästi ei mõjunud. Olin harjunud kõike kodus tegema. Kellegagi eriti läbi käia polnud, meie tüdrukud olid minust vanemad ning õiendasid omaette ja ega mu vene keel ka suurem asi polnud. Kehvalt mõjus ka palavus, mis sel ajal Moskvas valitses."
"Dopinguks" anti igale mehele kord nädalas üks ananassirõngaste konserv. Söök koosnes tatrapudrust, makaronidest ja muust seesugusest. "Ettevalmistus polnud tagantjärele vaadates selline, nagu see pidanuks olema."
Rooma viidi ujujad juba kakskümmend päeva enne võistluste algust. "Õhkkond oli sõbralik, linn imetore. Kõik vaatamist väärt sai ära nähtud. See kõik on siiani meeles. Mingit silma peal hoidmist polnud tunda. Ja ega ma mõelnudki selle peale."
Taskurahaks oli Veikol 33 000 liiri. "Kui taksoga sõitsime, käis taksomeeter nõnda, et liire ei näinudki. Sajalised muudkui lendasid. Ometi jõudsin veel kodustelegi väikesi kingitusi teha."
Võistlustel ujus Veiko Siimar kolm korda ning sai iga kord täpselt ühe ja sama aja - üks minut ja neli koma kuus sekundit. Finaali pääses ta ühe kümnendiksekundilise eduga konkurentide ees. Eesti ujumise suurhetk oli kätte jõudnud.
"Vastupidavus oli Moskva päevade kehvade olude ja kesise treeninguga ära kadunud. Head minekut enam polnud. Isiklik rekord oli ju mul selleks ajaks 1.03,3. Selle ajaga oleksin vähemalt viiendaks võinud tulla."
Vormi tõusuga oleks võinud maailma tippklassi mehele juba medalgi paistma hakata. Igasugu "olekseid" kerkib Veiko Siimari juttu kuulates rohkemgi kui tarvis. Ent oli nii, nagu oli, ja läks, kuidas läks.
"Isegi hästi läks, kui arvestada neid tingimusi ning kogu seda värki," võtab asjaosaline loo kokku.
Nii võib tänini öelda, et Veiko Siimar on ainus ujumises olümpial finaali pääsenud eestlane, kes on oma tulemused saavutanud kodumaal treenides. 20 aastat hiljem sai Moskva mängudel finaali ja võitis koguni medaleid eestimaalane Ivar Stukolkin, kes esindas rohkem Leningradi koolkonda. Moskva olümpiamängud olid, nagu nad olid...
Head tulemused viisid selleni, et Veikole tehti ettepanek minna Leningradi õppima ja treenima. "Kuid see asi mulle ei klappinud."
Kas kodus noore ujuja saavutust tähele ikka pandi? "Võis isegi nagu tunda kerget pettumusvarjundit. Niisugune mulje mulle igatahes jäi."
Viskame ta välja!
Paar aastat nautis Veiko Siimar veel Nõukogude Liidu esinumbri seisust. "Pärast Rooma olümpiat mindi seliliujumises üle kaks korda pikemale võistlusmaale. Mina selleks ei treeninud ega ka võistelnud."
Teiseks lõpetamise põhjuseks said õpingud tollases TPIs.
"Moskvas otsustati teatavasti tol ajal, et päevased üliõpilased peavad käima poolteist aastat täiskohaga tööl. Käisime treener Eduard Takkeriga tollase TPI rektori juures.
Leppisime kokku, et käin pool päeva Voltas valveelektrikuna tööl, lõuna ajal teen trenni ning õhtul istun loengutel.
Natuke sain nii käia, siis ütlesid grupikaaslased, et mind hakatakse välja viskama! Sellepärast, et ma ei käi täiskohaga tööl. Rektor rääkis ühte, kateeder tegi teist."
Kõike kokku võttes otsustas maailma 1961. aasta edetabelijuht ujumisega lõpparve teha. "Enne seda olin maha istunud ja kaks nädalat mõelnud, mida tegema hakkan. Praegused sportlased saavad, nagu paistab, läbi ka hariduseta, meie ajal oli ainus perspektiiv see omandada."
Enne lõpetamist suutis Veiko Siimar Hallest koju tuua ka kahjuks ainsaks jäänud suurvõistluste medali: hõbemedali Halle EM-võistluste 4x100 meetri teateujumises. Tema distantsi ehk 100 meetrit siis enam programmis polnudki.
Nii loobus Eesti ujumine mehest, kes jõudis nii lähedale maailma ja Euroopa rekordile nagu ei ükski eestlane iial varem - vastavalt 0,7 ja 0,1 sekundi kaugusele. Eas, mil tõsised tegijad asuvad alles oma tee alguses.
Lapselapsi kättpidi ei tiri
Üks poeg on olnud Eesti meister korvpallis, teine mudellennus. Aga lapselapsed käivad ujumistrennis, mängivad tennist ja jalgpalli. "Kuigi mina pole neid sundinud või kättpidi kusagile tirinud."
Araabia-sõidud olid Veiko Siimari elus järjekordne julge ettevõtmine. Kõik teised, kellele Eestis neid kohti pakuti, ütlesid ära.
Veiko aga õppis nelja kuuga ära loengupidamiseks vajaliku prantsuse keele, võttis kaasa pere koos kahe kooliikka jõudnud pojaga ning läks. "Turul käies sai hakkama araabia keelegagi."
Alžeerias elati kolm aastat, Tuneesias neli.
Ujumisega peale isiklike veeretkede pole Veiko Siimaril enam erilist pistmist olnud.
Aga tuleval aastal sõidab ta koos abikaasaga Rooma pühitsema Rooma olümpiamängude ja oma saavutuse 50. aastapäeva.
- Sündinud 6. detsembril 1941 Tallinnas Nõmmel
- Abielus, kolm poega, seitse lapselast
Haridus
-Tallinna Nõmme Gümnaasium 1960
- Tallinna Tehnikaülikool 1966
- Tallinna Tehnikaülikool, aspirantuur
- Tehnikateaduste kandidaat 1974
Töö
- Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud 1966-1998
- Orani (Alžeeria) teadus- ja tehnoloogiaülikooli õppejõud
1976-1979
- Tunise (Tuneesia) tehnikaülikooli elektrotehnikateaduskonna
dekaan 1986-1990
Saavutused
- 8. koht 100 m seliliujumises, Rooma 1960
- EM-võistluste hõbemedal 4x100 m kombineeritud teateujumises 1962
- NSVL mv kuldmedal 100 m seliliujumises 1960, hõbe 1962
- NSVL mv pronksmedal 200 m seliliujumises 1961
- Euroopa rekord 4x100 m kombineeritud teateujumises 1961 ja 1962.
